kolmapäev, 25. juuli 2018

Uued väljakutsed
 

Üks etapp minu elust hakkab läbi saama. 31. juulil astun viimast korda üle Tallinna Linnatranspordi AS juhatuse esimehe kabineti läve, et seejärel minna vastu uutele väljakutsetele. Mõeldes tagasi aastatele TLT AS-i juhina, on heameel tõdeda, et ettevõte on nende aastatega muutunud kaasaegsemaks ja võimekamaks. Oluliselt on paranenud teeninduskultuur ja tõusnud linlaste rahulolu ühistranspordiga. Suur töö on tehtud ära nii busside kui trammiveeremi uuendamisel ning trammitaristu viimisel kaasaegsele tasemele. Kõige sellega poleks ma hakkama saanud ilma heade kaastöötajate ja koostööpartneriteta. Tahan siinkohal tänada kõiki TLT AS-i töötajaid juhatuse liikmetest kuni remondimeeste ja koristajateni välja. Igaüks Teist andis endast parima. Koos arenesime, tundsime rõõmu saavutatust, õppisime juurde ja avastasime uusi võimalusi, kuidas oma ülesandeid paremini täita. Aitäh Teile selle eest! Tänan kõiki koostööpartnereid nii Eestist kui kaugemalt. Me leidsime alati ühised eesmärgid, mille nimel pingutada. See oli inspireeriv ja innustav kogemus, mida jään alati südamesoojusega meenutama. Hea koostöö sujus ka linnavalitsuse ning transpordiametiga. Me lähtusime linlaste vajadustest ja ootustest ning see aitas järgida ühist joont. Ma tegutsesin koos motiveeriva ja ettevõtte arenguperspektiive realistlikult hindava nõukoguga, kelle sekkumine oli alati õigeaegne, tehtud otsused ettevõtte huvisid arvestavad. Need olid Tallinna ühistranspordile tegusad ja murrangulised aastad.
Tasuta transpordile ülemineku väljakutse.
Minu ametisseasumise esimene suurem väljakutse oli üleminek tasuta ühistranspordile. See oli täiesti uus avaliku teenuse tasuta pakkumise vorm, millele Tallinnas üle läksime. Palju oli kriitikuid ja vastaseid, kes püüdsid linnavalitsuse algatusele kaikaid kodaratesse loopida. Iga väiksemgi möödalaskmine võimendati, tähtsusetuim viga puhuti suureks. Oli vaja külma närvi, et kõigele sellele väärikalt vastu panna. Ettevõtte seeski jätkus kahtlejaid, ent me saime hakkama ning täna on tasuta ühistranspordist saanud ülemaailmselt üks Tallinna vapimärke. Süsteem toimib, linlased on rahul, teenuse kvaliteet on vaatamata vastaste ennustustele märgatavalt paranenud. Olen õnnelik, et sain olla selle süsteemi ülesehituse juures.
Uued bussid ja trammid.
Üheks olulisemaks prioriteediks seadsin bussipargi ja trammiveeremi uuendamise. Mind toetasid selle juures nõukogu ja juhatus. Tänaseks on enam kui pooled meie sadadest bussidest uued euro5 ja euro6 normidele vastavad sõidukid. Meie busside keskmine vanus jääb 8 aasta piirile, millega kuulume Euroopa pealinnadest esimeste hulka. Tallinna tänavatel sõidavad hübriidbussid, mis on end edukalt õigustanud. Tegime otsuse, et edaspidi soetame normaalbussidena üksnes hübriide. Uued CAF trammid on osa pealinna esinduslikust tänavapildist, retrotrammid on kujunenud tõeliseks turismimagnetiks, KT-6 ja KT-4 trammid teinud läbi põhjaliku kapitaalremondi. See on kvaliteet, mida linlased igapäevaselt tunnetavad.
Trammitaristu rekonstrueerimine.
Tallinna trammiliikluse põhjalik uuendamine algas 2014. aastal 3. ja 4. liini rööbastee rekonstrueerimisega. Viisime betoonalusele trammitee Vabaduse väljak – Vineeri  ja Hagudi tänav – Tondi lõppjaam. Uuendasime Majaka tänava trammitee ja rekonstrueerisime Pärnu mnt depoo rööbasteed ning tagasipöörderingi. Peterburi teele rajasime 700 meetrit uut trammiteed koos tagasipöörderingi ja kontaktvõrguga. Tööde valmimise järel 2015. aastal alustasime ettevalmistusi Kopli suunalise trammitee rekonstrueerimiseks. Liikluse Kopli suunal avasime läinud aasta 1. septembril. Rekonstrueeritud trammitee pikkus on Viru väljakust kuni Kopli depooni 16 kilomeetrit. Ehitasime valmis trammitee pikenduse Lennujaamani mille järel sai Tallinnast ühenduse poolest kesklinnaga üks mugavamaid linnu terves Euroopas. Me viisime trammi mugavuse ning ohutuse poolest 21. sajandisse. Ainus mida kahetsen, et ei jõudnud enam lõpule viia trammitee ehitamist Kesklinna Sadamani.
Tunnen heameelt, et saan järeltulijale anda üle hästi toimiva transporditaristu ja kaasaegse eduka ettevõtte. Seotuks TLT AS-iga jään ka tulevikus, läbi heade kontaktide toredate kaastöötajatega. Olen valmis vajadusel ka edaspidi toetama oma teadmistega Tallinna ühistranspordi arengut. Aitäh kõigile!

teisipäev, 10. juuli 2018

Mis selle suvega lahti on?
 
