IRL pole loobunud mõttest kaotada tasuta ühistransport.

 

Uudis, et Tallinn kandideerib Euroopa Rohelise pealinna tiitlile, on taas aktiviseerinud need kriitikud, kes maksku mis maksab tahavad kodulinna näidata räämas ja kurva paigana, kuhu europäike kunagi ei paista. Erandiks pole siin ka Postimehe arvamusrubriigis 16.okroobril ilmunud Kaido Kukk´e lugu, mille teravmeelne pealkiri osundab, et roheline kaart ei tee Tallinnast veel rohelist pealinna. IRLi fraktsiooni kuuluva linnavolikogu liikme kirjatöö paneb õlgu kehitama. Ustava parteisõdurina püüab Kukk igati pisendada tasuta transpordi osa linnakeskkonna inimsõbralikumaks muutmisel ning heidab linlastele ette, et need ei soovi aastaringselt jalgratastel sõita nagu seda tehakse Kopenhaagenis. Ma ei mõista, miks on taaskord tarvis lahtisest uksest sisse murda ning rünnata tasuta ühistransporti, mida valdav enamus linlastest pooldab. Aga kõigest järgemööda.

Buss versus jalgratas.

Linnavolinik Kukk leiab, et tasuta ühistransport pole jätkusuutlik ning raha tuleks suunata hoopis enneolematus mahus jalgrattateede rajamisse. Sellest soovitusest kumab läbi jõhker egoism. Nii  nagu autoga liiklejad arvavad, et kogu linna eelarveraha peaks kuluma sõiduteede ülesvuntsimisele, usub Kukk, et hoopis jalgrattateed peaksid olema eelarve koostamisel eelisseisus. Veelgi enam, nende ehituse peaks maksma kinni ühistransporti kasutav enamus, kellelt IRLi poliitik tahab võtta tasuta sõidu soodustuse. Kuna Eesti elanikel pole kommet talvel pedaale sõtkudes oma tervist ohtu seada, on jalgrattateede kasutusaeg siiski piiratud ning inimeste liikumisvajaduse rahuldab aastaringselt ühistransport. Selle arendamisse on just viimastel, tasuta sõidu aastatel, pööratud rohkem tähelepanu. Muidugi tuleb ehitada ka rattateid, kuid mitte igapäevaste bussi- ja trammikasutajate arvelt, nagu soovitab volinik.

Tasuta transport ja veeremi olukord.

Olen varem juba korduvalt lükanud ümber väiteid, et tasuta ühistransport põhjustab teenuse kvaliteedi allakäigu, kuna napib vahendeid uute sõiduvahendite muretsemiseks. Mitte sinna poolegi! Tegelikkus on sootuks vastupidine. Linnapilti on ilmunud uued trammid. 19.oktoobril lõpetasime 3. Ja 4. trammiliini põhjaliku renoveerimise. Valdav osa meie bussidest vastavad euro5 ja isegi juba euro6 normidele. Aga vigu otsiv viril linnavolinik ei näi sellest väljagi tegevat. Silmagi pilgutamata kuulutab ta, et trollide asendamine hübriidbussidega halvendaks oluliselt linnaõhu kvaliteeti. Tule eile meile! Kui kogu Tallinna õhusaastest moodustab ühistranspordi osa vaid 3%, siis kuidas saab veelgi keskkonnasõbralikemate hübriidbusside kasutuselevõtt olukorda halvendada? Heitgaasid ja peenosakeste saaste pärineb peamiselt autodelt, mille kesklinnast mujale suunamisse aga linnavolinik millegipärast kriitiliselt suhtub. Närvidele käib talle ka pargi-reisi süsteem, mis olevat ilmselge autojuhtide ahistamine. Kohutav mõelda, millise šoki sai Kukk uudisest, et Oslos kavandatakse autoliiklus kesklinnas 2019. aastaks sootuks keelata ning sama teed on minemas ka Hamburg. Kas hakkab linnavolinik nüüd Tallinna kritiseerima sellepärast, et autode kesklinnast tõrjumisel ei olda piisavalt radikaalsed?

Tallinnas on 250 kilomeetrit jalgrattateid, ent ratastega liikleb igapäevaselt vaid 0,5% linlastest, ning sedagi suvisel ajal. Ülejäänud sõidavad ühistranspordis ja on sellega igati rahul. Vaid Kukk ja üksikute tema mõttekaaslaste ellukutsutud paanikakontor ei näe tasuta ühistranspordi eeliseid, ega tunnista selle tõhusust autoliikluse ohjeldamisel.

Bussirajad pinnuks silmas.

Nagu kõigis kaasaegsetes linnades on Tallinnaski märgitud maha bussirajad, mida kasutades saab ühistransport tuhandeid linlasi kiirelt ja ohutult kohale toimetada. Aga kuulame, mida ütleb bussiradade kohta linnavolinikust ekspert. „Meenutagem, et mõned aastad tagasi kuulutati sõda üleautostumisele: autode pääsu kesklinna hakati piirama massilise bussiradade mahajoonistamisega,“ hädaldab Kukk. Arvan, et siia pole enam midagi lisada. Bussiradade mahamärkimist, kui liiklusedenduse laialt levinud praktikat, võib kritiseerida ainult rumal või pahatahtlik, mitte linnavolinik, kelle kohuseks on seista avaliku huvi eest.

