Hangunud mõtlemisest ja isehakanud ekspertidest

 

18. märtsi Õhtulehes võis lugeda artiklit, mis käsitles moraalselt vananenud trollibusside väljavahetamist hübriidbusside vastu. Kuigi minuga tehtud intervjuu käigus selgus, et ajakirjanik Mattias Tammet on teema endale suhteliselt hästi selgeks teinud, lipsas artiklisse siiski üleliia palju emotsionaalset ja kallutatud infomüra, mis tähelepanu põhiküsimuselt kõrvale juhtis. Karuteene osutas ajakirjanikule end transpordieksperdiks tituleeriv Hannes Luts, kelle seisukohad tulenevad hangunud mõtlemisest, mis ei võimalda aduda tänapäevaste urbanistlike lahenduste olulist erinevust kasvõi viie aasta tagustest seisukohtadest.

Arengu kiirus ja innovatiivsus, millega seni on paistnud silma peamiselt IT valdkond, on jõudnud tänapäeval paljudele elualadele, sealhulgas ka autoehitusse, mille üheks osaks on linnatransporti teenindavate lahenduste väljatöötamine. Kui veel kümme aastat tagasi võis hübriid- ja elektribussidest rääkida kui tehnoloogilisest veidrusest, siis aastal 2015 on kõigi edumeelsete linnatranspordi arendajate pilgud pööratud just sellele tehnoloogiale. Rasked trollibussid vahetatakse paljudes linnades välja kergete hübriidlahenduste vastu, teadmises, et küllap suureneb lähiaastatel hübriidide ja elektribusside läbivus ning kallitele kontaktliinidele projekteerimisele pole mõtet enam vahendeid kulutada. Õhtuleht toob ise välja faktid, kus meile siiani eeskujuks olevas hea taristuga ja äärmiselt pika perspektiiviga urbanistlikke lahendusi soosivas Helsingis loobuti trolliliikluse arendamisest juba 2009. aastal, sest põhjanaabrid pidasid seda põhjalikel uuringutel baseeruvate eksperthinnangute kohaselt perspektiivituks. See, et lõunanaabrid Riias ei suuda trollibussidest loobuda, nagu Õhtuleht kirjutas, ei pane mind veel neid oma aja ära elanud sõiduriistu imetlema. Rasked ja kohmakad trollid on eilne päev. Linnaruum vajab paremaid lahendusi.

Kõige targemad on need, kes asjast tuhkagi ei taipa.

Elus võib sageli kohata äärmiselt tarku inimesi, kellel iga asja kohta oma arvamus. Võtame või tervishoiu. On ju üldteada, et kõige vähem teavad haiguste ravimisest arstid, kes kohe üldse ei saa ravimisega hakkama. Palju moodsam on minna posija juurde, küllap need juba teavad, mis inimesele hea. Niisama teadajad ollakse ka arhitektuuri vallas. Kui keelata aastaid arhitektuuri õppinud arhitektidel majade projekteerimine, kaoksid meie linnaruumist kohe kolemajad ja jääks vaid harmoonilised ja kaunid ehitused. Isehakanud eksperdid teavad surmkindlalt, et arhitektid nagu arstidki ei mõista linnaruumilistest lahendustest tuhkagi. Taolisi eksperte kohtab õnnetuseks ka ühistranspordi vallas. Neile võib tutvustada uuringuid, mis toovad esile hübriidbusside head omadused ja vaieldamatu arengupotentsiaali, võib rääkida euro-6 normatiividele vastavate mootorite keskkonnasõbralikkusest või sellest, et kogu Tallinna linnasaastest toodab ühistransport alla 4%. Vastuseks kuuleb kangekaelselt korratavat mantrat, et trollid on siiski toredad sõiduriistad, sest neil on sarved, mida on mõnus vastu õhuliine sügada. Igaüks, kes püüab rääkida viimaste aastate arengutest linnatranspordis, on nende jaoks vaenlane ja lollpea, kellele tuleb koht kätte näidata. Nii hooplevad tagurlased edumeelsusega, mida nende kopitanud arusaamades juba ammu pole. Sarnast käitumismalli järgides suudab ka end millegipärast eksperdiks nimetav vanameelne Hannes Luts, kelle jaoks suurim teaduslik saavutus on eelmise sajandi kuuekümnendatel esimese trolliliini rajamine, sogada vett nii korralikult, et teda kuulates hakkab muidu arukas ajakirjanikki trollide järele nostalgitsema. Aga see, kui kellelegi meeldivad sarved, ei peata veel arengut.