Ütlen kohe ausalt, et ega minagi tea, mis meie ilmaga lahti on, aga kord kipuvad päevad liiga soojaks muutuma, siis pihutab jälle taevast vihma ja läbilõikav tuul paneb lõdisema. No ei tule ega tule seda mõõdukalt sooja, päikesepaistelist ja lopsakat Eestimaa suve nagu lapsepõlvest mäletame!
Aga ehk polegi viga ilmas, vaid selles, et oleme muutnud liiga nõudlikeks nii üksteise kui maailma vastu laiemalt ning minetanud oskuse olla rahul hetkega, mis käes. Sellest kasvab vimm ja pidev kahtlus, et keegi kavatseb meil nahka üle kõrvade tõmmata – naabrimees, automüüja, end vahetusüliõpilasena riiki munsterdanud tööpõlgur, valitsus ja ülemaailmseid vandenõusid punuv Bildenbergi grupp. Meie rahvale omane alalhoidlikkus on asendunud umbusu ja vaikselt kääriva raevuga, mis võib ühel hetkel vallanduda ning panna halvemal juhul kurikaga autoklaase purustama või lahkhelide lahendamiseks püstolit haarama.
Suvi pole süüdi, et oleme selliseks kasvanud, et meid rõõmustab, kui naabril kehvasti läheb ja mõni avaliku elu tegelane purjuspäi roolikeeramise või siis vähemalt napakaid mõtteid sisaldava arvamusartikliga avalikkuse tähelepanu pälvib. Suvi jõuab vaatamata jahedalt alanud juulikuule piisavalt asfaldi sulatada ning linnas õhu põrgukuumaks kütta. Õitsemata ei jää lilled, ega leidmata sõnajalaõis, kui vaid maldame seda otsida.
Suvel peab oskama aega maha võtta, et sügisel ja talvel kogutud tusal minna lasta. Peab tundma rõõmu lihtsatest asjadest, sest maailm on korraga suurem ja elamusterohkem. Seda saame ju endale lubada kõik – nii need, kellele võimalus nautida lõunamaadel suvesoojust mitu korda aastas, kui needki, kelle liikumisvõimalused avardusid alles peale tasuta ühistranspordi tulekut.
Minagi olen juba mitu päeva puhkuse lainel ja mis seal salata, Eestist eemal. Kohe nii kaugel, et kui arvutit ei ava ja telefoni ei piilu, saab end kodutanuma mudamaadlustest priina kergelt ja nooruslikult tunda.
Olen mõelnud, et miks eestlased nii suured rännumehed on ja avastanud, et võõrastelke maadele ei minda mitte looduse ilu nautima, vaid kogema seda õnnistava anonüümsuse tunnet, mida väikses riigis, kus pooled kodanikud omavahel sugulased, kunagi olema ei saa. Ja meie rännukihul on veel üks põhjus – nimelt ilma Eestist lahkumata pole võimalik tajuda õnne, mis valdab koju tagasi pöördudes. Alles pikemalt reisilt tulles mõistad ühtäkki, kui ilus on meie maa ja kui rikkad tänu sellele oleme. Ei ülerahvastatust, ei taluvuse piiri ületavat pealetükkivust.
Olgem siis suve lainel ja virisegem vähem nii ilma kui inimeste üle; käigem kaugetel maadel ja pöördugem tagasi, sest kodus ootab töö ja uued väljakutsed. Ägedat suve ja rõõmsat meelt, sest suvi on ilus iga ilmaga!
 
 
 