Tallinna arengud lähtuvad kaasaegsetest põhimõtetest, kus esiplaanil seisavad enamuse – jalgsi liikujate ja ühistranspordi kasutajate huvid. Nendega peavad tahes või tahtmata arvestama ka linnavolinikud, olgu nad siis kasvõi IRLi liikmed.

Uue trammiajastu algus

 

Kõik epohhiloovad ettevõtmised on sündinud läbi raske töö ja eneseületamiste. Erandiks poole siin ka Tallinna 3. Ja 4. liini trammiteede kapitaalne uuendamine ning CAF trammide liinile toomine. 19. oktoober jääb ajaloos tähistama päeva, mil lõpetasime trammiliikluse kaasajastamise I etapi. Tondilt Peterburi maanteele ja Kadriorgu viiv rööbastee, vastab nüüd kõige kõrgematele nõuetele ning võimaldab kasutada reisijate veoks moodsaid tänapäevaseid tramme. Linn on võitnud nii logistiliselt kui ka sõitjate mugavuse ning välisilme poolest, sest mis seal salata, uued trammid lisavad tänavapilti positiivset voolujoonelisust ja liikumishoogu.

Tööd trammiliikluse parandamiseks aga jätkuvad. Juba 2018. aasta keskpaigas hakkab tramm sõitma lennujaama. Käivad ettevalmistused Balti jaama ja Kopli suunalise trammitee ümberehituseks, et tuua ka sinna tänapäevane veerem. Sellega alustame juba tuleval kevadel. Kindlasti laabuvad need tööd sujuvamalt ning nõuavad vähem pingutust, sest oleme saanud piisava praktilise kogemuse.

Pärnu maantee trammitee remont oli raskeim eksam.

3. ja 4. liini trammiteede uuendamise protsessis oli raskeimaks eksamiks Pärnu maantee-Tondi lõigu ehitus. Kui sellel linnaliikluse tuiksoonel läinud aasta aprillis töödega alustasime, ennustas Tallinna ettevõtmistesse alati heatahtlikult ning soosivalt suhtuv meedia, et linlasi ootavad rasked ajad, tolm, pisarad ning meeleheide. Tööde edenedes hakati trammitee uuendamisse tasapisi mõistvamalt suhtuma, sest kardetud megaummikuid ei tekkinud, asjatult tolmu üles ei keerutatud ning lõpuks oli tulemus niivõrd muljetavaldav, et kui järgmisel etapil sulgesime Narva maantee, võeti see vastu ilma oluliste hüsteeriahoogudeta. Lõpuks taipasid kõik, et oli viimane aeg aastakümnete eest maha pandud rööbastee viimiseks kvalitatiivselt uuele tasandile. Kui palju tööde graafikuspüsimiseks läks vaja pingelisi nõupidamisi ehitajatega ja veenmisjõudu, sundimaks tarnijaid oma kohustusi korrektselt täitma, teavad need Tallinna Linnatranspordi spetsialistid, kes ehitustöödega otseselt seotud olid. Kulutati tohutul arvul närvirakke, veedeti määratul hulgal unetuid öid, ent valmis ta sai – Tallinna XXI sajandi trammiarenduse I etapp.

Trammid kui rätsepaülikond.

Ega uute trammide tulek vähem probleeme kaasa toonud. Selgus, et iga uus sõiduriist tuleb täpselt kohalikele oludele kohandada ning viimase kruvini paika timmida. Avalikkuse huvi uute ilusate trammide vastu oli suur, ent sama suur oli ka arusaamatus, miks vastsed sõiduriistad ikka ja jälle testimist ning seadistamist vajavad. Aga CAF trammid ongi nagu rätsepaülikond, mida meister peab kliendile korduvalt selga proovima, enne kui ihukate hakkab istuma nagu valatult. Kuid iga trammiga, mis Hispaaniast meile saabus, õppisime paremini tundma 70 tonnise kaunitari hingeelu, tema kapriise ja soove. Tänaseks päevaks on meil kujunenud välja oma CAF trammi teaduskond, koos trammiprofessoritega, kes teavad uutest sõiduriistadest kõike. Katsetused ja seadistused ei võta enam nii palju aega kui varem, ning ka avalikkuse usaldus on võidetud. Linlased on uhked, et Tallinn jõudis tramminduses uude ajastusse.

Soovin Tallinna Linnatranspordi ASi töötajatele, meie koostööpartneritele, ehitajatele ning trammitootjatele õnne kauni soorituse puhul, linlastele aga mõnusat sõitu uue Tallinna trammiga! Suur töö on tehtud, kuid me ei tohi peatuda enne, kui kogu rööbastee kuni Koplini saab uuendatud.