neljapäev, 25. juuni 2015

 
Ebaõiglased süüdistused näitavad meedia küündimatust
 
Tallinna Linnatranspordi ASi suguses suures ettevõttes töötab erineva ellusuhtumisega inimesi. Kindlasti leidub ka neid, kelle töös esineb kitsaskohti, millele vajadusel ka tähelepanu juhime. Vahel pole korduvatest korralekutsumistest kasu ja siis tuleb töödistsipliini rikkunuga töösuhe lõpetada. Ent alati peab pretensioon olema põhjendatud, mitte õhust võetud.
Põhjendamatu rünnak.
Mõne nädala eest leidis meedias laialdast vastukaja noore ema süüdistus bussijuhi aadressil, kes olevat ta koos lapsega ühissõidukist maha tõstnud. Intsidendile olevat eelnenud bussijuhi poolne toorutsemine ja oh mis kole, venekeelne valimatu sõim. Juhtunu kirjeldamisel ei hoitud musti värve kokku. Kurjalt nõuti bussijuhi kohest vallandamist ja avalikku häbiposti naelutamist.
Aga õiglase kättemaksu nõudjad polnud arvestanud sellega, et sündmusel oli mitmeid pealtnägijaid, kes asja sootuks vastupidiselt kirjeldasid ning noore ema väljakutsuvat käitumist taunisid. Juhtunu on salvestatud ka bussi salongikaameraga, mis kinnitab juhi väidete õigsust ja noore ema ebaobjektiivsust.
Mis siis õieti juhtus? Bussi sisenenud noor naine, kes kandis kandelinas seitsmekuist beebit, keeldus istumast nii peale bussijuhi ettepanekut, kui ka kaasreisijate kinnitust, et jonnakalt püsti seistes paneb ta ohtu imiku elu. Vahepeal bussi sisenenud isa ei teinud samuti midagi abikaasa korrale kutsumiseks. Peale korduvaid meeldetuletusi istumise vajalikkusest, pidas noor ema paremaks bussist lahkuda. Mõne päeva möödudes süüdistas neidis bussijuhti jämedas käitumises ja tema eraellu sekkumises, pidades ennast ainupädevaks otsustamaks, kas tuleb tagada lapse ohutus või mitte. Ajakirjandus nägi võimalust intriigi tekitamiseks ja valas õli tulle, näidates noort ema vaese kannatajana ning bussijuhti ja teisi reisijaid verejanuliste pereidülli häirivate barbaritena.
Mis oli pildil valesti?
Enesekeskne noor daam ja intsidenti võimendanud ajakirjanik lähtusid läbini väärast eeldusest, nagu oleks lapse ohutus vaid ema eralõbu. Tegelikult vastutab bussis reisijate ohutuse eest juht. Me ei eelda ju, et võiksime autos sõidutada imikut ilma turvatoolita. Miks siis arvame, et bussis võib ohutusse suhtuda kuidagi lodevamalt? Kui ema ohustab lapse tervist või elu, tuleb sekkuda ning teha kõik lapse heaolu kaitseks. Hooletu vanem tuleb korrale kutsuda ja lapse ohutus tagada nii ühistranspordis, liikluses, kui koduvägivalla juhtumites. Kodanikena oleme kõik selleks kohustatud.
Siin jääbki üle küsida, millisest moraalselt väärastunud loogikast lähtus ajakirjanik, kes asus ründama oma ameti- ja kodanikukohust täitnud bussijuhti ning kaitsma hooletut ema? Kas järgmisena võime kuulda süüditusi politseiniku aadressil, kes peatab purjus ema juhitud sõiduki, et kaitsta autos viibivate laste ja teiste liiklejate turvalisust?
Naeruväärne on antud loos ka püüe kujutada juhtunut mingi rahvustevahelise arveteklaarimisena. Eestlasest bussijuht, keda süüdistati reisija vene keeles sõimamises, valdab antud keelt väga halvasti ning on vaevalt võimeline pikemaks mõtteavalduseks. Milleks oli tarvis veel seda valet, teavad üksnes kaebaja ja nn ajakirjanik.
Kuhu jäid ajakirjaniku ja reisija poolne vabandus?
Oma last ohustanud ema nõudis juhilt avalikku vabandust. Peale asjaolude selgumist sellest loobuti ja lugu oleks otsekui lahenduse leidnud. Kuid siinkohal tahaksin küsida, kuhu jäi bussis ülbitsenud noore ema vabandus enda ebakohase käitumise eest, ja mis kõige tähtsam, kuidas vastutab ajakirjanik, kes teadlikult valet levitas? Noore emaga on asi selge. Kõrgendatud enesehinnanguga inimene valas oma viha välja teenindaja peale. Seda juhtub ju iga päev. Aga ajakirjaniku näol on ju tegemist professionaaliga. Kui palgaline ajakirjanik esitas avalikult nõudmise, et bussijuht peaks ametist lahkuma, siis peale uute asjaolude selgumist, tuleks sama eeldada temalt. Mõelge kui tervendavalt mõjuks see kodumaisele ajakirjandusele, kui ametialaste möödalaskmiste eest ka vastutada tuleks. Aga küllap on seda meie üha amatöörlikumaks muutuvalt pressilt palju oodata.
Pooldan veapunktide süsteemi.
Meie halvenevas liiklusolukorras pooldan veapunktide süsteemi kasutuselevõttu, mis paneks ehk nii mõnegi vastutustundetu liikleja mõtlema. Sama põhimõtet võiks rakendada ka muudes valdkondades, näiteks ajakirjanduses. Kui kolmel korral avaldad kallutatud või valeväiteid esitava artikli, siis ongi toimetusest minek. Endise ajakirjanikuna arvan, et ettepanekut võiks kaaluda.