esmaspäev, 25. juuni 2018

Tallinna ummikute vastu saab bussiliinide pikendamisega
 
 
Äri- ja ettevõtluskeskkonnana on Tallinn domineerinud nii oma läbivaldade kui ka kaugemate Eesti piirkondade üle ja nii jääb see ka tulevikus. Tallinna rolli tõmbekeskusena ei väära kodukontorite levik, regionaalpoliitilised meetmed riigiasutuste ja tootmise pealinnast väljaviimiseks, robotiseerimine ega võimalike regionaalsete maksueristuste loomine. Tallinn on üks väheseid Eesti linnu, kus toimib nii positiivne loomulik kui ka mehhaaniline iive. Linn kasvab ning see paneb erilise vastutuse neile poliitikutele, ametnikele ja asjatundjatele, kes modelleerivad pealinna tuleviku liiklusskeeme ning määravad ühistranspordi arengut. Juba täna ei mahu autod tipptunnil tänavaile ning sellest olukorrast aitab meid välja vaid ühistranspordi mugavamaks, logistiliselt põhjendatumaks, kiiremaks ning käepärasemaks muutmine. Olen sellest ka varem kirjutanud ning kordan veel – Tallinna päästab autostumise sünnitatud ebamugavustest üksnes ajakohaselt planeeritud ning pikka perspektiivi arvestav ühistransport.
Roosa udu asemel praktilised sammud.
Enne eelmisi kohalike omavalitsuste valimisi tõusis Tallinna ühistranspordi teema taas päevakorda. Kahjuks ei tehtud asjalikke ettepanekuid, vaid pigem käidi välja ammu unustatud probleemid nagu bussitranspordist lähtuv saaste või siis aeti roosat udu Rae, Viimsi ja Saue trammiühendustest. Muidugi on mõistetav, et kui juba unistada, siis suurelt, ent juba toona sai selgeks, et Tallinn pole siiski miljonite elanikega metropol, mille maksubaas kannataks laiendada rööbastransporti naabervaldadesse. Ometi oli trammifantaasiates ka kübeke tõtt, sest nn Kuldse ringi valdadest lähtuv igapäevane pendelmigratsioon nõuab tõhusamaid lahendusmeetmeid kui pelgalt pargi ja reisi süsteemi rakendamine.
Igal tööpäeval sõidab naabervaldadest Tallinnasse tööle või asju ajama hinnanguliselt 60 – 80 000 inimest. Peamiselt kasutatakse selleks autot, sest põldudele rajatud uusarendusi vallasisene ühistransport ei läbi ning peamisi logistilisi telgi teenindavad maakonnabussid on hommikustel ja õhtustel aegadel ülekoormatud.
Tõhus vahend olukorra parandamiseks on olemas.
Olen veendunud, et Tallinna naabruses asuvatest keskustest oleksid inimesed valmis sõitma linna bussiga, kui neile antaks selleks mugav võimalus. Siin tulekski valdadel, Tallinna linnal ja Harjumaa Ühistranspordikeskusel istuda ühise laia taha ning leppida kokku linnaliinide pikendamises Tallinna piiri taha jäävate suurte keskusteni. Hea näide Viimsi keskusesse sõitva bussi 1A näol on meil juba olemas. Kui siit edasi minna, siis näiteks liin nr 4 võiks vabalt sõita Tiskrest edasi Tabasallu ja liin nr 2 hakata peale sadamasse viiva trammiliini valmimist kurseerima lennujaama, Peetri ja Jüri vahel. 18 buss võiks sõita Sauele ja hea tahtmise korral leiaks käigusolevaist liinidest sellise, mida saaks pikendada Maarduni.
Olemasolevate bussiliinide pikendamine ei läheks nii kalliks kui ulmeliste trammiteede ehitamine, tulu aga tõuseks nii linnale kui valdadele. Sestap võiski riiki kaasates leida mõistlikud lahendused ja rahastuse liinide pikenemisega kaasnevatele kuludele katteallikate leidmiseks.
Tallinna ja lähivaldade koostöö peab süvenema, sest üksnes ühiselt suudetakse kasutada neid eeliseid, mida Tallinna-Harjumaa ettevõtlusklaster võimaldab.

