Tulevik on juba saabunud

 

Kasvavate linnade nuhtluseks on autostumine ning sellega kaasnev õhu- ja mürasaaste. Vahendid saastega võitlemisel jagunevad kaheks – inimeste liikumisharjumuste kallutamine ühistranspordi suunas ning saastevaba tehnoloogia areng, mis võtab sisepõlemismootoritega sõidukitelt vähehaaval juhtrolli üle.

Elektriautod ja euroutopistlik kampaaniamüük.

Euroopa Liidu otsustajariik Saksamaa kavatseb 2030 aastal täielikult elektriautodele üle minna. Sellest alates ei aktsepteerita saksas enam isegi hübriidsõidukeid, vaid kõik turule jõudvad masinad peavad eranditult liikuma akujõul. Sakslaste plaan pole õhust võetud. Selle tingivad Pariisi kliimakonverentsi otsused, mille kohaselt tuleb Saksamaal vähendada CO2 emissiooni 95%. Samas ei saa elektriautod seni suure populaarsusega hoobelda ning kuigi nende soetamist riiklikult toetatakse, on ostusoov jätkuvalt marginaalne. Saksamaa valitsus toetab järgneval kolmel aastal kuni 300 000 elektriauto ostu, eraldades selleks 1,2 miljardit eurot, kuid seni on elektriautosid soetanud vaid paartuhat entusiasti. Pole ka midagi imestada, sest vastavalt loodusseadusele, avaldub inimloomuses vastuseis kõigele kampaaniakorras pähemääritule. Olukord muutub siis, kui elektriautod saavad konkurentsivõimeliseks nii sõidumugavuse, akude vastupidavuse kui ka hinna poolest. Olen kindel, et tänu autotööstuse pingutustele, jõuab see aeg kätte varem, kui oskame arvata ning siis pole ei Saksamaal, Eestis, ega mujalgi maailmas tarvis eletriajamiga masinaid ostjatele vägisi armsaks teha, vaid neid muretsetakse meeleldi.

Kõigel on oma aeg ja kui poliitikud soovivad vahel aja kulgu kiirendada, tekib sellest üksnes paksu pahandust. Seda mõtet toetab ka Bloombergi analüüs, mis väidab, et kui elektriautode hind jätkab kahanemist praeguses tempos, on see aastaks 2022 fossiilkütust kasutavatest sõidukitest soodsam ning aastal 2040 on juba 25% tänavail liikuvaist autodest varustatud elektrimootoriga. Nii et otstarbekus paneb lõpuks asjad ise paika.  Elektriautode hinna viib alla akude odavnemine. Praegu moodustab aku väärtus kolmandiku auto hinnast, kuid see langeb pidevalt. Aastatel 2010-2015 langes autodes kasutavate akude kilovatt-tunni hind 1000 dollarilt 350 dollarini.

Mida praegu turul pakutakse.

Aga vaadakem, mida hetkel elektriautofännile pakutakse. Tuntuima elektriautodele spetsialiseerunud tootja lipulaev Tesla Model X-i käitab 100 kWh-ne aku. 72 500 eurose baashinnaga mudel läbib ühe laadimisega 355 kilomeetrit. Täislisavarustusega 146 800 eurone masin suudab aga ühe laadimisega sõita juba kuni 542 kilomeetrit. Model X on mugav ja elektriauto kohta muljetavaldava kiirendusega, jõudes nullist sajani 3 sekundiga. 2015. aastal seeriatootmisse jõudnud autosid on tänaseks üle maailma müüdud ca 16 000. Esimene taoline kulgeb ka Eesti teedel.

