Punane tuli

 

Fooris põlevast punasest tulest pole võimalik mitmeti aru saada. Masin tuleb peatada ja oodata rohelist. Ometi näeme liigagi sageli, kuidas keelava märguande süttides foori juurde jõudnud auto korraga kiirust lisab ja noore punase alt läbi lipsab, või siis lubavat märguannet ootava läbematu juhi kannatus korraga katkeb ja jalg veel enne kollast gaasipedaali tallab.

Taolised viimase vindi peal läbisööstud on äärmiselt rumalad ja taunitavad. Pannakse ohtu mitte üksnes enda ja autos viibivate kaassõitjate elud, vaid kõigi nende tervis, kes hetkel rikkumispiirkonnas viibivad. Sootuks hull on aga lugu siis, kui taolise rullnokaliku teoga saab hakkama professionaalne juht, kelle vastutusel on kümnete bussis viibivate reisijate elu ja tervis. On tõeliselt piinlik, et ka Linnatranspordi ASis leidub juhte, kes foori keelavat tuld miskiks ei pea. Õnneks on taolisi piloote meie 1200 juhi seas kaduvväike osa, ent ka piisk tõrva rikub meepoti.

Protsentuaalselt on busside poolt toimepandud liiklusrikkumisi üldises liiklusstatistikas vähe, ent need torkavad silma. Piisab juba mõne juhi nahaalsest käitumisest, et taas saab ajakirjandusest lugeda või telest vaadata lugu, kuidas linnaliinibussid ohustavad pealinna muidu turvalist liiklust. Ilma soovita õigustada neid kerglasi mehi, kes bussijuhi ametiaule vilistavad, tahaksin arutleda mõningate põhjuste üle, miks ka head juhid teinekord eksivad.

Tallinna liiklus on närviline ja enesekeskne. Kahjuks kohtab vastutulelikkust harvemini, kui võiks. Viimasel ajal antakse peatusest väljuvatele bussidele siiski meelsamini teed, kui veel mõned aastad tagasi, kuid piisavalt on neid uljaspäid, kes kasvõi bussile küljelt sissesõidu hinnaga, püüavad maksku mis maksab peatusest väljujast mööda tuhiseda. Hiljem veel kurdetakse sotsiaalmeedias, et bussijuhid on ülbed ja suruvad väikesele autole jõhkralt peale. Aga bussi peatusest väljalaskmine on ju elementaarne liikluskäitumine, mis ei nõua mingit erilist pingutust.

Palju on linnaliikluses sõelujaid, kes ühest sõidureast teise viskudes oma osavust demonstreerivad. Süüdimatult tõmmatakse ilma igasuguse intervallita suurele bussile ette ja bussijuhil jääb valida, kas sõita sõelujale tagant sisse või sooritada äkkpidurdus. Mõlemad variandid on ühtviisi halvad. Avariid ei taha ju keegi tekitada, pidurdus võib aga lõppeda mõne reisija jaoks kukkumisel saadud kehavigastusega. Ole siis mees ja otsusta sekundi murdosa vältel.

Kolmas suur probleem on bussijuhtide jaoks bussiradadel kihutajad. Kuna enamus autojuhte on bussiradade suhtes korrektsed, ega kipu neil sõitma, on üksikutel kivipeadel tekkinud harjumus kasutada bussiradasid möödasõiduks kogu eesliikuvast kolonnist. Gaas tallatakse põhja, kiirus kasvab suureks. Taolised automürsud on ohtlikud nii bussidele kui ka kõigile teistele liiklejatele. Kahjuks ei pööra politsei viimasel ajal linnaliiklusele piisavalt tähelepanu ja enamus liiklusrikkumisi jääb fikseerimata. Liiklushuligaanid tunnetavad karistamatust, ega löö millegi ees risti ette.

Kui siia lisada veel viimasel hetkel peatuses bussile tormavad reisijad, kes püüavad oma elu ohtu pannes end juba sulguvate uste vahelt sisse pressida, siis saame aru, kui kerge on bussijuhil närve kaotada. Me keegi pole ju rauast. Tund tunnilt kogunev pinge võibki ühel hetkel laheneda rumalas otsuses punast tuld eirates viimasel hetkel üle ristmiku tuhiseda. Kindlasti juht kahetseb hiljem, sest professionaali puhul ei saagi see teisiti olla, ent tegu on tehtud ja jääb üle vaid oma viga tunnistada.

Tallinna Linnatranspordi ASi juhid sõidavad valdavalt sujuvalt, ohutult ja mõistlikult. Nendega, kelle peale tuleb kaebusi, vestleme, püüame arutada põhjusi, mis rikkumisteni viisid ja kui sellest ei aita, lähevad meie teed lahku.

Kõigile liiklejatele tahan aga südamele panna, et oleksime üksteise vastu lugupidavamad ja hoolivamad. Ja veel! Teles näidati ühte autosse paigaldatud liikluskaamera salvestust, kus oli näha punasega üle ristmiku sõitev liinibuss. Paarikümne sekundi pärast võis samas näha, et bussijuhi tegu sügavalt hukkamõistnud autoomanik kihutas ise punase alt läbi. Lõpetaksingi tähendamissõnadega sellest, et kes teise silmas pindu märkab, peaks enne oma silmas palki nägema.

