Kuidas nina, nõnda hais

 

Mõni aeg tagasi tõsteti Delfis taas kord üles teema haisust Tallinna ühissõidukites. Selles pole ju midagi uut ning ei saa salata, et meie bussides, trammides ja trollides sõidab tõesti ka neid inimesi, kes vee ja seebiga just sinasõbrad pole. Ühistransport pole mingi ühiskonnast eraldatud saar ja meie reisijad on läbilõige rahvast, alates korralikest tööinimestest ja lõpetades kodutute heidikutega. Tegeleme jõudumööda haisuprobleemiga ning meie juhid püüavad tagada reisijatele parimad tingimused, kuid esiplaanil on siiski ohutu sõit ning graafikus püsimine. Juhiistmelt pole võimalik kõike bussis toimuvat näha, saati siis haista, kas tagaistmel kössitav eluheidik lehkab talutavalt või suisa väljakannatamatult. Sõitjad peaksid ise julgemalt käituma ja enda heaolu eest seisma, olgu siis haisukott bussist peletades või olukorrast juhti informeerides.

Tegelegem põhjuste mitte tagajärgedega

Teisi sõitjaid häirivate asotsiaalide teema pole ainuomane vaid Tallinnale. Piisab veidigi internetis ringi vaadata, et leida selle probleemi käsitlusi nii Euroopa kui Ameerika ajalehtedest ning internetiväljaannetest. Mitte kusagil pole suudetud ühiskonna allakäinud osa ühistranspordist eemaldada. Arenenud riikides tegelevad eluheidikutega valitsusametid ja sotsiaalkeskused. Meil kahjuks on sotsiaalne rehabilitatsioon jäetud valdavas osas omavalitsuste kohustuseks ning vahendite vähesusest tõttu on sotsiaalteenused sageli väheefektiivsed ning ennetav tegevus puudub sootuks. Seda kummalisem tundub valitsuse soov tuua pagulastena riiki vöörtööjõudu, kui pikaajaliste heitunud töötute ja kodutute näol on potentsiaal töökäte lisandumiseks olemas ning enda asotsiaalide järje peale aitamine ei kujuneks oluliselt kallimaks pagulastele kulutatavatest summadest. On viimane aeg suunata Kreeka abistamisel haihtuvad miljonid ning pagulaste ootel eurotoetused oma inimeste aitamiseks ning ümberõppeks. Kui väheneb eluheidikute arv, muutuvad ka Tallinna ühissõidukid mõnusamaks. Oleme teinud piisavalt oma bussipargi, trammiveeremi ja trollide kaasajastamiseks, aga meie võimuses pole parandada ühiskonda ega pakkuda sotsiaalabi.

Kes mida haistab

Kõigile pole kunagi võimalik meelepärane olla. Kui enamus ühissõiduki kasutajaid peab pelutavaks just pesemata ja higisest kehast lähtuvaid aroome, siis leidub neidki, kelle ääretud piinad on tingitud liiga suurtest kogustest kallitest parfüümidest. Sirvides artikleid, mis meedias ühistranspordis leviva haisu teemal avaldatud, jäi mulle silma 2012 aastal üllitatud lugu sellest, kuidas parfüümihais sõitjal südame pahaks ajab. Loo autor väidab tõsimeeli, et teda viib endast välja naiste lõhnavee aroom ja mida kallim ning peenema tekstuuriga, seda jälgimalt see mõjub. „Igatahes enne, kui pool sõitu läbi oli, oli mul süda paha ja ausalt öeldes oleks hea meelega natuke mõnda joodikut nuusutanud, et süda jälle tahedamaks läheks,“ viriseb too friik, süüdistades oma hädades Tallinna Linnavalitsust ja Linnatranspordi AS-i, kes pole keelustanud Chanel 5 järgi haisevate reisijate ühissõidukisse sisenemist. Vabandage väga, aga minu käsi küll taolise käskkirja allkirjastamiseks ei tõuse!

