Trollibuss kui püha lehm

 

Viimasel ajal kütab kirgi Tallinna Linnatranspordi ASi kava asendada Väike-Õismäe suunal sarvedega trollid juba tulevast aastast sarvedeta trollidega. Olen seda teemat käsitlenud nii Haabersti Sõnumites, kui ka mujal meedias. On piisavalt põhjusi, miks loobuda nostalgilistest sarvekandjatest moodsate hübriidide kasuks. Hea intervjuu andis trolliliikluse kaasajastamise teemal 15. mai Vikerraadio hommikusaates ka abilinnapea Taavi Aas. Kes asja vastu huvi tunneb, võiks usutlust järelkuulata. Sealt leiab vastused kõigile trollifänne huvitavatele küsimustele, iseasi, kas vastuseid soovitaksegi, sest tundub, et käputäiele paanikatekitajatele on sarvedega troll pühaks lehmaks ja iga innovatiivne muutus kuulutatakse juba ette pühaduseteotuseks, mida usufanaatiku kitsarinnalisusega taunida tuleb.

Trolliliikluse ajaloost

Trollibussi ajalugu on vaieldamatult sama pikk ja väärikas, nagu sisepõlemismootoriga varustatud sõidukitel. Juba 1882. aastal lisas saksa leidur Ernst von Siemens Berliinis neljarattalisele alusvankrile kaks elektrimootorit, lasi vedada õhuliini ja teostas kahe kuu vältel demonstratsioonsõite.

1900. aasta Pariisi maailmanäitusel oli aga vaikselt ning sujuvalt sõitev trolli meenutav riistapuu linna esimese metrooliini kõrval üheks suurimaks tõmbenumbriks.

Juba aasta pärast avas leidur Max Schiemann Dresdenis esimese reisijaid teenindava trolliliini. Sõidukitel oli esmakordselt kasutusel taoline vooluvõtusüsteem nagu seda ka tänapäevastel trollidel näeme.

1911 hakkasid trollid sõitma Leedsis ja Bradfordis. Suurbritannias vedasid sarvilised sõidukid reisijaid 1972. aastani, siis sai raha lugevatel inglastel kulukast trolliliiklusest villand ning liinid suleti. Uute sarvedeta hübriidlahenduste tekkimine on nüüd pannud Leedsi linnaisasid taas mõtlema võimalusele tuua elektrisõidukid uues kvaliteedis taas tänavaile.

Eriti suure võidukäigu tegid trollid kommunismi poole rühkivas NSV Liidus. Eks aitas tööliste ja talupoegade paradiisis trollide erakordsele populaarsusele kaasa Vladimir Lenini algatatud maa täieliku elektrifitseerimise plaan GOELRO.

Moskvas avati esimene trolliliin 1933. Trollid, kui maa industrialiseerimise kõrget taset demonstreerivad sõidukid levisid kiiresti paljudes vene suurlinnades. NSV Liidule kuulub ka rekord maailma pikima linnadevahelise trolliliini rajamises, mis ühendab Jaltat Simferoopoliga ja võimaldab trolliga läbida enam kui saja kilomeetrise vahemaa. Viiekümnendateks aastateks olid trollid muutunud NSV Liidus üheks eelisarendatavaks linnasiseseks transpordiliigiks ning uusi elamurajoone õnnistati juba projekteerimise käigus kahe postidevahel jooksva vooluvõtuliiniga.

Tallinnas alustati trolliliinide kavandamist juba 1946. aastal ning sarvilised sõidukid pidid plaanide kohaselt hakkama sõitma liinil Balti jaam-Pirita-Merivälja. Esimest trolli nähti Tallinnas siiski alles 1965. aastal, kui valmis trolliliin Estonia-Hipodroom.

Trolliliikluse tulevikust.

Võib täie kindlusega öelda, et elektritransport ei kao Tallinnast kusagile, ent nagu mujalgi maailmas, toimuvad ka meil selles vallas olulised muutused. Sarvedega ajaloolise trollibussi tõrjuvad tasapisi välja uued, kontaktliine mitte vajavad hübriidsõidukid. Trolliliiklus muutub paindlikumaks, odavamaks ning sõltuvuse kadumine kontaktliinist, tagab sujuvama ning elektrihäiretest sõltumatu liikluse. Vähetähtis pole ka linnapildi muutumine esteetilisemaks.