pühapäev, 10. juuni 2018

Kolm positiivset emotsiooni
 

Otsustasin blogilugejatega jagada kolme sellel kuul kogetud positiivset emotsiooni.
Esimene neist puudutab Tallinna trammi 130 aasta juubelit, mida sel aastal tähistatakse. Peamised juubeliüritused on planeeritud augustisse, ent juba alates 10. maist alustasime lastele mõeldud üritustesarjaga „Tule vaatama, kus trammid magavad!“.
Ettevõtmine on mõeldud lasteaia vanematele rühmadele ning esimese ja teise klassi lastele. Mudilased tutvuvad Vana-Lõuna või Kopli depoo ja trammidega. Kes meist poleks lapsena soovinud kasvõi korrakski istuda trammijuhi kohale, et maailma sellelt kõrguselt vaadata. Nüüd avanebki selleks võimalus. Näitame väikestele külalistele, kuidas tramme hooldatakse ning sõiduks ette valmistatakse. Tutvuda saab nii vanade ja väärikate kui uute ning nobedate sõiduriistadega.
Huvi on seni olnud üllatavalt suur ning ei näita raugemise märke. Kuuga on depoodes käinud ligi 60 rühma nii koolidest kui lasteaedadest. Igal tööpäeval tehakse kuni kolm ekskursiooni ning uudistajaid jagub nii Tallinnast kui kaugemaltki. Ekskursioone korraldatakse 23. augustini, kui toimub avatud uste päev Kopli depoos ja trammide paraad, millest on võimalus osa saada kõigil linlastel.
Ka teine äärmiselt positiivne üllatus puudutab trammindust ning selle valmistas Rocca al Mare kooli abiturient Laura Vilbiks, kes tegi filmi „Tramm – elu rööbastel“, milles näidatakse Tallinna trammi ajalugu.
Filmi autor rääkis, et mõte teha trammidest video tuli talle ühel talveööl, kui viimase trammiga koju sõites särasid linnatuled ja kõik näis väga filmilik. Ta ütles, et esteetilise video idee oli tal juba mõnda aega olemas, lõpuks kulus selle realiseerimiseks poolteist nädalat. Abimaterjalina kasutas ta Aare Olanderi raamatut Tallinna ühistranspordi ajaloost.
Olin filmi vaadates tõeliselt üllatunud selle põhjalikkusest ning kvaliteedist. Kohati tundus uskumatuna, et tegemist on ühe noore inimese, mitte suurema professionaalse meeskonna tööga. Haarav pildirida ja seda toetav kujundlik diktoritekst loovad ühtse terviku. Vaeva on nähtud materjali otsimisega ning välja toodud mitmeid huvitavaid fakte.
Autor lubas valminud filmi kasutada Trammi 130 aastapäeva juubeli tähistamisel. Videot on võimalik näha nii TLT AS kodulehelt kui ka YouTube keskkonnas.
Kolmas emotsioon on seotud meie tublide bussijuhtidega, sest alati on meeldiv, kui TLT AS-i töötajaid kiidetakse. Hiljuti saabus meile pöördumine Metsakooli tee elanikelt, kes tänasid bussijuht Sirje Koeli otsustava tegutsemise eest tulekahjust teatamisel.
22. mai hommikul kell 5.19 Metsakooli tee lõpp-peatusesse jõudes, märkas bussijuht, et lähedalasuvas ridamajas on puhkenud tulekahju. Viivitamatult helistas Sirje Koel hädaabinumbrile ning seejärel äratas elanikud. Nii hoidis ta ära halvima, mis oleks võinud juhtuda.
Sirje Koeli käitumine kinnitab, et meie ettevõttes töötavad kohusetundlikud ja avatud inimesed, kes on valmis hädasolijale alati appi tulema ning ohuolukordades sekkuma.
Need on minu jaoks alanud juunikuu positiivseimad sündmused. Ees ootavad Jaanipäev ja Võidupüha. Loodan, et need mööduvad meie kõigi jaoks õnnelikult ja lootusrikkalt.

