Seisakust väljudes

 

Seisakut, millesse Eesti oli eelmisel sügisel lõppenud reformierakondliku juhtimise aastatel jõudnud, võib nimetada ilmsi magamiseks. Lõhe jõukate ja puudust kannatajate vahel süvenes, korraga toimiv töö- ja tööjõupuudus ühes palgavaeste arvu kasvuga, pärssis majandust, võimu võõrandumine õõnestas riigi aluseid. Ent sellest ei räägitud. Tuima järjekindlusega püüti riigi kehva seisu varjata jutuga ühetaolise ja lihtsa maksusüsteemi ainuvõimalikkusest. Seda vaatamata alarahastatud meditsiini kriisile, avalike teenuste kokkukuivamisele ning sotsiaaltoetuste kärpimisele. Riik, kui solidaarne, kodanike heaks töötav ühendus ei toiminud, ent õigustuseks kuulsime, et Eesti sugune pisiriik ei saagi eksisteerida teisti, kui õhukese ja jõuetuna.

Valitsusvahetus oli ainuvõimalik.

Seisakut ja stabiilsust ei saa samastada nagu seda aastaid püüti teha. Stagnatsioonist tuleb väljuda ja selleks on tarvis eemaldada seisaku põhjus, milleks 2016. aasta Eestis oli liiga pikalt võimule jäänud eneseimetlejalik Reformierakond.

Eelmine valitsus ei kujutanud endast klassikalist koalitsiooni. Peaministri partei domineeris nii sotside kui IRL-i üle, kelle hääleõigusliku osapoolena valitsusse jõudmisest võime rääkida alles peale Reformi asendumist Keskerakonnaga. Alles siis said Reformi poliitikat ellu viinud instrumentidest võrdõiguslikud valitsuse liikmed. Just sellepärast oli peaministri vahetus niivõrd oluline, sest lõpetas vaikiva ajastu ning avas tee tõelisele demokraatiale.

Ratase valitsus julgeb otsustada.

Koos uue valitsusega lõppes ka ilmsi nähtud uni ja algas töö Eesti eduloo taastamise nimel. Tegutseda tuli kiiresti, sest majandus vajas turgutamist ja eelarve täitmist määrani, mis võimaldaks riigil oma ülesannetega ilma õhukeseks viilimata toime tulla. Tegijal juhtub ning eks maksumuudatuste kavandamisel oli tunda kiirustamist ning sellest tulenevalt pidi esialgseid plaane korrigeerima. Aga Ratase valitsus suutis lühikese ajaga anda Eestile uue arenguperspektiivi, mida kinnitab SKP 4,4 % kasv esimeses kvartalis. Muidugi võiks toimida ka Reformierakonna kombel ja kõik muutused eos välistada, ent vaevalt kannataks Eesti uut loiduse ja minnalaskmise ajastut välja.

Parem-vasak, must ja valge.

Siinkohal jõuame välja juttudeni paremkoalitsioonist, mis kohe-kohe Ratase valitsuse välja vahetavat. Kummaline, et seda jama ajasid täiesti soliidsed inimesed aastal 2017, mil Euroopas on parem- ja vasakpoolsus hägustunud ning jagamine valgeteks ja mustadeks jõududeks taandumas kodanikuühiskonnas üha olulisemaks muutuva kaasamis- ja solidaarsusteema ees. Kui tahame olla see kõva digiriik ja innovatsiooniime, millena end ise kujutleme, siis oleks aeg loobuda eelmise sajandi mallidest ning asendada vasak-parempoolsuse skaala sotsiaalse närvi ning kaasamise näitajatega, milles Ratas ületab eelmise valitsusjuhi kordades.

Üks tont kummitab Eesti meedias.

Ratase valitsusega võitlemiseks on reformierakondlikule maailmapildile truuks jäänud meedia võtnud appi korruptsioonitondi, mis koos vene kaardi osava lauda käimisega peaks panema rahva Ratase valitsuses kahtlema. Siinkohal tuleks meenutada, et viimase aja skandaalidel poole otsest puutumust valitsusega ning nende juured ulatuvad Ratase eelsesse aega. Pole ka mõtet kunstlikult suurendada Tallinna Linnavalitsuse korruptsioonilembust. Kui tutvuda jõustruktuuride esitatud statistikaga, siis suurem osa korruptsioonikuritegudest pannakse toime mitte Tallinna Linnavalitsuses vaid riigiasutustes ja teistes omavalitsustes. Eks igal pool leidu musti lambaid, peab  siis Ratas nende kõigi eest vastutama? Pigem tuleb tervitada uue valitsusjuhi ja Keskerakonna esimehe valmisolekut korruptsioonile kiirelt ja karmilt reageerida.

Sama resoluutselt suhtub peaminister oma kabinetiliikmete möödalaskmistesse. Vabastatud on kaks vene emakeelega ministrit, mis näitab, et teatud valijagruppide poolehoiu säilitamisest on Ratastele olulisem kabineti töövõime. See peaks andma lootust, et tõeline murrang Eesti jätkusuutlikkuse tagamisel ning ühiskonna liitmisel on võimalik. Meil tuleb valitsusele aega anda, sest riiki ei tooda ummikust välja mõne kuuga, vaid aastaid kestva pingutuse tulemusel. Jüri Ratas on selliseks pingutuseks võimeline ning kasvav poolehoid tema valitsusele näitab, et meid ootavad ees head ajad, rääkigu siis sensatsiooninäljas ajakirjandus, mida iganes.

