esmaspäev, 22. veebruar 2016

Õnne Vabariigi aastapäevaks!
 

98. aastat tagasi, sündis Eesti Vabariik. Tolleaegsed rahvajuhid kasutasid ära soodsa poliitilise olukorra ning I Maailmasõja ja Oktoobrirevolutsiooni järgse segaduse ning viisid täide rahva ammuse unelma, elada iseseisvas riigis. Kuid vaevalt oleks õnnestunud kahe võimsa vaenlase, saksa Landeswehri ja punavenega vastamisi seistes, oma iseolemist säilitada, kui poleks olnud rahvuslikku üksmeelt ja ennastohverdavat kaitsetahet. Just rahvuse koondumine ühise eesmärgi nimel rebis Eesti välja kaosesse langevast impeeriumist. Eesti Päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik mõistsid, et iseseisvust võib taotleda vaid ühtselt tegutsev rahvas ja sellepärast kandiski olulisim riikluse alusdokument nimetust „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Esmakordselt peale seitsmesaja-aastast orjapõlve kirjeldati demokraatlikke põhimõtteid, millel püsib väikese iseseisva riigi tugevus. On hämmastav, et neli aastat väldanud maailmasõja ja Vene revolutsioon järel, kui kaosesse langenud Euroopa minetas demokraatia põhitõed, adusid Eesti juhid, kui oluline on demokraatlike põhimõtete mööndusteta järgimine. „Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees,“ kuulutas manifest.
Ajalugu tõestas, et demokraatial on relvana väikese rahva käes tohutu jõud, sest vabaduse, võrdsuse ja vendluse põhimõtteid austavat riiki on keeruline põlvili suruda. Samas on demokraatia minetamine äärmiselt lihtne. Tähelepanu kõrvalejuhtimiseks tõelistelt probleemidelt leitakse välis- ehk sisevaenlane, kellega võitlemise vajadusele viidates piiratakse inimeste põhiõigusi, ja demokraatia moondubki hirmuks ning iga peavooluga vastanduva mõtte taga nähakse salasepitsust. Demokraatiast taganemise enesetapjalikku olemust kinnitab kahjuks ka Eesti Vabariigi käekäik. 1934. aastal alanud „vaikiv ajastu“ pärssis riigi arengu ja hävitas rahva kaitsetahte. 1939. aasta baaside leping avas piirid võõrvägede sissemarsiks. Eesti anastati ilma vastupanuta, sest rahvas polnud ühtne ja Riigikogu töö oli katkestatud. 50 aastat väldanud okupatsioon oli käputäie poliitikute võimuiha kibe vili.
Läinud sajandi 80. lõpul koondunud Rahvarinne suutis ebaõigluse lõpetada ja omariikluse taastada. Tol ajal lootis kogu rahvas, et elu läheb paremaks ning igale Eesti inimesele avanevad tulevikus võrdsed võimalused. 25. aastat uut iseseisvust on meid aga toonud tagasi „vaikivasse ajastusse“, olukorda, kus üksikute poliitiliste rühmade võimuvõitlus varjutab riigi tõelised probleemid ning rahva vajadused. Riigi kokkuhoiupoliitika, samas allaheitlikus väljastpoolt tulevatele käskudele, on meid tõuganud sügavasse usalduskriisi.
Kuid olgu ajad millised tahes, eesti rahvas on jäänud töökaks ning osanud enda eest seista. Kui meil puudub täna üleriigiline kava, kuhu soovime lähiaastatel jõuda, siis Tallinnas on see olemas. Linn on loonud eeldused demokraatliku kogukonna edukaks toimimiseks ühiste eesmärkide nime, milleks on ettevõtluskeskkonna järjekindel parandamine, inimkeskse ja loodussõbraliku linnaruumi arendamine, parima hariduse ja internetivarustusega kogukonna kasvatamine, agulite teket välistava ühistranspordi edendamine ning rahvusvaheliste suhete edendamine nii lääne kui ida suunal. Tallinnas on riigi väikseim tööpuudus, kõrgeim keskmine palk ning parim kindlustatus eluks vajalike teenustega nagu arstiabi, kooli ning lasteaiakohad, sotsiaalsed tugimeetmed. Just sellise Eesti eest koguneti kunagi öö laulupidudele ja lubati vajadusel taluda majanduslikku kitsikust. Aeg on ka muu Eesti Tallinnale järele aidata!
Pidupäeva puhul lõpetan Iseseisvusmanifesti sõnadega, mis ka 2016. aastal kõlavad innustavate ning värsketena: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista,
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokraatline Eesti Vabariik!“

kolmapäev, 10. veebruar 2016

Kes tahaks elada Kilplas?
 

