Lootusrikkalt uude aastasse!

 

Rahulik jõuluaeg, enne aastavahetuse pidu ja pillerkaari, on hea võimalus mööduvale aastale tagasi vaadata ning kordasaadetule hinnang anda. Teen seda minagi ja paraku uhkustundega südames, sest 2014 kujunes tõeliselt edukaks. Nii palju pole Tallinnas ühistranspordi arendamiseks tükil ajal tehtud.

Meenutan siinkohal kõigepealt ettevalmistusi trammiliikluse uuestisünniks. Trammitee remondi algus oli keeruline. Tuli õppida, kuidas ehitajaga parem koostöö saavutada, pidi käima kohapeal nii rööpaid tootvas Austria tehases kui tramme meisterdavate hispaanlaste juures, ikka selleks, et silmast silma rääkides leida ühine sünergia, mille mõjul hilisemas meilivahetuses või telefonivestlustes midagi olulist vastastikku mõistmata ei jääks. Samas oli olukord kodus ärev. Meediaväljaanded kruttisid üles tavapärast hüsteeriat, väites, et suvi kujuneb trammitee remondi tõttu tallinlastele tõeliseks põrguks. Kahtluse alla pandi ka Pärnu maantee uue liiklusskeemi pädevus ning CAF trammide töökindlus. Ühesõnaga käituti eesti pressile omase mudeli kohaselt, otsides linna tegemistes eelkõige halba ning jättes sellega seonduva hea rahumeeles märkamata.

Tänaseks on olukord õnneks muutunud. Tänu pidevale ja avatud suhtlemisele ajakirjanikega suhtutakse trammirenessansi nüüd sootuks heatahtlikumalt ning uue CAF trammi teekonda Zaragozast Tallinna valgustati juba heale ajakirjandustavale toetudes erapooletult ja objektiivselt. Aga äkki on Eestis alanud üleüldine sõbraliku suhtlemise ajastu, kus nii press kui poliitikud loobuvad tasapisi poriloopimisest ning kiuslik mustamine jääb vaid üksikute reliktide pärusmaaks. Oh, kui see vaid tõsi oleks!

Ent räägime edasi lõppeva aasta edusammudest. Teise olulise positiivse nihkena toimus muutus suhtumises tasuta ühistransporti, mille ründamisel varem lausa puusalt tulistati. Enam ei julge keegi tasuta ühistransporti naeruvääristada. Tallinna eeskuju on leidnud järgimist paljudes riikides ja eestlasele on ju omane uskuda, et kõik, mida välismaal tehakse on in. Nii on rajatagused matkijad aidanud tasuta ühistranspordi mõiste „Tallinna Linnavalitsuse populistlik propagandaüritus“ alt tõsta lahtrisse „uus innovatiivne urbanistlik lahendus“. Praegu pole enam ühtegi analüüsivõimelist poliitikut, kes tasuta transpordi ideed ummisjalu ründama tormaks. Mitmed Eesti omavalitsused on ettevõtmisest tõsiselt huvitatud, ent kahjuks ei võimalda riigipoolne näljapajukil pidamine väikesi omavalitsusi algatusega kaasa tulla. Olukord võiks muutuda peale 1.märtsi valimisi, kui stagnantliberaalide asemel võtaksid valitsuses ohjad arengusse panustavad jõud, kes riigireformi läbiviimise käigus vabastavad ülepaisutatud valitsusaparaadi poolt raisatud vahendid inimeste heaolu tõstmiseks, sealhulgas ka üleriigilise tasuta ühistranspordi käivitamiseks, milleks on tarvis vaid 13 miljonit eurot lisaraha.

Peagi oma õigustesse astuv 2015. aasta tuleb linnatranspordis kindlasti lihtsam. Jätkates trammiteede renoveerimise järgmist etappi, mille lõppeesmärgiks on kaasata rööbastranspordi ühendusse ka lennujaam, omame juba piisavalt väärtuslikke kogemusi. Samas hakkab tehtud töö üha nähtavamaks muutuma. Aasta lõpuks sõidab linnas juba 16 uut CAF Urbost ning usun, et nende trammide mugavus ei jää märkamata ka kõige sügavamate eelarvamuste kütkeis vaevlevaile oponentidele. Lõpuks tuleb leppida tõega, et Tallinn suudab pakkuda kvaliteetset ühistransporti ning veelgi enam, viia selle euronormidega vastavusse. Ei maksa ju unustada sedagi, et pool meie bussipargist vastab euro5 saastenormidele, novembrist alates sõidavad aga Tallinnas euro6 normidele vastavad MAN linnabussid. Ka tuleval aastal jätkame vanade busside väljavahetamist uute sõidukite vastu. Meie parki ilmuvad ka esimesed hübriidbussid, mis kujutavad endast täiesti uut sõna linnatranspordis. Eelnevast tulenevalt on kuidagi kummaline ja solvav lugeda internetist kommentaare, kus tänapäeva transpordiga absoluutselt mitte kursis olevad ja vanu Ikarus sõidukeid nostalgitsevad veidrikud ahastavad, et trollide asemele tahetakse tuua tossavad diiselbussid. Tahaks neilt vanameelsetelt hädaldajatelt küsida, kus nad Tallinnas viimastel aastatel mõnd tossavat bussivarakki on näinud? Kindlasti jääksid torisejad vastuse võlgu. Jah, tuleval aastal, kui algab Haabersti ristmiku renoveerimine mitmetasandiliseks pidevläbilaskega liiklussõlmeks ning trolliliinid töötsoonis demonteeritakse, toome selleks, et säilitada ühistransport eelnenud mahus, liinile hübriidbussid. Hakata siin ajama mingit jama keskkonnasõbraliku trolliliikluse ahistamisest on piinlikult võhiklik.