reede, 25. mai 2018

Tallinna ühistransport vajab arengukava
 

2009. aastal algatati Tallinna ühistranspordi arengukava 2011-2020. Valmis esialgne tööversioon, mis pidi läbi täienduste ja avalike arutelude saavutama küpsuse ning päädima selge visiooniga, kuhu pealinna ühistransport järgmisel kümnendil jõuab. Kahjuks töö soikus ning tänaseni on arengukava asendanud vajaduspõhine praktika ning jooksvalt kogutud teave muutustest sõitjatevoo liikumises, mis on küll olukorda ühistranspordis märgatavalt parandanud, suutmata siiski asendada põhjalikult läbitöötatud ja linna kui tervikliku urbanistliku süsteemi vajadusi arvestavat tulevikuvaadet.
Tallinna ühistranspordi areng 2009-2018.
Vaadates täna tagasi 2009. aasta arengukava tööversiooni eesmärkidele, siis valdav osa neist on saavutatud. Kui tolles alusdokumendis fikseeritakse, et Tallinna õhusaastest veerandi põhjustab ühistransport ning soovitakse selle vähendamist, siis tänaseks on linnatranspordi osa saastes langenud 2% piirimaile. Seda on loodetust märksa enam. Kui toona taotleti ühistranspordis energiakulu kärpimist aastaks 2020 ligi 20%, siis tänaseks oleme ka selle piiri tänu uutel euro-5 ja euro-6 saastenormatiividele vastavatele ökonoomsetele mootoritele ja hübriidtehnoloogia üha julgemale kasutamisele saavutanud. Kui toona ületas busside keskmine vanus 10 aastat, siis tänaseks on see langenud 8 piirimaile. Tramminduses on toimunud tõeline uuestisünd ning nii taristu kui ka veeremi areng ületanud 2009. aasta julgemadki unistused. Edasiminek on vaatamata arengukava puudumisele olnud muljetavaldav ning see paneb küsima, kas meil ongi arengukava tarvis, kui kõik niigi hästi toimib? Vastus on üks. Me siiski vajame pikemaajalist perspektiivi, et leppida kokku ühistranspordi prioriteetides, kõige tõhusamates, keskkonnasõbralikumates ning linnaruumi vähem koormavates lahendustest, et me ei unustaks ühistranspordiga katmast ühtki juba tekkinud või lähitulevikus tekkivat logistilist telge, et lisaks „pargi ja reisi“ meetmele suudaksime pakkuda mõjusaid lahendusi uuslinnastumise käigus kerkinud ääreasumite sidumiseks ühtsesse logistikavõrku.
Linna planeerimisprotsessid vajavad kiirendamist.
Praktilistest vajadustest lähtuvalt on Tallinna järgmiste aastate arengu peamine küsimus planeeringuprotsesside ja arenguloogikate väljatöötamise kiirendamine. Ajal, mil kübertõelisus viib meid sekunditega andmemahtude juurde, mille abil võime teha otsuseid ükskõik millises maailma otsas toimuvate sündmuste kohta, pole vastuvõetav, kui urbanistika aluse moodustavad planeerimismenetlused ja arengukavade koostamised kestavad aastaid, kui mitte aastakümneid.
Pädevat ühistranspordi arengukava pole võimalik koostada kohvipaksu pealt ennustades, protsess peab olema tihedas seoses linnaliste arengutega, ehk siis alusdokumendiks saab olla tegelikkust peegeldav kaasaegne linna üldplaneering. Selles osas on aga seis kurvavõitu. Tallinna üldplaneeringut peavad värskendama linnaosade üldplaneeringud, neid aga on menetletud aastaid ning näiteks 2001 algatatud Nõmme üldplaneering on tänaseni kehtestamata ja 2006. algatatud Põhja-Tallinna üldplaneering samuti alles menetluses. Need linnaosade arengu alusdokumendid, mis tänaseks kehtestatud, on aga moraalselt vananenud, ega kajasta tegelikke vajadusi. Neis ei sisaldu täpset informatsiooni täna toimivate ja homme tekkivate tõmbekeskuste sidususe ning logistiliste sõlmpunktide kohta. Meid ei aita edasi ka olulised teemaplaneeringud nagu näiteks Kõrghoonete teemaplaneering, mis peaks muuhulgas kaardistama tuleviku transpordivajaduse taolises megakeskuses nagu Maakri kõrghoonete piirkond. Ala areng on takerdunud just planeeringu mitmetitõlgendatavuse ja määramatuse taha. Linnaliste planeerimisdokumentide aeglane menetlemine, mille käigus andmed vananevad, nurjab tõsised katsed teostada olulisi linnalisi võrgustikke arvestavaid arengukavasid.
Kuidas edasi?
Kui me ei soovi (ja mina kindlasti ei taha), jääda lõputult selgitama, et vaatamata arengukava puudumisele pole Tallinna ühistranspordi liinid enam ammu 1980. aasate logistika peegeldus ning enne Lasnamäe, Viimsi, Rae ja muudes suundades kümnete kilomeetrite pikkuse trammitee rajamist võiks veidi arutada ka selle vägeva ettevõtmise maksumuse, liinikilomeetri ja reisijate arvu suhte ning kogu ettevõtmise otstarbekuse üle, tuleks meil ikkagi koostada ühistranspordi arengukava 2020-2040. See töö tuleb teha ära kaasates juba algfaasist alates nii opositsiooni kui erinevaid kodanikeühendusi, sest nii jõuame parima tulemuseni.
Aga et menetlus taas lootusetult venima ei jääks, tuleks arengukava koostamine delegeerida vajalikku pädevust omavale projekteerimisfirmale. Aeg on lõpetada avalikus halduses hambad ristis punnitamine kõike ise teha. Julgemalt tuleb kasutada võimalust delegeerida linnaplaneerimise ja arengukavade koostamisega seonduvat tegevust. Poleks paha vaadata üle ka nõudmised planeerimis- ja arengudokumentide kooskõlastustele ja avalikele väljapanekutele, mis hetkel on kinni IT-arengu eelses ajas, venitades protsessi lootusetult pikaks ning blokeerides halbade võimaluste kokkulangemisel kogu töö. Me vajame arengukava, et saada ühistranspordi osas selgemad sihid silme ette.

neljapäev, 10. mai 2018


Tallinna trammirenessanss pildis

 