kolmapäev, 10. juuni 2015

50 aastat sarvedega ühistransporti
ZiU-5
 
10. juunil 1965 saabusid Tallinna Venemaal Saraatovi oblastis Engelsi linnas valmistatud 9 trollibussi ZiU-5. Seda kuupäeva võib lugeda Tallinna trollibussinduse ajaloo alguseks, kuigi esimese liini Estonia-Hipodroom avamiseni, mida uhiuued sarvilised teenindama hakkasid, kulus veel terve kuu. Seepärast loevad trollinduse möödanikuga seotud inimesed Tallinna trolliliikluse sünnipäevaks siiski 6.juulit, mil trollid Rahvusteatri juurest lillede ja pidukõnedega liinile saadeti.
Mida kujutas endast too esimene Tallinna saabunud trollibuss? ZiU on suupärane lühend trollitehase venekeelsest nimest Завод имени Урицкого (Uritski-nimeline tehas). Sõiduk ise oli aga pealesõjaaegset trollibuumi läbi elava NSV Liidu moodsamaid, mille konstrueerimisel kõrvaldati kõik eelmise mudeli MTB-82 vead. Aastatel 1959-1972 ehitati ZiU-busse enam kui 20 000 tükki ning sõitsid need nii Moskvas kui Peterburis. ZiU ongi maailmas enim valmistatud trollimudel. Üheksa nõukogude trollibussiarenduse tippu saadeti ka Tallinna. Buss mahutas 122 reisijat ning arendas 95kW mootoriga kiirust kuni 68 km/h. Teadjamad tehnikaajaloo spetsid väidavad, et tehase polügoonil suutis nõukogude Stig arendada ZiUga kiirust 100 km/h, aga pead ei julge selle väite tõepärasuse eest keegi panti panna. Viimase sõidu tegi ZiU Tallinnas 1973. aastal, loovutades seejärel oma koha uuematele ja moodsamatele sarvebussidele.
Täiendus ZiU-dele ei tulnud aga mitte enam suurelt Venemaalt, vaid järgmine ajalooline trollimark, Škoda 9Tr, jõudis importmasinana Tallinna Tšehhimaalt Ostarav nad Ohržis asunud tehasest. Esimese trollimargina sai Tr hüdraulilise roolivõimenduse, mis võimaldas trollijuhtideks asuda ka õrnema sugupoole esindajatel. 1979. aastal asendati voolu raiskav reostaatjuhtimine türistorsüsteemiga, mis oli tol ajal juba tõeline kosmos. Kuigi moodsama ehitusega, jäid Škoda 9Tr näitajad oma nõukogude eelkäijale alla. Reisijaid mahtus trolli vaid 70, ja kuigi võimsus küündis tubli 120 KW-ni, jäi tippkiiruseks 60 km/h. Aastatel 1966-1982 jõudis Tallinna 210 seda tüüpi trolli ja viimase reisi tegi 9Tr aastal 2000. Praegu teevad seda marki trollid veel uhket sõitu Simferoopolis ja Jaltas.