Nii nagu loo alguses mõtisklesin, hakkab ehk virisemine ja pahatahtlik parastamine uuel aastal asjaliku diskussiooni ja ühise eesmärgi nimel pingutamise ees taanduma. Minu eesmärgiks on parandada igati ühistranspordi kvaliteeti. Seda tööd teen koos Linnatranspordi ASi kogenud kolleegidega. Ühistranspordiga on nagu linnagagi – see ei saa kunagi valmis, ent paremaks muutub meie pakutud teenus pidevalt.

Head vana aasta lõppu ja rahumeelset uut aastat!

Tasuta ühistransport – kasulik linnale, soodus sõitjale

 

Mõned asjad muutuvad kiiresti niivõrd enesestmõistetavaks, et ei oskagi enam teisiti ette kujutada. Tallinlaste jaoks on selleks privileeg kasutada tasuta ühistransporti. Enam ei soovi keegi tagasi aega, kus iga sõidu eest tuli käia välja 1,6 eurot. Püsisõitjatele on praegune süsteem tõsine kokkuhoiuvõimalus, neid, kes varem oma jalga kunagi bussi või tammi ei tõstnud, peibutab tasuta hüvest osasaamisvõimalus samuti auto koju jätma ja vajalikud sõidud ühistranspordiga tegema. Võidavad inimesed, võidab linn.

Milles seisneb linna kasu?

Esmapilgul võib tunduda, nagu seda polekski, ent mõelgem veidi. Ka tasuta transpordile eelnenud perioodil moodustas valdava osa transpordikuludest ikkagi linna makstav dotatsioon. Vastasel korral oleks piletihind küündinud kusagile 7-8 euro kanti. On arusaadav, et ilma dotatsioonita oleks bussisõit Tallinnas olnud jõukohane vaid rikkamatele elanikele. Piletitulu moodustas kokku ca 20 miljonit eurot, millise kulu kannab nüüd linn. Samas on tasuta transport vähenenud oluliselt autode kasutamist ning seda eriti kesklinnas. Kahjuks pole seni peetud eraldi arvestust, kuipalju tasuta transpordi abil on hoitud kokku tänavate jooksva- ja kapitaalremondi vajadust, ent võib kindlalt väita, et kokkuhoitud summa on märkimisväärne, kattes nähtavasti suures piires tasuta sõiduga tekkinud lisakulu. Loodan, et keegi vaevub edaspidi ka vastavad arvutused tegema. Veelgi suurem, kui teede remondi arvelt võidetav tulu, on positiivne mõju, mida tasuta transport tänu väiksemale liiklusintensiivsusele linlaste tervisele avaldab. Pole ju saladuseks, et olulise osa linna õhusaastest annavad autod. Siin ei saa rääkida mitte üksnes heitgaasidest, vaid äärmiselt ohtlikud on ka mikroosakesed, mis lendavad autosõidul õhku nii rehvidest, kui teekattest. Eriti kurjad saastajad on naelrehvid. Õhku lenduvad mikroosakesed põhjustavad hingamisteede- ja kopsuhaigusi ning röövivad haiguspäevadest tulenevate kahjudega aastas miljoneid eurosid. Mida enam õnnestub meil veenda sõitjaid ühistransporti kasutama, seda väiksem on haigusrisk linlastele ning madalam majandusele tekitatud kahju. Tasuta ühistransport pole Tallinna Linnavalitsuse populistlik trikk, nagu mõned analüüsivõimetud poliitikud on väitnud, vaid hästi läbimõeldud ja praktiline meede vahendite kokkuhoiuks riigi äri-, tööstus- ja kultuurikeskuses, kus elab enam kui kolmandik eesti rahvastikust. Eesti praktika ongi kahjuks selline, et sageli suudavad kohalikud omavalitsused mõelda riigimehelikumalt, kui keskvõim, astudes samme, mis soodustavad oluliselt kogu Eesti arengut.