Esimestena kogevad sarvedeta trollide mugavusi ja võimalusi Haabersti elanikud. Juba järgmisel aastal alustab linn Haabersti ringi ümberehitamist eritasandiliseks pidevläbilaskega ristmikuks ning ehituse ajaks toome liinidele 6 ja 7 esimese põlvkonna hübriidid, mille hankeks on meil tootjatehasega leping juba sõlmitud. Peale ristmiku valmimist jäävadki sarvedeta trollid Haabersti elanikke teenindama.

Teistel liinidel hakkame sarvedega trolle uute autonoomsete sõidukite vastu vahetama vastavalt sellele, kuidas veerem amortiseerub. Arvestades, et viimati muretseti Tallinnale uusi trolle aastatel 2006-2009 ning trolli keskmine eluiga on ca 30 aastat, võib trollibusside väljavahetamise protsess kesta aastani 2040. Selleks ajaks peaksid kõik linnas ringisõitvad elektribussid olema „sarved maha jooksnud“.

Sarvesõpradele.

Tahaksin sarvedega trollide tulihingelistele kaitsjatele avaldada tunnustust nende järjekindluse ja retrovaimustuse eest. Aga aeg läheb edasi ja ühes muutuva maailmaga avarduvad ka ühistranspordi võimalused. Arenguga tuleb leppida, sest liigne konservatiivsus muutub ühel hetkel tagurluseks, tirides meid tagasi eilsesse ning nudides võimalusi kasutada uusimaid tehnikasaavutusi.

Volvo tehased alustavad järgmisest aastast teise põlvkonna hübriidide tootmist, mis kasutavad senistest veelgi moodsamaid lahendusi. Taoliste tehnika viimase sõna järgi ehitatud sõidukite päralt ongi Tallinna ühistranspordi tulevik. Trolliliikluse 50. aastapäevale läheme vastu kindla teadmisega, et trollid jätkavad ka tulevikus reisijate teenindamist, ent juba uues kaasaegses kvaliteedis.

 

Kas Eestit valitsevad kivipallurid?

 

Huumorisõbrad mäletavad Kreisiraadio halenaljakat sketši, kus Peeter Oja kehastas ennastsalgavat kivipallurit. Peaga rasket palli vastu võttes, sai mängija traumasid ja viskles iga kord valudes maas. Aga mees oli õnnelik, sest kivipall tundus tema ajukapasiteediga sellile ainus eneseteostuse võimalus.

Reformierakond kui kivipallitiim.

Jälgides reformierakondlaste ennastsalgavat võitlust kütuseaktsiisi tõstmise nimel, jääb paratamatult mulje, et valitsuse palliplatsile, kus võiks pigem mängida intelligentset jalgpalli või kiiret ja kombinatsioonirohket kossu, on eksinud mühakatest kivipallimeeskond. Ei kuula nad nõuandeid, mida majandusspetsidest treenerid väljaku kõrvalt hõikavad, ega tee välja pealtvaatajate buu-hüüetest. Ühtse võitlusliinina sätivad nad oma pea suunda, kust kivi lendab ja ootavad silmi kinni pigistades, millal mats käib.

Eesti pole eraldatud saar.

Eesti pole eraldatud saar ookeanis. Meid mõjutab Euroopas, selle lähiregioonides ja kogu maailmas toimuv. Selleks, et teha õigeid otsuseid, mis perspektiivis tulemusi annaksid, töötavad arenenud riikide valitsuste juures kogenud analüütikud, kes suudavad aastateks ette prognoosida poliitilisi suundumusi ja nende peegeldust majanduses. Eestis taolised teadmamehed puuduvad, või õigupoolest neid ei kuulata. Nagu viimaste aegade sündmused näitavad, siis vähegi asisemad nõunikud või spetsialistid, kellel on õnnestunud ajutiselt ka ministritoolidele saada, pekstakse kivipallurite poolt minema. Ja õige ka, mida nad segavad mehist mängu!   