Video trammitee viimisest lennujaama.
KMG Inseneriehituse AS-il on valminud ülevaatevideo lennujaama viiva trammitee ja tunneli ehitamisest. Seitsmesse minutisse on kogutud kaadrid tööde algusest kuni esimese trammi lennujaama jõudmiseni. Vaatasin seda filmi suure huviga ning elasin veelkord läbi need pingelised kuud, mil toimus tunneli läbiviimine raudtee alt ning selle rõõmu, mida tundsin esimese trammi lennujaama saabudes.
Videos on lisaks professionaalselt monteeritud kiirtempos terveid ehitusetappe loetud sekunditega esitavatele kaadritele ka olulisi fakte selle kümnendi olulisema insenerirajatise kohta. Huvitav on teada, et raudtee alt läbi viiva tunneli ehitus algas 11. juulil 2016 ja lõppes 30. augustil 2017. Tunnel jaguneb 13,3 meetri pikkuseks monoliitseks osaks ja 25 meetriseks lõiguks monteeritavatel taladel. See viimane osa teostati rongiliiklust lühiajaliselt rööpapaari kaupa katkestades. Lühike aeg, millega ehitustsüklid teostati, annab tunnistust tööde heast professionaalsest ettevalmistusest. Hakkama saadi kolme katkestusega, millest esimene vältas 86 tundi, järgmised kaks kumbki 44 tundi.
Tunneli suletud osa on 151,18 meetrit ja avatud osa, ehk ramp 126,05 meetrit pikad. Betooni paigaldati 1800m3 ja paekivi eemaldati ca 10 000 m3.
Ehituse käigus paigaldati 1272 meetrit kanalisatsiooni, 3052 meetrit sadevee, 1806 meetrit vee ja 650 meetrit gaasitorustikku. Kesk- ja madalpinge ning magistraalkaableid paigaldati 10450 meetrit. Kaevetööde maht moodustas 59500m3. Trammitee kogupikkus on 1400 meetrit, mis polekski ehk mainimisväärne, kui see ei kulgeks nii pikalt kanjonis ja tunnelis. Igatahes meenutab trammitee pikendus väiksemas mõõdus metrood.
Kõik, kes selle valmimisele kaasa aitasid, eelkõige KMG Inseneriehitus AS ja Merko Ehitus Eesti AS on väärt tallinlaste ja linna külaliste sügavat tänu. Teist linna, kus lennujaamast nii kiirelt linna saab, annab otsida.
Muidugi öeldakse, et parem üks kord näha, kui sada korda kuulda. Oleme KMG Inseneriehitusega saavutanud kokkuleppe, et paneme filmi lennujaama trammiühenduse valmimisest ka oma kodulehele, kus seda saab vaadata märksõna Trammiga lennujaama alt.
Linnulennul Koplisse.
Meie teine hea lepingupartner AS TREF Nord on saanud valmis suurepäraste droonivõtetega video Koplisuunalisest trammiteest peale selle linnale olulise liiklusarteri põhjalikku ümberehitust. Rekonstrueeritud trammitee pikkus on 16 kilomeetrit Viru väljakust kuni Kopli depooni ja droonivõtted näitavad milline tohutu töö ära tehti. Lühike ülevaade tehtust oleks järgmine:
Rööpad viidi betoonalusele, vahetati välja kontaktliin ning kandemastid. Lõigul Suur Rannavärav – Balti jaam, viidi trammitee lähemale Skoone bastionile, arvestades perspektiivset Rannavärava tänava sulgemist autoliiklusele. Kolme veoalajaama paigaldati uued seadmed. Viru ringi lahenduses arvestati Tallinna uue peatänava visiooniga. Kõik peatused said trammiooteplatvormid ning ootekojad. Sõiduteega ristumised muudeti ohutumaks, paigaldati foorid ning kujundati ümber liikluslogistilised lahendused. Kopli trammidepoo sai võimekuse parkida uusi CAF Urbos tramme.
Tööd viidi läbi järgmise graafiku alusel:
I etapp
Trammiliiklus suunal Viru ring – Kopli suleti 1.06.2016.
Ehitustööd lõigus Viru ring – Suur-Rannavärava tee toimusid 01.06-31.08.2016.
Balti jaama kõrvale rajati ajutine tagasipöördering 01.06-31.08.2016.
Trammiliiklus taastati lõigul Viru ring – Balti jaama ajutine tagasipöörde ring alates 1.09.2016.
II etapp
Uue Skoone bastioni kõrvalt kulgeva trammitee ehitamine Suur-Rannavärava tänavast Balti jaama ajutise tagasipöörderingini toimus 2017. aasta suvel. Töö teostamine sõltus vallikraavi tugimüüri eksponeerimiseks vajalikest ettevalmistustest.
III etapp
Kopli suunalise trammitee ehitamine alates Balti jaamast kuni Kopli depooni 09.2016 – 10.2017.
Kopli depoo rekonstrueerimine 2017 kevad-sügis.
Projekti kogumaksumuseks kujunes ligi 20 miljonit eurot.
Tahan siinkohal veelkord tänada AS TREF Nordi juhtkonda ja töötajaid, kellega koos lahendasime ka kõige raskemad ülesanded ja kuigi tuli ette ka erimeelsusi, suutsime need, loodan et mõlemale poolele vastuvõetavalt, lahendada.
Aga kellel on huvi Kopli trammitee droonivideot vaadata, leiab selle peagi meie kodulehelt märksõna Koplisuunalise trammitee rekonstrueerimine alt. Varuma peab rohkem aega kui lennujaama video nautimiseks, sest droonilend Viru väljakult Koplisse vältab pea 20 minutit.
Neid kaht videoklippi vaadates mõistsin äkki selgelt, millise vägiteoga oleme siin Tallinnas trammitaristut uuendades hakkama saanud. Usun, et lähema 50 aasta jooksul ei pea põhiliinidel enam nii kapitaalseid töid ette võtma. Olen uhke, et sain anda Tallinna trammirenessansi oma panuse. Toogu elu milliseid üllatusi tahes, tehtu tähendust meie linna arengule, ei saa keegi olematuks muuta.
 