Veidi kõhnema rahakotiga loodushoidu hindavale autohuvilisele pakub Nissan alates 33 000 eurose hinnaga Leafi, mis oma 30 kWh aku jõul on soojal suvepäeval võimeline sõitma ühe laadimisega 250 km, talvel aga veab vaevu välja 150 km kaugusele. Siit algabki põhiprobleem, kuna autot tuleb hoida sõitmise asemel sageli hoopis pistikus. Aga usun, et küllap akude arenedes mure kaob ja kui ka auto hind tasapisi langeb, muutub Leaf igas mõttes konkurentsivõimeliseks sõiduriistaks. Aga nii Model X kui Leaf tõestavad, et tulevik on juba käes ning seepärast soovin neile mõlemale siledat veeremist Tallinna tänavail.

Ka ühistransport läheb üle elektriajamitele.

TLT AS ei taha keskkonnasõbralikus liikumises sugugi pealtvaatajaks jääda. Pariisi kliimakonverentsi eel ühinesime Rahvusvahelise Ühistranspordi Assotsiatsiooni kliimamuutuste vastu võitlemise deklaratsiooniga, mis juhib tähelepanu ühistranspordiettevõtete panusele ülemaailmse kliimasoojenemise ärahoidmisel. Sellest lähtuvalt oleme töötanud välja ka oma arengustrateegia, mis näeb ette bussiveeremi kiire uuendamise ning hübriidbusside kasutuselevõttu. Tänaseks liigub Tallinna tänavail 24 Volvo 7900 hübriidbussi, millele saabuva aasta 2 kvartalis lisandub veel 20 kombineeritud ajamiga loodussõbralikku sõidukit. Meie pargis puuduvad madalama kui Euro-3 saastenormile vastavad bussid, üle poole pargist on aga Euro-5 või Euro-6 saastenormiga mootoritega linnasõidukid.

Me tegutseme selle nimel, et Tallinna õhk puhtamaks muutuks. Käesoleval ajal tekitab ühistransport Tallinnas liiklusest tulevast õhusaastest 4%. Kümnendi lõpuks vähendame ühistranspordi osa selles kuni viiekordselt, jäädes alla 1% piiri. Olen kindel, et aastaks 2040, mil Euroopas moodustavad elektrisõidukid 25% kõigist autodest, on TLT AS aja loomulikku kulgu edestades, läinud täielikult üle kontaktivabade elektrisõidukite kasutamisele ning seda ilma kampaaniate või poliitiliste deklaratsioonideta.  

 

 

Liiklus pole koht oma ego näitamiseks

 

Viie päeva eest algas kohtupidamine noore mehe üle, kes põhjustas läinud aasta mais joobes autot juhtides avarii Tartu maantee ja Lastekodu tänava ristmikul. 113 kilomeetrise kiirusega punase tule alt läbi kihutanud auto rammis teist sõidukit ning paiskus seejärel ohutussaarele, kus seisid jalakäijad. Tragöödias kannatas 16 inimest. Vaid õnnekombel ei saanud keegi surma, ent 4 raskemalt vigastatud ohvrit peavad nähtavasti kogu ülejäänud elu leppima tervisekahjustustega. Nad pole enam kunagi endised.

Risk liikluses algab valedest väärtushinnangust.

Olukord liikluses sõltub suures osas juhi isikuomadustest. Kohtu alla antud liiklusmõrtsukate primitiivsed hoiakud on tavaliselt tingitud madalast enesehinnangust, mida ülbitsemise abil varjata püütakse. 16 inimesele kannatusi põhjustanud Tartu maantee liikluskurjategija tunnistas, et tahtis punase alt läbi kihutades avaldada muljet autos viibinud tütarlastele. Tema jaoks oli muu ebaoluline, ta ei tunnetanud enda vastutust, ei mõelnud kaasliiklejatest, keda ohtu seadis. Sellel hetkel oli väiklane ego tema jaoks olulisem.

Õnneks on valdav osa autojuhte vastutustundlikumad. Jalakäijatega arvestamine ning reguleerimata ülekäiguradade ees peatumine, on muutunud pigem reegliks. Ka bussiradadel kihutajaid märkab tänavapildis üha harvemini. Kuid siiski on neid, kes oma riskikäitumist ei häbene, veel küll ja küll. Ja siin tekibki küsimus, mis tõukab neid tagant, kas nad tõesti on sellisteks sündinud?