Otsus tõsta järsult kütuseaktsiisi, küpses Reformierakonna tagatoas hetkel, mil toornafta hind maailmaturul ületootmisest tingituna jõudsalt langes. Just neil päevil, kui mõnes bensiinijaamas murdis bensiinihind maagilise euro piiri, valmistusid reformi kavalpead riisuma kütusebisnisis OPECil ja teiste suurte naftatootjatel saamata koore. Arvestus oli õige, sest kui bensiini hind oleks veelgi alanenud, poleks aktsiisi tõus kujutanud endast mingit probleemi. Müütilise Sampona oleks see jahvatanud riigi ja mine tea kelle kaukasse veel, ihaldatud lisaraha. Aga roosa loogika kehtis vaid lühikeses perspektiivis. Täna on toornafta hind tõusmas uutele kõrgustele ja seda vaatamata ületootmise jätkumisele.

Reformierakonnale tehakse ära Lähis-Idas.

Seekord pole Reformierakonnal vaja vaenlaseid otsida mitte opositsiooniparteide ridadest, ega ähvarda riigieelarve nutikaks täitmiseks valmis nikerdatud vildakat äriplaani ka põlisvaenlane venest. Reformi aktsiisitõus nullitakse Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ärevates piirkondades, kus revolutsioonide kaoses vallandunud kodusõjas vastanduvad kohalike usutülid ja õhtumaade majandushuvid.

Liibüa kriis on praktiliselt peatanud naftatarned sellest oma hiilgeaegadel päevas 1,5 miljonit barrelit naftat pumbanud riigist. Kui olukord ei normaliseeru, milleks võimalused praktiliselt puuduvad, suletakse tootmine riigi idaosas sootuks.

Naftahinda tirib üles ka Jeemenis juba 2004. aastast miilanud kodusõda, milles Iraani poolt toetatud Houthi võitlejad jõudsid käesoleva aasta alguses pealinna Sana hõivamiseni. Nüüd on konflikti sekkunud ka Saudi Araabia, kelle naftatarneid on seni peetud stabiilseiks. Vastasseisust ei jää puutumata ka Omaan. Piirkonnas kujunenud plahvatusohtlik olukord pingestab ka teiste Lähis-Ida naftariikide tarneid, luues turul ebakindla ja hinnaskaalat ülespoole suunava olukorra.

Euroopat energiaga toitva Lähis-Ida amme maja on leekides. Kui lisada Liibüa ja Jeemeni kriisidele Süürias eskaleeruv vastasseis, Iraagi ebastabiilsus, Islamiriigi pealetung ja Al-Qaeda aktiviseerumine, saame pildi, millest lähtudes võib lähiajal oodata pigem toornafta hindade jätkuvat kasvu. Vastavalt sellele kasvab ka meie kivipallurite kavandatud kütuseaktsiisi protsentide rahaline väärtus, mis kandub üle igapäevastesse tarbekaupadesse ja kodukuludesse.

Kas tõesti ei taha Reformierakonna liidrid selle tõsiasjaga arvestada? Kas nad on pimedad nii omas kodus, kui laias ilmas toimuva suhtes?

Kuidas mäng päästa?

Kivipalluritel on võimalus aeg maha võtta ja treeneriga nõu pidada. Pole mõtet oma peaga valusais lööke vastu võtta, vaid tuleks kaaluda võimalust senistest tardunud põhimõtetest taganeda. Kütuseaktsiis pole tõusvate naftahindade juures mingi riiki päästev imerelv. Pigem tuleks astuda neid samme, mis ettevõtlust arendades ja tootlust tõstes kergitaksid pikki aastaid madalala püsinud palku ning tooksid läbi sisetarbimise kasvu kaasa ka oluliselt suurema maksulaekumise. Ka mõistlik riigireform, mis lõpetaks maavalitsuste ja muude süsteemi koormavate ning mõttetute sihtasutuste tegevuse, lisaks kena sendi kokkuhoidu. Kohti, kust riigieelarvesse probleemivaba raha teenida, ilma, et rahva elatustase langeks, on veelgi. Valitsusel tuleb vaid loobuda Eesti riiki kahjustavast põikpäisusest.