Presidendivalimistest ja rahvusliku tšempioni tiitlist

 

Eile õnnestus ka minul istuda koos teiste valijameestega Estonia saalis. Kuigi president jäi valimata, andis eilne päev väärt õppetunni ja kinnitas veelkord minu veendumust, et president tuleb valida rahva poolt. Rääkida, et rahvas on rumal, ega suuda endale väärilist presidenti valida, on küündimatu. Selles ju ongi demokraatia olemus, et rahvas saab vabadel valimistel endale juhid määrata.

Valimiste äpardumine algas juba sellele eelneva kampaania ülesehitusest. Puudus asjalik debatt Eesti tuleviku teemadel. Isegi riigitelevisioonis kandidaatidele pakutud eetriajal arutleti pigem kõrvaliste probleemide, kui nende valuliste teemade üle, mis lõppkokkuvõttes otsustavad Eesti riigi ja rahva püsima jäämise. Ohtralt pakuti meelelahutust, lahates kandidaatide eraelu ja isikuomadusi, riigimehelikele mõtetele ja tulevikuvisioonile jäi ruumi äärmiselt vähe.

Valimiste eel püüti teha nägu, otsekui oleks avalik arvamus kandidaatidele oluline, ent tõeline võitlus käis siiski erakondade tagatubades ning valitsusparteide diilikontorites. See omakorda tingis närvilisuse ja tigeduse, millega mõned kandidaadid oma rivaale ründasid. Kui koguda kokku poliitilise sopa hulk, mida üritati neil valimistel loopida, upuks sellesse kogu Toompea, kõigi võimukoridoride ja tagatubadega ühes.

Presidendivalimiste nurjumine annab tunnistust sügavast poliitilisest kriisist valitsuskoalitsioonis, mida ei saa enam eirata, kuna valitsuse teovõimetus seab ohtu riigi edasise heaolu. Koalitsiooni vastuolud on muutunud ületamatuks ning kokkulepped ei pea. Venima hakanud presidendivalimised kinnitavad üheselt ka tõsiasja, et opositsioonist teerulliga ülesõitmise aeg on Riigikogus läbi ja seisakust väljumiseks tuleb senist praktikat muuta. Eesti poliitiline juhtimine on ummikus ning riigi perspektiivitust seisust väljatoomine nõuab olulisi muutusi. See, et me ei suuda presidenti ära valida, pole asja juures veel suurim õnnetus.

Valimiste võitja oli vähimagi kahtluseta Mailis Reps. Pääseda peale Keskerakonna pihta suunatud õukonnameedia turmtuld riigikogust teise vooru ning koguda seal tähelepanuväärne häältesaak, kinnitab, et tegemist on väärt kandidaadiga. Olen kindel, et kui paar puuduvat häält poleks peatanud Mailise teed valijameestekogu teise vooru, oleks Eestil praegu esimene naispresident.

Igatahes on valijameheks olemine sündmus, mis jääb meelde aastateks.

TLT AS pälvis Euroopa ettevõtluskonkursil National Championi tiitli.

Sügiskuu algas Tallinna Linnatranspordi ASile suurepärase teatega, et ettevõte valiti erinevate riikide ärijuhtidest ja tööstusekspertidest koosneva žürii otsusega Euroopa ettevõtlusauhinna European Business Awardsi II vooru, mis tähendab, et meie töö hinnati vastavaks National Champion astmele.

Kahtlemata on tegemist suure tunnustusega meie senisele arengule. Meie edukust ei määranud üksnes TLT ASi head töötulemused ning pakutava teenuse järjekindlalt paranev maine, vaid kindlasti aitas tublisti kaasa viljakas koostöö Tallinna Linnavalitsusega ning seal langetatud õiged otsused ühistranspordi arendamisel, millest tähtsaim on tasuta ühistranspordi rakendamine.

European Business Award esimeses voorus osales ligi 33 000 ettevõtet 34 riigist, millest edasi pääses 636, nende seas ka TLT AS. Nüüd võime julgelt kinnitada, et oleme Euroopa ulatuses tähelepanuvääriv ettevõte ning üks vähestest linnatranspordis, kes sellise tunnustuseni jõudnud.

Kõik tiitli National Champion võitjad pääsesid edasi teise vooru, kus selgitatakse välja Ruban D’Honneur. Erilist tähelepanu pööratakse valiku tegemisel innovaatilisusele, ärilisele edukusele ja –eetikale. Ruban D’Honneur vooru edukalt läbinud jõuavad finaali, mille tulemused selguvad tuleva aasta mais.