Tramm pole troll ja vastupidi.

Jutuks tulnud artiklis avaldatakse ka harrastusekspert Lutsu kummaline järeldus, nagu eelistataks Tallinnas tramme trollidele seetõttu, et trammiteede areng ja uue veeremi soetamine makstakse kinni saastekvootide müügist saadavast rahast. Esimene loogika viga on selles, et saastekvootide raha kasutamise otsust ei tehta uisapäisa ning see vajab korralikku majanduslikku põhjendatust, mida trammitransport suurte sõitjatehulkade parima edasitoimetajana omab. Kindlasti oleks Keskkonnainvesteeringute keskus valmis finantseerima ka trolliprojekti, kui sellel oleks vettpidav põhjendus ning veenev tulevikuperspektiiv. Kahjuks see puudub ja nii pole tõepoolest võimalik trolliliikluse arendamiseks toetust saada. Tegelikult kinnitab see veelkord, et trolli ja trammi ei saa käsitleda kui ühtset elektritransporti.

Vahepeal on aga Moonikale jõudnud seltsiks teine tramm Paula ja juba ka kolmas sõsar Anna. Lähipäevil saabub tehasest nende hulka neljas kaunitar Liidia. Nii see Tallinna trammiliikluse tänapäeva jõudmine edenebki.

 

 

Terve inimese nimel

 

Terves kehas terve vaim.

Eesti rahvas vananeb ja selle taustal muutub üha olulisemaks, et inimesed oleksid terved. Tervis aga on äärmiselt mitmetahuline mõiste ning selle säilitamine sõltub inimese enese käitumise kõrval ka väga paljus ühiskonna hoiakutest.

On heameel tõdeda, et Tallinna Linnatranspordi AS on läbi erinevate sportimisvõimaluste soodustamise alati toetanud inimeste hoolt oma tervise eest. Seda, et meie harrastussportlased on tasemel, tõestas ka naistepäeva nädalavahetusel Otepääl toimunud Eesti Ettevõtete Talispartakiaadil saavutatud väljapaistev II koht. Meie võistkonnast edukam suutis olla vaid pangandusgigant Swedbank. Meie kontosse jäi 4 alavõitu, 2 teist kohta ning 1 kolmas koht. Igati tubli saavutus! Olen kindel, et ettevõtte harrastussportlaste edu tiivustab paljusid meie töötajaid oma tervise nimel rohkem pingutama. Terve töötaja aga on ettevõtte suurim vara.

Hea palk, kui tervise komponent.

Paljus sõltub inimese tervis vaimsest tasakaalust ja seesmisest kindlustundest. Ka selleks, et töötajate enesehinnangut tõsta, on meie ettevõttes nii mõndagi tehtud. Oleme pidevalt parandanud töötingimusi, olgu selleks siis uuema ja parema veeremi muretsemine või olmetingimuste parandamine. Oleme seisnud hea ka selle eest, et kasvaksid palgad. Töötaja õiglane ja piisav tasustamine on üks peamisi komponente kindlustunde ja rahuloluni jõudmisel.

Äsja allkirjastasid Autoettevõtete Liit ja Transpordi Ametiühing üldtöökokkuleppe, millega tõuseb bussijuhtide miinimumpalk 14,3 protsenti ja lisatasusid sisaldav kuupalk peab aprilliks küündima vähemalt 800 eurole ning tunnitasu ei saa olla väiksem kui 3,2 eurot. Olen selle leppe sõlmimist igati toetanud, kuigi meie ettevõttes on selles kokkuleppes sätestatud palgapiirid juba aastaid tagasi saavutatud. Leppe sõlmimisele on aidanud kaasa ka meie ettevõtte ametiühinguliidrid, mille eest neile siiras tänu ja tunnustus. Kokkulepe kehtib kõigile bussi-, trammi- ja trollijuhtidele ning selles sisalduvad töö- ja puhkeaja ning töö tasustamise tingimused annavad töötajatele kindlustunde tulevikuks, tagades sellega positiivse töökliima.