Kriitika ja hüsteeria

Okupatsiooniaastatel tunti eestlasi tasakaaluka ning väärika rahvana, kes võtsid sõna vaid siis, kui selleks oli ilmne põhjus. Vabaduseaastatel on tavad ja kombed muutunud ning valitseb mentaliteet, kus väikseimgi ebameeldivust kajastatakse lausa hüsteeriliselt, solvanguid ja ülivõrdeid pildudes. On tekkinud terve grupp ajakirjanikke ning netikommentaatoreid, kes peavad pühaks kohuseks maksku mis maksab diskrediteerida tasuta ühistransporti. Kodutud ei haise mitte sellepärast, et neil pole peavarju ega sissetulekut, mille abil saunapiletit osta, vaid seepärast, et tallinlased kasutavad tasuta ühistransporti. Uusi busse ja tramme hangitakse ning trolle renoveeritakse aga üksnes selleks, et kodutud neid lagastada saaksid. Taolist jama aetakse aastast-aastasse ja kuigi hüsteeritsejaid ei võeta enam ammu tõsiselt, pole nende tarmukus raugenud. Kuidagi peab ju kommunaalmuredest kogunenud sapi välja elama ja ühistranspordi alusetu sarjamine on selleks mõnus võimalus.

Seisame koos parema teeninduse eest

Pole tarvis kahelda, et Tallinna Linnatranspordi AS soovib pakkuda oma klientidele parimat teenust. Ka meid, juhtkonnast alates ja juhtidega lõpetades, huvitab, et kõik reisijad tunneksid end võimalikult hästi. Haisuprobleemi oleme enda jaoks ammu teadvustanud ning tegutseme selle nimel, et ühissõidukisse pääseks võimalikult vähe sobimatuid isikuid. Siin tahame teha reisijatega koostööd, sest ei maksa jätta kõigi ebamugavate olukordade lahendamist üksnes juhi hooleks. Nagu mujalgi avalikus ruumis pole põhjust loota vaid politseile ning kodanikel tuleb ilmutada omaalgatust, on ka bussis tarvis julgemalt oma õigustatud nõudmiste eest seista. Meedias aeg-ajalt avaldatavad hüsteerilised lood ei vii meid aga kuhugi.

 

Tallinna troll 50

 

Tallinna trolliliikluse 50. aastapäeval peetud kõne

Lugupeetud kolleegid, linnavõimu esindajad, külalised! Täna tähistame Tallinna ühistranspordile äärmiselt olulist tähtpäeva. 50 aastat tagasi, 6. juulil 1965, läks liinile esimene trollibuss.

Pealinna esimese trolliliini Estonia-Hipodroom avamine toimus pidulikult. Trolli liinilesaatmise puhul pidas kõne tolleaegne legendaarne linnapea Johannes Undusk. Ta peatus oma sõnavõtus trolliliikluse perspektiividel ja lähiaja arengutel. Mürtsus puhkpillimuusika ning ei puudunud ka asjaosalistele lilli kinkivad rõõmsad pioneerid. Tallinna trolliliiklus sai võimsa alguse.

Ja tõepoolest, järgnevate aastate jooksul sai trollist mustamäelaste peamine tööle ja kojusõidu vahend. Kui ehitati Väike-Õismäe uus elurajoon, pikendati trolliliine Harku järveni ning ka õismäelaste transpordimured olid murtud. 80ndate teisest poolest jõudis troll ka Põhja-Tallinnasse.

Teeksin siinkohal lühikese tagasivaate Tallinna trolliliikluse ajaloole.

Trolliliiklust hakati pealinna kavandama juba 1940-ndatel ja esimeseks liiniks pidi saama Balti jaam-Pirita-Merivälja. Nagu teame, siis ei teostunud see kava kunagi. Tõsisemad ettevalmistused trolliliikluse käivitamiseks algasid 1950-ndate teises pooles. 1957. aastal eraldati trollipargi rajamiseks kinnistu Paldiski maantee 48a. Kuna ehitustööd venisid asus depoo ajutiselt Ädala tänav 7 laohoonetes. Paldiski maanteele koliti 1970. aastal ning administratiivhoone valmis 1973.

Trolliliinist Estonia-Hipodroom arenes 1977. aastaks välja liin number 1 Mustamäe-Kaubamaja. Samal aastal lõpetati ka 1969. alustanud liini number 3 arendus. Balti jaama jõudis esimene troll 1970. aastal. Alustas 4. liin. 1971. aastal lisandus liinile Keskuse-Balti jaam, liin number 5, Mustamäe-Balti jaam. Väike-Õismäele hakkasid trollid number 6 ja 7 käima 1980. aastast. 1987. aastal avati 9 liin Mustamäe-Kopli.