 

 

 

kolmapäev, 25. aprill 2018

Jäägem endaks
 

Kõigepealt tahan kõiki õnnitleda sel puhul, et Eesti kuvand on nüüd tänu väärika rahvuslooma valikule märksa jõulisem. Kui seni ajasime läbi üksnes suitsupääsukese ja rukkilillega, siis nüüd on meil naabrikarudele ette näidata va metsahirm ise. Aga tsiteerides klassikut, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Mõne aja eest kohtusin ühe oma tuttava Eestis elava USA kodanikuga. Muu jutu seas õnnitles ta mind esimese naispeaministri ametisse asumise puhul. Jäin mehele arusaamatuses otsa vaatama, sest minu jaoks ei jäta praeguse peaministri maskuliinne olemus mingit kahtlust. „Noh too Kaja Kallas, kelle valisite,“ tuli vestluskaaslane mulle appi. Selgus, et vaevaliselt, aga seda hinnatavamalt eesti keelt purssiv välismaalane, oli lehelugudest, kust Kallast kui tulevast peaministrit esitleti, aru saanud nagu olekski valimised juba toimunud ning oravate uus iidol Toompeal. Võttis aega, enne kui mees taipas, et on kallutatud ajakirjanduse ohvriks langenud. „Avalik meedia peaks siiski faktitäpsem olema, püüdis ta ennast kaitsta!“. Aga ega ma ameeriklast süüdistanudki. Ka kohalikul on meie nn peavoolumeedia uudistes enam kui keeruline orienteeruda.
Millal lõpeb demokraatia ja algab kõverpeeglimaailm?
Just sellise küsimuse esitasin endale peale ameeriklasega kohtumist. Pole ju ammu enam saladuseks, et meie arvamuste paljusust kiitev press kipub maailma näitama just sellisena nagu mõnedes poliitsektides soovitakse, mitte nagu see tegelikult toimib. Kaja Kallasest aasta enne valimisi peaministri tegemine on osa uudisjadast, mis peab lugeja viima järeldusteni, kuivõrd ajutine on ühe valitsema harjunud erakonna tõrjutus ning kuidas tänu uuele hakkajale meeskonnale kriisist mängeldes välja tullakse. Eesti inimesele öeldakse otsesõnu, keda usaldada ja keda mitte, keda peab armastama ja keda vihkama, milliste arengute pärast muret tundma ja millesse mõistvalt suhtuma. Ikka enam elame maailmas, mille mootoriks on vaenlaste otsimine, rumala rahva alavääristamine ja juhtide (muidugi vaid peavoolumeediale sobivate) tarkuse kiitmine.
Võib ju küsida, et mis selles siis halba, kui targemad ja poliitikas paremini orienteeruvad ajakirjanikud ning arvamusliidrid meid ullikesi õpetavad. Las ütlevad kuidas elada ja mida mõtelda, ongi endal lihtsam. Aga kuhu jääb vabadus ise otsustada, arvamust avaldada, väidelda, ka eksida? Kui argumenteeritud väitlust asendab käibetõdede leierdamine ja iga väiksemagi eksimuse puhul nõutakse avalikku hukkamist, on midagi valesti, ja seda mitte valitsuse tegevuses vaid avalikkuse väärtushinnangutes. Eestlane on läbi aegade kippunud paavstist paavstim olema, jätkuks vaid neid, kelle sõnadele kaasa kiita ning kelle näpunäiteid järgida.
Igapäevaste probleemide asemel hirm ja vähemuste diktaat.
Eesti on väike riik ja eelnenud seisakuaastatel on kuhjunud mägedena igapäevaseid probleeme, mida peame lahendama nii perekonna, kodupaiga kui ka riigi tasandil. Tegijal juhtub ja mitte alati ei õnnestu leida parimaid lahendusi, ent tähtis on, et seda sooviksime ja lahenduste poole vähemalt püüdleksimegi. Ei saa ju lihtne inimlik elu taanduda vaid exeli tabelile ja peenhäälestamisele, kübeke tunderuumi peaks igasse päeva ometi ära mahtuma. Seda on osa järgmise aasta valimisteks valmistuvaid poliitikuid mõistnud ning meeleldi mängitakse inimeste tunnetel, kuigi kremlist lähtuv oht, rahvuse väljasuremine ja islamiseerumine on vähemalt tänases kontekstis Eesti jaoks pigem kirjanduslikud konstruktsioonid, lähevad need teatud osale rahvast hästi peale ning küllap toovad ka edu.
Samasse silmakirjalikkuse kategooriasse lahterduvad poliitikud teevad panuse vähemustele. On valus näha, kuidas rünnatakse kirikut selle eest, et sajandeid traditsioone kaitsnud institutsioon juhib tähelepanu tõigale, et suures vähemuste kaitsmise tuhinas on hakatud üha räigemalt tallama jalge alla enamuse huve ning paljudele inimestele tehakse lihtsalt haiget.
Usuleigus ja ateistlike loosungitega vehkimine on saanud paljudele arvamusliidritele leivanumbriks. Piinlik, kui nii madalale laskutakse! Jätkem neile, kes seda vajavad vabadus jumala poole pöörduda. Nad ei sega meid, pigem aitavad argipäeva headust tuua. Ma pole religioosne, aga mind muudab õnnelikuks teadmine, et igal pühapäeval tulevad üle Eestimaa kirikuisse inimesed, kes paluvad meie maale ja rahvale õnnistust. Igatahes on nad rahumeelsemad ja mõistvamad nii mõnestki end targaks ja tolerantseks pidavast võitlevast ateistist.
Aga mida inimesed siis tegelikult tahavad?
Arvan, et lihtsa töötava ja oma pere eest hoolitseva inimese soovid on küllaltki tagasihoidlikud – ihatakse ausust, järjepidevust, kindlustunnet tänaseks ja homseks. Kõike seda püüab ka praegune valitsus ilma suuri sõnu tegemata pakkuda, ent nagu tihti juhtub, jääb tulemuslik töö piisava tähelepanuta ning avalikkuse huvi pälvivad põhulõuad, kisakõrid ja veiderdajad. Ent inimesed pole rumalad. Tänaste arvamusküsitluste tulemused, kus maksja tellib muusika, ei näita, keda eesti inimesed tõeliselt toetavad ja suurte väljaannete soov panna meid mõtlema üksnes ühes suunas, ei kanna vilja. Inimhing on keeruline materjal ja need, kes üritavad seda primitiivsete vahendite abil kalestada, ei pruugi pälvida ihaldatud populaarsust.
Parim viis kaitsta Eestit uusideoloogide eest on jääda iseendaks, mitte lasta end mõjutada poliitilistel tõmbetuultel.
 