Üldtöökokkuleppeid on Eesti transpordisektoris sõlmitud enam kui 20 aastat ning taolisi kogu sektorit hõlmavaid leppeid on lisaks veose- ja bussiveole veel vaid meditsiini valdkonnas.

Lisaks töörahu kindlustamisele ja töötajate moraalsele stimuleerimisele on töötasu tõstmine oluline ka teenuse kvaliteedi parandamisel. Praegu lähevad head bussijuhid Soome ja teenivad seal palka, mis ületab äsjase leppe järgsed palganumbrid. Minu unistus, mille nimel ka pingutan, on viia juhtide palgad vastavusse üle lahe bussijuhtidele makstava tasuga. Siis oleks meil võimalus valida enda ettevõttesse parim kaader, juhid, kes sõidavad sujuvalt ja ohutult, ei muutu närviliseks ka kõige ekstreemsemates liiklusoludes, ning suhtlevad vajadusel sõitjatega sõbralikult ning abivalmilt. Muidugi vastab ka valdav osa meie praegustest töötajatest neile kriteeriumitele, ent siiski eksib heade juhtide sekka ka neid, kelle jaoks firma nimi midagi ei maksa. Just taolistest ühepäevatöölistest aitaks kõrgem palgatase vabaneda, kuna väärikas tasu võimaldaks kaadrit hoolikamalt valida.

Liiklusohutus kui oluline tervisefaktor.

Kui rääkida rahvatervisest Tallinna ja riigi tasandil, siis jätkuvalt on üheks olulisemaks terviseriskiks liiklusohutus. On raske mõista, miks käitub väike rahvas nii enesetapjalikult, aga kui vastab tõele Maanteeameti väide, et iga päev vänderdab autoga Eestimaa teedel 6600 roolijoodikut, on tegemist tõelise epideemiaga. Lisaks veel süüdimatud kiiruseületajad ning saamegi põhjuse, miks võrreldes eelmise kümnendiga oluliselt paranenud liiklusohutus on selle kümnendi esimestel aastatel stagnatsiooni langenud.

Eestis on seatud eesmärgiks jõuda 2015. aasta lõpuks tasemele, kus kolme aasta keskmisena ei oleks liikluses hukkunuid rohkem kui 75. Aastate 2012–2014 keskmine oli 82. Eesmärgini jõudmine on äärmiselt keeruline kuna selleks ei tohiks 2015. aastal hukkunute arv olla suurem kui 66. Taolist vähenemist aga ei saa praeguse suhtumise juures loota. Liikluses hukkunutele lisandub igal aastal ca 1700 tõsiselt vigastatut. Need on inimesed, keda rasked terviseprobleemid võivad jääda saatma kogu eluks.

Liikluses hukkunute arvu minimeerimiseks tuleb rakendada kompleksseid meetmeid, kuhu kuuluvad tõhus ennetustöö, parem liiklusjärelvalve, taristutehnoloogilised abinõud aga ka ühistranspordi arendamine nii linnades kui väljaspool neid. Just selles viimases valdkonnas on TLT-l oluline osa. Viies ühistranspordi uuele mugavamale tasemele ning vähendades seeläbi autode arvu tänavatel, suudame säästa nii mõnegi inimelu. See on aspekt, millest lähtudes pole ükski kulutus ühistranspordile põhjendamatu.

Eesti võimalus jätkusuutlikkuse säilitamiseks on terved ja kõrge vanuseni tegusad inimesed ning selle idee teostumisse tuleb anda oma panus igal kodanikul, ettevõttel, omavalitsuse- ja riigiasutusel.