1967. aastal valmis Akadeemia teel Mustamäe lõppjaam, mida seitsmekümnendate lõpus laiendati. Väike-Õismäe lõppjaam avati 1980. Esialgu oli selleks vagunelamu ja lähedalasuvas majas üüritud korter. Lõppjaama hoone valmis 1987. Samal aastal valmis ka Keskuse lõppjaam.

Tänaseks on trollibussidest saanud oluline ühistranspordivahend Mustamäe, Väike-Õismäe, Kristiine, Põhja-Tallinna ja Kesklinna elanikele. Tasuta sõit tõi trollidesse arvukalt uusi reisijaid, kes eelistavad tihedas linnaliikluses sujuvalt toimivat ühistransporti.

Trolliliiklusest rääkides ei saa jätta märkimata elektritranspordi keskkonnasäästlikkust. Läinud sajandi suure saastekoormusega linnaliikluses olid trollid tõsiseks alternatiiviks tossavatele bussidele ning kahtlase kütusega tangitud eraautodele. Nii oli trollibuss läbi aastakümnete loodus- ja keskkonnasäästliku mõtteviisi kandjaks. Autotööstuse arenedes on olukord muidugi muutunud. Tänaseks, kui kasutame juba Euro-6 saastenormidele vastavaid busse ja plaanime hübriidide ning kontaktvõrgust sõltumatute trollide kasutuselevõttu, on ühistranspordi osa linna üldises liiklussaastes langenud 3%-ni. Pea olematu on ühistranspordi osa peenosakeste saastes, milles annab tooni naelkumme kasutav eratransport.

Trolliliiklusest pärit roheline mõtlemine on täna terve Tallinna Linnatranspordi ASi tegevuse aluseks. Me viime lõpule Tallinna Trammiliikluse viimise uuele tasemele. Järgmisena ootab ees trolliliikluse põhimõtteline kaasajastamine ning uue põlvkonna trollide vabastamine kontaktliinidest. Meie arengu eesmärgiks on sõitjate igakülgne heaolu, mis kätkeb endas ka ühistranspordi kasutajate ohutust ning võimalikult puhast ja tervislikku linnakeskkonda.

Tallinlasi teenindavad trollibussid on muutunud üha paremaks ja mugavamaks. 10. juunil 1965 saabusid Tallinna Venemaal Saraatovi oblastis Engelsi linnas valmistatud 9 trollibussi ZiU-5. ZiU on suupärane lühend trollitehase venekeelsest nimest Завод имени Урицкого (Uritski-nimeline tehas). Sõiduk ise oli tolleaegse NSV Liidu moodsamaid. Selle konstrueerimisel oli kõrvaldatud eelmise mudeli MTB-82 puudused. Aastatel 1959-1972 ehitati ZiU-busse enam kui 20 000 tükki, millega ZiU ongi maailmas enim valmistatud trollimudel. Viimase sõidu tegi ZiU Tallinnas 1973. aastal, loovutades seejärel koha uuematele ja moodsamatele sarvebussidele.

Täiendus ZiU-dele ei tulnud aga mitte enam Venemaalt, vaid järgmine ajalooline trollimark, Škoda 9Tr, jõudis importmasinana Tallinna Tšehhist Ostarav nad Ohržis asunud tehasest. Esimese trollimargina sai Tr hüdraulilise roolivõimenduse, mis võimaldas trollijuhtideks asuda ka õrnema sugupoole esindajatel. 1979. aastal asendati voolu raiskav reostaatjuhtimine türistorsüsteemiga, mis oli tol ajal tehnika viimane sõna. Aastatel 1966-1982 jõudis Tallinna 210 seda tüüpi trolli ja viimase reisi tegi 9Tr aastal 2000.

1983-1989 saabus Tallinna samas Ostarav nad Ohrži tehases toodetud 99 Škoda 14Tr moderniseeritud kolmeukselist trolli. Neist 18 veterani töötab veel tänagi.

Kui ZiUde ja 14Tr-ide suurimaks puuduseks võib pidada tagasihoidlikku mahutavust, siis 1989-1990 Tallinna jõudnud liigendtrollil Škoda 15Tr oli see näitaja juba märksa parem. 17,36 m pikka trolli mahtus tipptunnil 145 reisijat, keda kahe 120 KW mootori jõul võis transportida kiirusega kuni 65 km/h. Tänaseks on 25-st trollist töös veel 11.