Pajatatakse, kuidas kilplased ehitasid suure maja, ent unustasid aknad. Nii polnud tubades valgust ja et mitte päevad läbi pimedas konutada, otsustasid suured isemõtlejad päevavalguse kotiga tuppa kanda. Kui päikesepaiste tuppa tassimine ei õnnestunud, kolisid kilplased majast välja.
Umbes sarnaselt käitub ka meie valitsus. Selle asemel, et nuputada, kuidas elavdada majandust ning hoida kokku tarbetuid kulusid, mõeldakse välja võimalusi riigieelarve turgutamiseks kaudseid makse tõstes. Näiliselt tehakse tublisti tööd, taotakse peale väsitavat päeva endale rusikaga rinnale ning kiideldakse, kuidas sai terve päeva rahva õnne nimel rassitud, aga tolku pole sellest mitte kärbsemusta jagugi.
Kütuse aktsiisitõus.
Meie usuleiges riigis asendab jumalat exceli tabel. Kõik, mis tundub raamatupidamislikult OK, leiab valitsuskoalitsioonis heakskiidu. Keegi ei vaevu laiemat pilti nägema. Otsustajaid ei huvita, millised kahjud kaudsete maksude tõstmisega kaasnevad.
Kui koalitsioon tuli välja kütuse aktsiisitõusu kavaga, protesteerisid selle vastu nii Õliliit, autovedajad, põllumehed, omavalitsused kui tavakodanikud. Keskerakond korjas maksutõusu vastu 27 000 allkirja, mis Parlamendile üle anti. Aga ei kuulatud asjatundjaid ega tavainimesi. Aktsiisid tõusid ja keegi ei vaevu isegi seletama, kuhu suunatakse sellest laekuv tulu, milline osa jääb teede korrashoiule ning millised summad põletatakse poliitilisi ebaõnnestumisi ja möödalaskmisi siludes.
Õnnesärgis sündinud.
Meie valitsus on siiski õnnesärgis sündinud, sest läinud aastal alanud nafta odavnemine, on toonud kütuse hinnad enneolematult madalale ning selle taustal on aktsiisitõus jäänud oodatust märksa tagasihoidlikumaks. Muidugi on sellevõrra väiksem ka riigikassasse laekuv raha. Ent asi polegi selles, kui kõrgele mitme aasta peale planeeritud aktsiisitõus kütusehinnad lõpuks upitab, vaid põhimõttes, et esmatarbekulutusi maksustatakse, otsekui oleks tegemist luksuskaubaga.
Eestis on autokasutusele alternatiiv vaid suuremates linnades ning seepärast lööb aktsiisitõus eriti valusalt maainimeste rahakoti pihta. Maaelu on niigi muutunud äärmiselt kalliks hobiks ning kõiki neid, kes külakohtadel veel hinge sees hoiavad, tuleks pigem toetada, mitte maksutõusuga karistada. Aktsiisitõus muudab kallimaks nii laste lasteaeda või kooli viimise, tööle sõidu, perearsti, pangakontori, toidupoe ja vallavalitsuse külastamise. Mida on maainimesed halba teinud, et lisaks kulude optimeerimise sildi all toimuvale külaelu väljasuretamisele, muudetakse kallimaks ka eluliselt vajalike teenusteni jõudmine.
Tallinn maksab ühistranspordi hinnatõusu kinni.
Võib ju küsida, et mida mina, Tallinna Linnatranspordi ASi juhatuse esimees maainimeste pärast muretsen, et mis see linnamehe asi on! Aga me eestlased oleme maarahvas, ning meie kõigi juured asuvad külas. Sellepärast pole külade elujõud kellelegi jaoks võõras mure. Mul on Läänemaal isalt päritud maakodu, kus veedan kõik vähegi vabad hetked, mida viimasel ajal on kahjuks üha vähem. Seal näen naabrite ja sõprade muredele kaasa elades küla argipäeva vägagi lähedalt. Maaelu tundub kaunis vaid suvitajale. Kohaliku jaoks on ridamisi eksistentsiaalseid probleeme, mille lahendamine nõuab sitkust ja jõudu. Ja kõige selle eest premeeritakse tublisid inimesi järjekordsete koormistega.
Tallinnas on muidugi lihtsam, sest tasuta ühistranspordi tarbimist kütuse aktsiisitõus otseselt ei mõjuta. Ometi tuleb meilgi arvestada, et vaba raha, mida veeremisse investeerida, jääb vähemaks. Läbi kütuseaktsiisi pumpab riik omavalitsuse eelarvest raha oma kaukasse. Need vahendid on regionaalprojektide või linnataristu parendamise jaoks kadunud.
Et maja ei jääks tühjaks.
Mida teha, et loo alguses kirjeldatud akendeta maja tühjaks ei jääks? Küllap oleks õige seina avad raiuda ning valgus sisse lasta. Me peaksime seda tegema ka oma riigis. Aeg on mõelda oma inimestele ja nende vajadustele, mitte kooseluseadusele, pagulaste mugavustele või muudele pseudoprobleemidele. Alustada võiks aga lihtsast tõdemusest, et mootorikütus pole luksuskaup, vaid energiakandja, mis võimaldab maainimestel rahuldada igapäevaseid vajadusi, linlastel aga kasutada jätkuvalt soodsat ning moodsa tehnikaga opereeritud tasuta ühistransporti. Riigimehelikkus ei alga aruteludest, kuidas täita ülepaisutatud eelarve, vaid soovist parandada kodanike elujärge.