TLT AS on tõusnud majandusnäitajatelt ja pakutava teenuse kvaliteedilt kindlalt Eesti ettevõtete tippu. Käesoleval aastal omistati meile Krediidiinfo AS hinnangu kohaselt suurepäraste majandustulemuste eest AAA krediidireiting ning väljastati Eesti eduka ettevõtte sertifikaat. 2015. aasta lõpetas ettevõte 59,6 miljoni eurose kasumiga, mis investeeritakse uude veeremisse ja taristu arengusse.

 

Linnavolinik Kuke uitmõtetest

 

2. septembri Delfi avaldas Tallinna Linnavolikogu opositsioonisaadiku Kaido Kuke arvamusloo, mille pealkirjas nenditi parastavalt, et autostumise vastu sõda alustanud Tallinn upub autodesse. Artikli autor paneb linnavalitsusele pahaks parkimistasude tõstmist ning bussiradade mahamärkimist, mis olevat puhas kius autoomanike suhtes. Tõeliselt hea lahendusena näeb ta jalgrattateede arendamist, kus siis auto hüljanud linlastel oleks mõnus vändata.

Mis on Kaido Kuke maalitud pildil valesti?

Muidugi kõlab väide, et Tallinnas ei mõelda linlaste tõelistele vajadustele, muusikana teatud seltskonna kõrvadele ning sellele Kukk oma oopuses rõhubki. Ent kui kainelt järele mõelda, siis pole parastamiseks küll mingit põhjust. Pigem tuleks tunda muret selle üle, et vaatamata pingutustele Tallinna tänavatel liiklust rahustada ja autode hulka minimeerida, on olukord siiski pinev. Samas pole me pealinnas näinud suurlinnadele iseloomulikke megaummikuid, kus võib tunde istuda sentimeetritki nihkumata. Selle eest tuleks tunnustada linnavalitsust ning transpordi- ja kommunaalameteid, kes on suutnud just tänu Kuke poolt kirutud meetmetele autostumist kontrolli all hoida. Seda on tehtud leebete vahenditega, rakendamata näiteks ummikumaksu, muutmata tasuliseks autoga kesklinna sisenemist, määramata päevi, millal võivad linnas sõita paarisnumbriga ja millal paaritutega autod. Kõik need survemeetodid on suurlinnades kasutusel ja ikka upuvad paljud neist autodesse. Jääb üle autodele kesklinna juurdepääs sootuks blokeerida, nagu näiteks kavandatakse Hamburgis.

Kas jalgratas päästab tipptunniummikutest?

Tallinnas on ehitatud piisavalt jalgrattateid, kuigi neid kasutab vaid 0,5% linlastest. Ülejäänud 99,5% jaoks võib see tunduda raiskamisena, ent kui mugavad jalgrattateed eemaldavad autoroolist kasvõi pool protsenti Tallinna elanikest, on seegi suur võit. Kui järgnevate aastate jooksul õnnestuks praegusele jalgrattakasutajate vennaskonnale liita veel sama palju rattasõidupooldajaid, oleks see lausa suurepärane. Loota aga meie ilmastikuoludes seda, et jalgrattaid kasutab igapäevasõitudeks 50% elanikest nagu Kopenhaagenis, on pehmelt öeldes naiivne.

Miks inimesed autoga sõidavad?

Sellele on vaid üks vastus – on pagana mugav punktist A punkti B jõuda! See väide kehtib muidugi tipptunni välisel ajal. Ent tipptunni närvilisus ja teosammul venimine kummutab selle väite. Kui arvestada, et suur osa inimestest kasutabki autot hommikul tööle ja õhtul koju jõudmiseks, oleks neil tõsine põhjus kaaluda, kas ühistranspordiga poleks lihtsam. Jõuaks kiiremini, sest Kuke poolt vihatud bussirajad tagavad ühissõidukile ummikutevabama kohalejõudmise, ja närvgi puhkaks. Närvirakud aga, nagu teada, ei taastu.

Paljud linlased on valiku busside-trammide kasuks juba teinud ja vastupidiselt Kuke väidetele, et ühistranspordi kasutajate hulk on langustrendis, näitavad uuringud hoopis bussi ja trammireisijate arvu kasvu. Iseasi, et praegune olukord, kus uuringute kohaselt 60% linlastest nimetab oma peamiseks liikumisvahendiks ühistransporti, pole veel soovide lagi.

Mida teha, et autostumist jätkuvalt ohjeldada?

Selleks on võimalik ette võtta märksa rohkem ning eesmärgipärasemaid tegevusi, kui Kukele nii südamelähedaste jalgrattateede lõputu pikendamine-laiendamine.