Tallinna aga saabus aastatel 1983-1989 juba samas Ostarav nad Ohrži tehases toodetud 99 Škoda 14Tr moderniseeritud kolmeukselist trolli. Neist 18 veterani töötab veel tänagi tallinlaste hüvanguks ning ootab pikisilmi, millal saab uute sarvedeta trollide saabumise järel teenitud vanaduspuhkusele jääda. Sõitjaid mahutas uus mudel kümne võrra eelkäijast rohkem, ehk siis 80 hinge, kiirus oli 120 KW-se võimuse juures kuni 65 km/h. Peab mainima, et eelmisel trollibussil väljaarendatud türistorjuhtimine õigustas end ka sellel trollitüübil.
Kui ZiUde ja 14Tr-ide suurimaks puuduseks võib pidada väikest mahutavust, siis 1989-1990 Tallinna jõudnud liigendtrollil Škoda 15Tr oli see näitaja juba märksa parem. 17,36 m pikka trolli mahtus tipptunnil 145 reisijat, keda kahe 120 KW mootori jõul võis transportida kiirusega kuni 65 km/h. Tänaseks on 25-st trollist töös veel 11.
Vahepealsetel aastatel jõudsid juhukülalistena Tallinna tänavatele ka Ikarus 280T ja 412T trollid, mis hangiti trolliliikluse lõpetanud Saksamaa linnadest, ent need pruugitud sõidukid ei õigustanud ennast ja langesid peagi käibest välja.
Tallinna trolliliikluse kaasaegsema veeremi moodustavad Solaris Trollinod. 18 Solaris Trollino 12 bussi võeti meil kasutusele aastatel 2002-2004. Neile lisandus 2007-2010 veel 14 Trollino 12 AC bussi. Trollinod mahutavad 96 reisijat ning arendavad 175KW mootori jõul kuni 80 km/h. Alates 2003. aastast on Tallinna tänavatele jõudnud 19 Solaris Trollino 18T ja 18AC bussi, mahutavusega 132 reisijat.
Tallinna tänavatel on liigelnud ka kaks tõeliselt erandlikku trolli. 1994 saabus meile 180 reisijat mahutav hiiglaslik JUMZ-T1, mida valmistati Pavlovgradi kuulsusrikkas trollitehases. Korralikult sõitma ei hakanud gigant kunagi ja 2001. aastal kanti see maha. 1999. aastast kuni aastani 2005 võisid aga tallinlased sõita trolliga, mis Ikarus 415T prototüübina oli väidetavalt ainueksemplar. Aga sõitmise asemel seisis rariteet rohkem remondis ja lõpuks tundus mõistlikum see inimeste veolt kõrvaldada.
Tulevik kuulub aga Tallinna liikluses juhtmetest sõltumatutele, loodussõbralikele ja mugavatele sarvedeta trollidele. Nagu mujalgi maailmas elab ühistransport meilgi läbi põhjalike muutuste aega.