 

 

Trammimaania

 

Tallinna trammiliiklus on uuenduste teel. Kaasaegseks on saanud 3. ja 4. liini teenindav rööbastee, septembris avatakse taas liiklus Kopli trammiteel, mis selleks ajaks läbib põhjaliku renoveerimise. Septembrist hakkab toimuma regulaarne trammiliiklus kesklinnast lennujaama. Kavandame trammitee viimist sadamasse. Linnlasi veavad uued CAF Urbos trammid ning kõik reisijateveol osalevad KT-4 ja KT-6 trammid läbivad kapitaalse remondi.

Muidugi pälvib tramminduse kiire areng tähelepanu ning ärgitab aruteludele, kuidas ja kas võiks trammivõrku laiendada, millised suunad oleksid rööbastranspordile perspektiivsed. Diskussioonis kostab nii asiseid ettepanekuid, kui ka puhast ulmet, sekka kahjuks ka valimiseelseid populistlikke loosungeid, mis teenivad edevuspoliitikute soovi ennast pildile sättida. Nii on taas päevakorrale tõusnud ka trammiliini rajamine Lasnamäe süvendisse, millega tulid välja kaks kohalike omavalitsuste valimistel kandideerivat poliitikut Pentus ja Alender.

Lähteandmed muutusid.

Trammiliini avamisest võib alati rääkida nagu seda teeb Tartu linn, kus küll viimaste andmete kohaselt on muututud nii paduinnovatiivseteks, et trammiunelm asendati otsusega vähendada tartlaste jalavaeva monorelsiliiklust käivitades. Kuid trammivõrgu laiendamisest kõneldes tuleks alustada analüüsist, kas kavandatu muudaks ühistranspordi mugavamaks ning kui palju trammi tegelikult kasutama hakataks. Siis selguks ka investeeringu tasuvus.

Lasnamäe kunagise nn generaalplaani kohaselt oli linnaossa planeeritud kaks süvendteed, millest ühes nähti ette ka trammiliiklus. Kuna süvendi paepinda uuristamine kujunes raskemaks, kui esialgu arvati ning nõudis ka suuremaid finantseeringuid, ehitati valmis vaid üks süvendtee. See muutis oluliselt Lasnamäe logistikat. Taibati, et trammiliini avamisel tuleks hakata sõitjaid bussidega sisekvartalitest kohale vedama ja trammiliini ehitus lükati edasi. Lasnamäelaste teenindamiseks kaeti linnaosa bussiliinide võrguga ning kanalis hakkasid sõitma ekspressbussid. See lahendus töötas. Lasnamäe oli ning on ka täna linnaosa, kust kesklinna jõudmiseks kulub kõige vähem aega.

Tramm pidi töölised tehastesse vedama.

Lasnamäe trammi otstarvet nähti nõukogude ajal eelkõige tööliste vedamises üleliidulistesse  numbritehastesse, millest suur osa asus kesklinnas või selle lähistel. See vajadus kadus koos Eesti taasiseseisvumisega. Täna on Lasnamäe minetanud ka oma monofunktsionaalsuse „magalana“ ning linnaossa on tekkinud arvukalt töökohti. 40% lasnamäelastest töötab kodu lähedal ja märgatav osa elanike ümberpaiknemisest toimub linnaosa siseselt, mitte suunaga kesklinna.

Ei saa väita, et Lasnamäe trammiliikluses midagi ei muutuks. Nagu juba mainitud, hakkab tramm sellel sügisel sõitma lennujaama. Uus trammiliin läbib Ülemiste Cityt, kuhu on koondunud tuhanded töökohad. Juba septembrist saab sinna trammiga.

Bussid pole enam saastajad.

Trammiliikluse eestkõnelejad viitavad sageli ka trammide keskkonnasõbralikkusele ja busside tekitatud saastele. Ent aastal 2017 see väide enam ei päde! Aeg oleks lõpetada silmakirjalik jutt mingitest tossavatest bussidest. Tänapäevased bussid paiskavad õhku märksa vähem heitmeid, kui vanad sõiduautod ja hingevaakuvad veokid, mida tänavatel näeb lubamatult palju. Ühistransport tekitab vaid 2% Tallinna transpordisaastest. Hübriidide ja moodsate linnabusside lisandudes väheneb see näitaja veelgi ning kui mõne aasta pärast jõutakse elektribusside arengus nii kaugele, et need tulevad igapäevasesse kasutusse, kahaneb ühistranspordi saaste Tallinnas niivõrd marginaalseks, et sellest pole mõtet enam rääkidagi.

Mõtle, enne kui ütled!

Jäägem isegi valimiseelsel ajal realistideks ja lähtugem linnaelu tulevikku käsitlevate teemaside puhul faktidest, mitte roosast udust, millega valijate ees tuleviku pärast muretsevat õilsat aatelejat mängida. Lähtuda tuleb tõsiasjast, et tramm on ainuõige võimalus transportida suuri rahvahulki linna tiheasustatud piirkonnas. Mida pikemaks venivad trammiliinid ning hõredamaks asustus alal, mida need läbivad, seda mõttetumaks rööbastransport muutub.

Peale lennujaama ja sadama suundade valmimist on Tallinna trammiliiklus saavutanud optimaalse haarde. Muidugi võib aeg korrektuure teha ja näiteks Helsingi tunneli valmimine luua vajaduse uute trammiliinide järele, kuid nõukogude aegsete suurprojektide nostalgiaga pole arukas välja tulla isegi siis, kui soovid opositsioonipoliitikuna selle abil tähelepanu pälvida.