Kõigepealt tuleb muuta võimalikult mugavaks sõidukid, mida alternatiiviks pakume. Sellega me tegeleme. Trammireisijad on kindlasti rahul uute Urbostega. Põhjaliku remondi saavad ka kõik eelmise põlvkonna trammid. Bussidega oleme jõudnud keskmise vanuseni 8,5 aastat, mis on Euroopas üks parimaid näitajaid. Trollidega on küll asi sedasi, et Solarised teenivad oma aja kenasti ära ning seejärel läheme üle selleks hetkeks juba oma võimekust tõestanud kontaktivabadele trollidele, mida ei maksa segi ajada hübriidbussidega, mis trolle praegu asendavad.

Pidevalt tuleb teha tööd logistika vallas, arvestades uute tõmbekeskustega. Transpordiamet on korrigeerinud liine ning tihendanud teatud lõikudes graafikut. Heaks näiteks uute tõmbekeskustega arvestamisest on bussiliikluse avamine Kalaranna tänaval.

Muidugi tuleb pidevalt parandada ka jalakäijate võimalusi linnaliikluses. On oluline luua autovabasid tänavaid, ohutuid peatusi ühistranspordi ootamiseks ning ohutussaari tee ületamiseks. Ärgem unustagem, et jalakäijad lõid maailma. Olgem nende vastu lugupidavad ka siis, kui istume autoroolis!

Kesklinna autodest vabastamiseks tuleb ehitada mitmetasandiliseks ristmikud transiiti linnasüdamest kõrvalejuhtival ringteel. Lisaks Ülemiste liiklussõlmele tuleb Haabersti ristmiku valmimise järel lahendada Tammsaare-Sõpruse, Tammsaare-Tondi ja Tammsaare-Kadaka pudelikaelte probleem. Päevakoda tuleks uuesti võtta Ülemiste järve taguse ümbersõidu rajamine, kuigi seda raskendab seik, et enamus maast, mida ringtee läbiks, on riigi poolt võõrandatud. Ülemiste ja mere vahele surutud Tallinna kesklinn aga vajab lisaks olemasolevale hädasti uut, Järvevana tee koormust kärpivat ümbersõiduvõimalust.

Lisaks eelpoolmainitule, lisanduvad autostumise ohjeldamisel meetmed, mille rakendamine sõltub Vabariigi valitsust. Eelkõige puudutavad need ettevõtlus- ja regionaalpoliitikat ning Tallinna piirest väljajäävaid planeeringuid.

Pole saladus, et kümned tuhanded inimesed, kes elavad Tallinna lähivaldades, sõidavad igal hommikul linna tööle ja õhtul tagasi koju. Hommikune tipptund Viimsi või Tabasalu suunalt on karm kogemus. Miks ei võiks mõelda neis piirkondades ettevõtluse arendamisele, nagu Tallinn on teinud oma endistes magalarajoonides. Kodu lähedal tööl käies kaoks vajadus pikkade tänavaid ummistavate autosõitude järele.

Palju on praalitud Eesti kui IT-riigi mainega, ent praktikas näeb asi märksa nigelam välja. Väga visalt on toimunud tingimuste loomine kodus töötamiseks, samas kui eeldused selleks on olemas. Ehk veenaks riigipoolne toetusprogramm ettevõtjatel julgemalt kodutööle panustama. Vajalike netiühenduste kindlustamine ning tarkvara muretsemine võiks olla riiklikult toetatud. Kui suudaksime kodustöötajate arvu suurendada, väheneks tipptundidel hüppeliselt end linnatänavaile pressivate autode arv.

Valglinnastumine, mis on tekitanud Tallinna piiridele terveid põllupealseid alevikke, toob pealinna tänavaile tuhandeid autosid, sest inimesed on sunnitud linnas tööl käima, tooma lapsed kooli ja lõpuks ostma siit ka toidu, kuna elukohas puudub elementaarne taristu, Kas poleks aeg otsustavalt sekkuda praktikasse, kus uute elamispindade ehitamisel arvestatakse juba eos pendelmigratsiooniga? Maavanem võiks mugavusstsoonist väljuda ja vaidlustada planeeringud, mis ei näe elamute kõrval ette ühtki kauplust ega lasteasutust. Praegu näib valitsus töötavat aga suisa vastupidise loogika järgi, sest paljuvaieldud haldusreform näib probleeme veelgi lisavat ja pendelmigrantide arvu suurendavat. Taas veeretatakse olematu regionaalpoliitika süül tekkinud probleemid Tallinna kaela.

Autostumine on pidevalt ohjeldamist vajav protsess, milles peaksid osalema nii poliitikud, linnaplaneerijad, ametnikud kui teadlased. Tallinn püüdleb selle poole, et liiklusvood mõistlikes piires hoida ning jätta kesklinn jalakäijatele ning kergliiklejatele. On äärmiselt kahetsusväärne, kui linnavolikogu saadik püüab tehtut naeruvääristada, ise probleemi olemusse süüvimata ning tõsiseltvõetavaid lahendusi välja pakkumata.