Parastajad on vaikinud.

Kui mäletate, siis veel mõni aeg tagasi võis iga päev kuulda meediast ilkuvaid sõnavõtte Tallinna tasuta ühistranspordi aadressil. Tänaseks on parastajad vaikinud, sest pole võimalik jätta märkamata ühistranspordi edusamme. Olen viimasel ajal vestelnud nii mõnegi inimesega, kes on pihtinud, et andis Tallinna Linnavalitsuse korraldatud rahvaküsitlusel oma hääle tasuta ühistranspordi vastu. „Pidasin tasuta ühistransporti ummikteeks, kuid nüüd mõistan, et eksisin,“ on nad tunnistanud.

Tasuta transpordi vastastel oli kaks põhiväidet: Esiteks see, et piletitulu ärajäämise korral ei suudeta soetada uut veeremit ning teiseks, et tasuta teenus meelitab sõidukitesse hordide kaupa asotsiaale.

Esimese väite ümberlükkamine ei tekita mingit raskust. On tõsiasi, et veel kunagi varem pole Tallinnas muretsetud sellisel hulgal uusi busse, nagu viimastel aastatel. Pool meie pargi 400 bussist vastab Euro5 normidele. Tasuta transporti pakkuvas Tallinnas on Baltimaade pealinnadest kõige uuem bussikoosseis. Mõni nädal tagasi saabus meile järjekordne partii MAN linnaliinibusse. Sündmuse tegi erakordseks tõik, et need olid esimesed Euro6 saastenormide põlvkonda kuuluvad linnabussid Eestis. Just tasuta ühistranspordi tingimustes viisime läbi Tallinna trammirenessansi, mida linlased on pikisilmi oodanud. Renoveeritud rööbasteedel hakkab sõitma 20 XXI sajandi CAF Urbos trammi. Mida siis veel tahta?

Teise väite ümberlükkamine vajab veidi teemasse süüvimist. Kes on need asotsiaalid, kelle ilmumist bussidesse-trammidesse nii väga kardeti? Need on meie kaaskodanikud, kes mingitel põhjustel pole suutnud eluga hakkama saada ning on olematu riikliku sotsiaalsüsteemi ning tööpuuduse olukorras kaotanud koha ühiskonnas. Kas me peaksime neid kartma? Arvan, et neid tuleks pigem häbeneda, sest tegemist on samuti meie inimestega ja meid on siin riigis vaid 1,3 miljonit. Pigem peame küsima, mida teeme selleks, et asotsiaale oleks vähem?

Uued bussid muudavad sõitjad hoolivamaks.

Õnneks on Tallinna toetusmeetmed asotsiaalide arvu tublisti vähendanud ja tasuta transpordis pole nad muutunud probleemiks. Aga on veel üks põhjus, miks bussikeskkond tundub sõitjatesõbralikum – uut ja puhast bussi ei tõuse ka vandaalide käsi niisama lihtsalt rikkuma. Oleme kogenud, et uutes bussides on võrreldes vanema veeremiga oluliselt vähem korra ja puhtuse probleeme. Loodame, et see käitumismall kandub üle ka CAF trammidele, millest esimene peaks Vana-Lõuna depoosse jõudma juba lähipäevil.

Tasuta ühistransport kogub poolehoidjaid üle maailma. Välja on käidud mõte rakendada tasuta transport ka kõigil Eesti maakonnaliinidel. Selleks kuluks vaid ca 13 miljonit eurot, mis regionaalse meetmena end igati õigustaks. Siis ei pea Viljandi linnapea enam telekaamerate ees kurtma, et lubaks hea meelega Viljandi koolilapsed tasuta bussiga sõitma, aga raha napib. Eesti inimesed väärivad pideva õhukese riigiga ähvardamise asemel seda, et riigi poolt maksudena kogutud raha ei kaoks vastastikku ülesandeid dubleerivate ministeeriumite tegevuskuludeks ning väsimatult enestele tööd väljamõtlevate maavalitsuste ja üha uhkematesse hoonetesse kolivate ametite ülalpidamiseks. Aga see on juba hoopis teine lugu.

Tallinna Linnatranspordi AS on osaline urbanistikavallas aset leidvates positiivsetes protsessides ning seda liini tahame hoida ka peagi saabuval 2015. aastal.

Soovin kõigile jõulurahu ja meeldivaid sõite meie busside, trammide ja trollidega! Rahu ja õnne ka TLT tublidele töötajatele!