Suured rikkumised saavad alguse väiksematest.

Kui räägime, et üldine liikluskultuur on paranenud, siis pole see kahjuks kogu tõde. Positiivsete muutuste kõrval on kiiruspiirangud valdkonnaks, kus reegleid eirab vähemalt 90% autojuhtidest. Kui veel kümmekond aastat tagasi võis linnas sõita ka 50 km/h, ilma, et sind kohe taganttulevate lendurite poolt lömastada üritataks, siis tänaseks on kiiruspiirangu järgija muutunud nii haruldaseks nähtuseks, et vääriks loomaaias prii ülalpidamist. Juhid, kes Tallinna tänavatel ning vähegi sõidetavatel linnadevahelistel maanteedel piirkiirusest kinni peavad, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Linnas viiekümnega kulgemine nõuab raudseid närve, sest vähe sellest, et sinust igas asendis mööduda üritatakse, ägedamad sõidumeistrid timmivad pikivahe aeglasema eessõitjaga nii minimaalseks, et tagant otsasõidu vältimiseks lihtsalt peab kiiremini kulgema. Iga endast lugupidav eestlane teab, et lubatud kiirust kümnega ületada, pole mingi patt, sest seda teevad kõik. Ent üks rikkumine ahvatleb teisele ja kui avalikkuses pole piirkiiruse ületajate suhtes hukkamõistu, siis tundub mõnele uljaspeale, et aktsepteeritav on ka ülekäiguradade eiramine, punase tule alt läbisõit ja kihutamine bussirajal.  

Purjus roolikeerajad annavad märku liiklusjärelvalve puudumisest.

Kindlaks katalüsaatoriks liiklusolukorra hindamisel on joobes juhtide hulk ja selles osas poole kahjuks paranemist märgata. Juba aastaid on liiklusjoodikute arv püsinud muutumatult kõrge ning nähtavasti on see pigem kasvutrendis, sest õhukese riigi kleenukeseks koondatud politsei on lõpetanud tavapärase liiklusjärelvalve ning rikkujaid tabatakse vaid kampaaniate korras „kõik puhuvad“ reidide ajal. Ka kõige tagasihoidlikuma statistika järgi on meie teedel iga 10 000 juhi kohta 11 purjus roolikeerajat mis tähendab, et igal päeval osaleb liikluses ca 550 nokastanud vennikest. Pole millegagi välistatud, et mõni viinauimas piloot tahab kellelegi oma uljusega meeldida, nagu too Tartu maantee hull, tulemuseks aga on ülekohtuselt katkenud elud, kadunud tervis ja ravimatud hingetraumad.

Kahjuks tolereeritakse alkoholijoobes autojuhtimist ka poliitilisel tasandil. Näiteks jäeti ametisse IRLi ridadesse kuuluv Paide vallavanem Veljo Tammiku, kes hiljuti johmase peaga politseile vahele jäi. Avalikkusele saadab see ühese signaali, et õigesse parteisse kuuludes võid ka enne liiklusesse sukeldumist napsi võtta.

Miks ma sellel teemal üldse arutlen? Lihtsam oleks ju koos teiste Eestimaa poegade ja tütardega muretult gaasipedaali sõtkudes edasi liigelda. Aga süda ei luba, sest ka minu pere ja head sõbrad liiklevad tänavatel, kuhu igal hetkel võib ilmuda mõni ebaadekvaatne roolikeeraja. Samuti olen vastutav oma ettevõtte 1800 töötaja käekäigu pärast, kellest suur osa teenib leiba liikluses osaledes. Me ei pea õigeks, et kodust lahkudes tuleb karta üksnes seetõttu, et keegi peab vajalikuks end liikluses välja elada.