Ohutut kooliteed!

 

Vähem kui nädala pärast saab suvevaheaeg läbi ja taas kõlavad koolikellad. Isana ning suure transpordiettevõtte juhina pean äärmiselt oluliseks, et kooliaasta alguses korrataks lastele üle tarkused, kuidas liikluses õigesti käituda. Esimesse klassi minejatega tuleks juba enne 1. septembrit koolitee mõned korrad läbi jalutada, ohtlikud kohad välja selgitada ning leida võimalused ohte minimeerida. Tähtis on vaadata liiklust lapse silmade kõrguselt, sest vaid nii saab selgeks, kuidas väike koolijüts tänaval toimuvat näeb ja mis võib tal väikese kasvu tõttu märkamata jääda. Kui kooliteel asub mõni ohtlikuna tunduv ülekäik, ent veidi maad kaugemal on turvalisemalt lahendatud ülekäigurada, tuleks eelistada viimast, ning seda isegi siis, kui koolitee veidi pikemaks venib.

Eraldi peaks lastele selgitama, kui ohtlik on tänaval kõndides keskenduda nutitelefoniga mängimisele või miks ei tohi liikluskeerises viibides kõrvaklappidega muusikat kuulata. Vanemate kohus on rääkida, kui oluline on tänaval silmad ja kõrvad lahti hoida, sest laps võib tähelepanu kõrvalejuhtivate tegevuste ohtlikkust mitte mõista. Kindlasti tuleb jütsidele südamele panna, et kooliminekuks tuleb piisavalt aega varuda. Hilinemise hirmus kiirustamine võib tuua tihedas liikluses korvamatuid tagajärgi ja seda ei soovi meist ju keegi.

Kuidas ühistranspordis sõita?

Paljud lapsed kasutavad kooli jõudmiseks ühistransporti. Ka siin tuleks põhitarkused, mis suvega ununenud, üle korrata. Bussi ja trammipeatus pole koht mängimiseks ning seda kahel põhjusel, esiteks ei ole ilus teisi sõidukiootajaid segada, ent mis veelgi olulisem, mängutuhinas võib keegi kogemata sõiduteele sattuda ning siis on kuri karjas. Eriti ohtlik on  peatustes vallatlemine talvise libedusega.

Kui buss peatusesse sõidab, tuleb esmalt lubada soovijatel väljuda ning alles seejärel võib siseneda. Bussi sisenemisel ei tohi ukse vahele seisma jääda. Otstarbekas on liikuda edasi ning leida vaba istekoht, või selle puudumisel seisma jäädes, hoida kindlasti käepidemest kogu sõidu vältel tugevasti kinni. Kui oodata trammi kõnniteel, tuleb selle saabudes veenduda, et autod on peatunud ning alles seejärel minna sisenemiseks ukse juurde. Sama kordub trammist väljudes – uste avanedes peab esmalt tuvastama, kas pärisuunas sõitvad autod on peatunud ning alles siis võib sõiduteele astuda. Teed ei tohi kunagi ületada seisva bussi või trammi eest. Selleks tuleb eranditult kasutada ülekäigurada. Neist reeglitest kinni pidades on ühissõiduki kasutamine meeldiv ning ohutu.

Lisaks ka mõned viisakusreeglid, mida bussis ja trammis järgida, sest ühistranspordis peab kõigil olema mõnus sõita. Kindlasti ei tohi bussis jäätist limpsida või burgerit mugida. Pole ju keegi õnnelik, kui riietele tekivad lohaka kaasreisija süül jäätise või rasvaplekid. Pingid on mõeldud istumiseks, mitte neile poriste saabastega peale ronimiseks. Juttu võiks ühistranspordis ajada normaalsel häälel, sest kisa ja kõrgendatud toon segavad teisi reisijaid. Ka telefonikõnet pidades ei pea tingimata karjuma. Tänapäeva moodsate telefonidega saab rääkida ka tasasel häälel, miks siis oma isiklikke probleeme terve bussitäie rahvaga jagada. Bussi või trammi ei maksa trügida rulluiskudega, sest see on ohtlik, ega jalgratastega, sest need võtavad palju ruumi ja võivad teiste reisijate riideid määrida. Need oleksid vajalikud viisakusreeglid ühistranspordis sõitvatele koolilastele.

Lõpetuseks soovin kõigile TLT ASi teenuseid kasutavatele õpilastele, lastevanematele ja õpetajatele toredat tarkusepäeva ja edukat kooliaasta algust!

 

Veelkord trollidest 

 

Alates üleminekust tasuta ühistranspordile on Tallinna Linnatranspordi ASil läinud väga hästi. Oleme investeerinud trammi infrastruktuuri ning veeremisse ja uutesse bussidesse rohkem kui eales varem. Sellega seoses on oluliselt tõusnud ühistranspordi populaarsus linlaste hulgas. Viimasel avaliku arvamuse küsitlusel hinnati meie tööd viie palli süsteemis hindega 4,13. Arvan, et olukorras, kus osa linlaste väärtushinnanguid kujundab kahjuks poliitilistest sümpaatiatest johtuv realiteetide eiramine, on enamat saavutada äärmiselt keeruline. Muidugi ei tähenda see, et me edaspidi ei püüaks veelgi parema mainehinnangu poole.   