Tallinna trolliliikluse kaasaegsema veeremi moodustavad Solaris Trollinod. 18 Solaris Trollino 12 bussi võeti meil kasutusele aastatel 2002-2004. Neile lisandus 2007-2010 veel 14 Trollino 12 AC bussi. Trollinod mahutavad 96 reisijat ning arendavad 175KW mootori jõul kuni 80 km/h. Alates 2003. aastast on Tallinna tänavatele jõudnud 19 Solaris Trollino 18T ja 18AC bussi, mahutavusega 132 reisijat.

Solaris bussid ongi hetkel meie trolliliikluse raudvara, mis jäävad tallinlasi teenindama veel pikkadeks aastateks.

Kuid tähtsaim osa Tallinna trolliliikluse pikas ja edukas toimimises on meie inimestel. Olen kindel, et terves Eestis ja vaata et kogu Euroopas on näputäis ettevõtteid, kes saavad kiidelda taoliste pikkade ja püsivate töösuhetega nagu Tallinna Linnatranspordi AS ja selle trolliteenuste pakkumisega seotud osakonnad. 353-st trollindusega seotud töötajast 96 on ametis olnud 10-20 aastat. 94 töötajat on tegelenud Tallinna trolliliiklusega 20-30 aastat ja 96 töötajat üle 30 aasta. See on tõeline kiindumus oma töösse, missioonitunne ja ettevõttetruudus, mis väärib imetlust ning tunnustust! Kõiki neid, kes andnud trolliliikluse arendamisse 20 ja enam tööaastat, tahame ka täna vääriliselt tunnustada.

Väikese vahepalana võib nentida, et kokku moodustab üle 10 aasta trollindusega seotud olnud inimeste tööpanus kokku enam kui 7500 aastat. Raske uskuda, ent nii see on! 7500 aasta eest hakkas Eesti aladel jääaeg taanduma ja trollibussist ei osanud koobastes elavad karvased esivanemad veel unistadagi.

Aga trolliliikluse 50 aastapäeva tähistades, oleme eriti uhked selle üle, et meie tööperre kuuluvad kolm trollijuhti, kes asusid rooli keerama juba mõned aastad peale esimese liini avamist. Vello Lailil sai trolliroolis täis 46 aastat ja 8 kuud, tema kolleegidel Olle Tüüril ja Saima Heinberkil 45 aastat 4 kuud.

Kaks väärikat meest aga alustasid ettevõttes juba enne 1965. aastat. Kunagisel alajaamade jaoskonna juhatajal, praegusel veoalajaama elektrikul Eino Tikerpuul oli päevaks, mil esimene troll Estonia juurest Hipodroomi poole suundus, meie asutuses juba 8 aastat ja 4 kuud töötatud. Tema kolleeg Toivo Paavle oli toona noore mehena juba pea kaks aastat ühistranspordi heaks pingutanud. Eino Tikerpuu 58 aastat ja 4 kuud ning Toivo Paavle 51 aastat ja 11 kuud tööd ühes ettevõttes, on imetlemisväärne saavutus. Nelikümmend seitse aastat on ettevõttes töötanud pealiikluskorraldaja Virve Pugal, neist 25 aastat trollijuhina. Kassapidajana alustanud, meistrina jätkanud ja praegu valvurina töötav Asta Kuusmaa on ettevõttele andnud 46,  elektrik Rein Kiive 45 töökat aastat. Üle 40 aasta on trolliliikluse juures olnud 21 meie töötajat.

Tahan täna õnnitleda kõiki neid, kes andnud trolliliiklusesse oma panuse. Ilma teieta oleks tallinlaste elu märksa keerulisem. Olete oma ettevõtte, linna ja maa patrioodid, kes ei tööta pelgalt palga nimel, vaid kellele on tähtis teha kõike südamega, hästi ja korralikult.

Meil seisab ees veel palju ühiseid edukaid tööaastaid, sest nii nagu ei saa Tallinn kunagi valmis, ei peatu ka pealinna ühistranspordi areng. Tänan teid ja soovin toredat pidupäeva!