 

 

 

Kes tellib Delfis muusika?

 

5. jaanuaril üllitas üha kollasemaks tõmbuv netisein Delfi anonüümse loo „Tramm number 3 tuleb liinile veebruari keskel“. Artikkel tsiteerib Tallinna Linnatranspordi ASi avalike suhete nõuniku Sirje Rohti selgitusi, miks uus tramm peab enne reisijateveo alustamist katsetused läbima ning kui kaua see aega võtab. „Kuna uue trammi katsetused otsustati läbi viia Pärnu maantee lõigul Vineeri peatusest Tondini, ei ole võimalik lubada sinna samal ajal liiklema sõitjatega liinitramme. Tegemist on peamiselt trammi tüübikatsetustega, mis kujutavad endast erinevaid pidurdamise stsenaariume, kiirendusi ja elektromagnetilise ühilduvuse kontrollimist," selgitas meie pressiesindaja. Lisades, et trammil tuleb läbi teha katseperiood, mis peaks arvestuste järgi lõppema veebruari esimeses pooles või kõige hiljemalt veebruari keskpaigas, ning et seejärel läheb tramm liinile juba koos sõitjatega.

Lihtne, selge ja arusaadav, aga mitte Delfi vandenõuskeeme kahtlustava seltskonna jaoks. Et ikkagi jätkata vana head negatiivset joont Tallinnas toimuva suhtes ning panna kogu trammirenessans kahtluse alla, lõppeb artikkel kummalise üleskutsega: Hea lugeja, kui sul on infot, millistel põhjustel Tallinn tegelikult trammiliiklust korda ei saa ja miks ei suudeta paralleelselt katsetada uusi ning hoida käigus vanu tramme, kirjutage aadressil vihje@delfi.ee. Anonüümsus on garanteeritud.

Kulla ajakirjanikud, mul on teist tõepoolest kahju. Sel ajal, kui mina veel ajakirjanikuametit pidasin, käis sellega kaasas eetikanormide järgimine ja faktidega arvestamine. Nüüd pole ausus enam moes. Ilma igasuguse südametunnistuse piinata lauldakse just seda meloodiat, mille omanik ette kirjutab. Võib muidugi aru saada, et leivaisale, kes väiksemagi allumatuse eest võib ust näidata, ei soovita vastanduda, ent mingi eetikalävi peaks ju ikkagi eksisteerima. Või ongi Eesti Vabariigi neljanda võimu arvates kõik müügiks? Aga hästi, eks igaüks püüa just nii hakkama saada, kuidas südametunnistus lubab ja küllap on ajakirjanduseetika üle arutlemine vähemalt Delfi kaastööliste jaoks täiesti tarbetu teema.

Kasutan siis ära võimaluse vastata artikli lõpus esitatud üleskutsele. Aga palun garanteerida mulle täielik anonüümsus, sest tegemist on täiesti konfidentsiaalse, salastatud ja ainult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud infoga, mis on minu käskkirjaga 75. aastaks riigisaladusega kaetud. Niisiis, uue trammi liinile jõudmine veebruari keskpaigas ongi seotud trammi katsetustega, nagu meie pressiesindaja väitis. Trammiga pole niisama lihtne, kui poest ostetud autoga, et istud rooli ja vajutad gaasi. Trammi kõik süsteemid vajavad töös katsetamist, alles siis võib sellega hakata regulaarset liinivedu teostama. Põhjus miks ei saa katsetusi teostada samal ajal vanade trammide liinil viibimisega on aga proosaline, vanade trammide sõitmisel tekkivad elektrikõikumised raskendavad oluliselt uue trammi elektrisüsteemide töö jälgimist tundlike diagnostikasüsteemide abil. Trammi katseteekonna pikkus on 1000 kilomeetrit ja see tuleb läbida. Niisugune on valmistajatehase nõudmine ja siin pole meil midagi vastu kobiseda. Nii ongi. Ei mingit vandenõud, salaplaani, nurjatut eesmärki. Lihtsalt töö inimeste ohutuse tagamiseks.

Kui nüüd Delfi sensatsioonikütid tunnevad end huvitavast teemast ilmajäetuina, siis püüan neid lohutada. Vaadake eelarvamustevaba pilguga ringi. Otsige teemasid, kus tõesti probleem peidus ja püüdke neid analüüsida. Kui soovite, tulge ja tutvuge lähemalt ka trammi katsetustega, aga jätke naeruväärsed ponnistused igal võimalusel ja ka selle puudumisel kõige ja kõigi tegevust mustata. Käsk mängida selle muusikat, kes maksab, on lõpuks läbinähtav ja teid ei võeta enam tõsiselt.

Aga kõigile neile, kes uut trammi liinile ootavad, luban, et veebruari keskel alustavad Moonika ja ka teine selleks hetkeks kohale jõudnud tramm, tööd.