Kui üleminekul tasuta ühistranspordile leidus palju oponente, kes väärt ideed igati mustata püüdsid, siis ajapikku on kriitikud rahunenud ja ka linnavolikogus ei leidu enam neid, kes tasuta transpordi kriitikaga julgeksid ummisjalu välja tulla. Muidugi tingib seda poliitiline pragmatism, mitte opositsionääride heatahtlikkus. Lihtsalt on selgeks saadud, et linnaelanike hulgas populaarset tasuta sõidu võimalust häälekalt kritiseerides, võib kaotada viimasegi toetuse ning saada kohalikel valimistel veelgi veenvama kaotuse osaliseks, kui seni. Aga muidugi pole loobutud katsetest linnavalitsuse transpordipoliitikat muul viisil diskrediteerida. Selleks võimendatakse probleeme, mis TLT ASi suuruses megaettevõttes paratamatult kerkivad. Viimaseks näiteks taolisest tegevusest on see, kui üks netiväljaanne püüdis trammi kontaktliini postidele tehtud ekspertiisi tulemusi kasutada linlaste hulgas paanika külvamiseks, väites, et kõik vahetada soovitatud postid on vaat et iga hetk möödakäijatele pähe prantsatamas. Täielik jama, ent küllap tundus linnavalitsuse tegevuse patoloogilisele õõnestajale, et nüüd on õige aeg rünnata ning selleks ei kohkutud tagasi lausvalest. Õnneks on sensatsiooninäljast kollendav ajakirjandus kasvatanud eesti inimestele paksu naha ja verd ning hävingut tõotavaid artiklikesi võetakse vastu ebaõnnestunud naljana, mida pole kasulik oma vaimse tervise huvides tõsiselt võtta.

Trollibussid trooja hobusteks.

Kuid ega kriitikud soovi alla anda ja tunnistada, et Tallinna ühistranspordis on asjad korras ning TLT AS tuleb oma ülesannetega suurepäraselt toime, mida kinnitab ka ettevõttele omistatud AAA krediidireiting. Ikka otsitakse võimalust tõestada, et linna transpordiettevõttes töötavad ühisveondusest mitte muhvigi taipavad nannipunnid, kellel puudub igasugune ettekujutus taristu arenguloogikast ja linlaste ootustest. Kui võimalik siis kaasatakse hämamisse ka mõni nn ekspert, kes püüab jätta asjatundlikku muljet, mis siis, et jutt, mida taoline kodukootud spetsialist ajab, ei kannata mingit kriitikat. Näitena võib siin tuua linnamüüdi TLT ASi ja selle juhatuse esimehe trollifoobiast. „Nad tahavad trollid välja suretada ja panna nende asemele sõitma tossavad bussid!“ hädaldavad end keskkonnahoidlikeks linlasteks ja transpordiekspertideks maskeerinud „murelikud“ kriitikud. Kui nad ka mõistavad, et tegelikult pole halal trolliliikluse hävitamisest mingit tagapõhja, ei suuda nad siiski lõpetada, sest oma valelikkust ja võhiklikkust on ju raske tunnistada. Nii on trolliteemast saanud mõne tegelase jaoks trooja hobune, mille abil üritatakse TLT ASi muidu ladusalt veerevatele ratastele kaikaid kodarasse sokutada.

Mis nende trollidega siis ikkagi toimub?

Olen sellel teemal peatunud nii erinevates artiklites kui blogipostitustes ning mulle tundus, et infot on jagatud piisavalt. Kuna läinud kuul ilmus taas artikkel, kus üritati paljastada minu vaenulikkust maailma kõige suurepärasema transpordiliigi vastu, siis kordan põhitõed veelkord üle. Esiteks, keegi ei kavatse Tallinnas kaotada elektritransporti, vähemalt ajani, kui heitevabad vesinikmootorid ei tõrju transpordist fossiilkütuste kasutamist välja. Seni hakkavad trolliliinidel sõitma kontaktivabad elektrisõidukid, sest see on arengu järgmine edumeelne etapp. Vanad trollid, mis oma ressursi ammendavad, lähevad järk-järgult teenitud puhkusele, vabastades koha moodsatele sõidukitele.

Praegu kasutusel olev trollitaristu tehnoloogia on moraalselt vananenud ning kogu maailmas on alustatud trolliliinide üleviimist hübriidide ja kontaktivabade elektrisõidukite teenindamisele. Miks peaks Tallinn olema viimane kolgas, kus kohmakad trollid tänavail ukerdavad? Kas peaksime loobuma innovatiivsusest üksnes selle nimel, et rahuldada mõnede inimeste nostalgiavajadust?

Transpordis toimuvad arengud järgivad kolme aspekti, milleks on sõitjate mugavus, tehnoloogia kaasaegsus ning keskkonnahoidlikkus. Kahe esimese näitaja osas on hübriidid ja elektrisõidukid trolle juba ammu edestanud ning mis puudutab keskkonnasõbralikkust, siis hetkel kasutusel olevad euro-6 mootoritega hübriidid, rääkimata kontaktivabadest elektrisõidukitest, ei jää trollidele alla, küll aga on nende käigushoidmine ja soetamine kordades odavam.

Oleks aeg loobuda tühikargamisest ja trollinostalgia asemel alustada faktipõhist arutelu elektritranspordi arengusuundadest ning Tallinnale sobivatest elektrisõidukitest.