esmaspäev, 9. aprill 2018

TLT AS viis retrotrammide projekti edukalt lõpule
 
27. märtsil kell 12.00 esitlesime Kadriorus retrotrammi Ernst, mis sai nime diplomaadi ja Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja Ernst Jaaksoni auks. Ühtlasi tähistasime Kadrioru liinile retrotrammide toomise projekti edukat lõpule viimist.
Ilm püsis ilus nagu retrotrammide esitlusel tavaks. Rahvast oli omajagu, ajakirjanikud tegid usinalt fotosid ja võtsid intervjuusid.
Kohal oli ka USA suursaadik  James D. Melville Jr., sest elas ju Ernst Jaakson suure osa oma elust Suure lombi taga.
 
Ajakirjanikkel oli huvitav kuulata saadiku muljeid Tallinna ühistranspordist. Mõnda ehk morjendas, et ta meid kiitis.
TLT AS nõukogu esimees Taavi Aas lisas omalt poolt, et ühistransport jääb linnavalitsuse esmaseks prioriteediks ka edaspidi.
Minul, tuli rääkida Ernst Jaaksonist kui väljapaistvast diplomaadist, kes ka kõige karmimatel stagnatsiooniaastatel uskus Eesti iseseisvumisse.
Hiljuti saadeti meile kiri, kus ühe netiväljaande ajakirjanik pahandas, miks sõidab Konstantin Pätsi nime kandev tramm. Selle isiku arvates oli Päts riigireetur. Mul on TLT AS-i juhatuse esimehena hea meel, et saame oma trammidega meenutada eesti rahva tõelisi sangareid, meeldigu see siis radikaalidele või mitte.
Sõna sai ka trammiehitajate esindaja Mart Kirsipuu.
Piduliku osa lõpetas trammiliiklusteenistuse direktor Andres Vään, kes kinkis asjaosalistele vahvad punased trammijuhimütsid.
 
 
Trammijuhid kannavad neid mütse auga.
Kuus retrotrammi jäävad aastateks sõitma Kadrioru liini ning meenutama Konstantin Pätsi, Jaan Poskat, Julius Kuperjanovi, Jüri Vilmsi, Johan Laidoneri ja Ernst Jaaksoni ning nende tublide meeste panust Eesti riigi ülesehitamisse.
 
 
 

pühapäev, 25. märts 2018

Tasuta ühistranspordi läbimurre
 
Tallinnas viie aasta eest algatatud tasuta ühistranspordi idee on ajanud vaikselt juuri ning tänaseks on sellest saanud maailmamõte. Saksamaal on alustatud ettevalmistusi tasuta ühistranspordile üleminekuks Bonnis, Essenis, Herrenbergis, Reutlingenis ja Mannheimis. Pikemas perspektiivis kaaluvad tasuta ühistranspordile üleminekut ka Berliin ning Hamburg. Ratsionaalne ja majanduslikule edule orienteeritud Euroopa on hakanud üha enam mõistma, et kõiki väärtusi pole võimalik üksnes kasumimarginaaliga mõõta ning investeeringud võivad end tagasi toota ka läbi sotsiaalsuse ning solidaarsete meetmete, mida tasuta ühistranspordi teema kindlasti on. Tasuta ühistranspordile üleminekuks on hakanud tegema ettevalmistusi ka Pariisis. Linnapea Anne Hildalgo on võtnud sihiks viia Euroopa kunsti ja kultuurimeka tasuta ühistranspordile aastaks 2020. Konkreetne tähtaeg kinnitab, et Prantsusmaa pealinnal on tasuta ühistranspordi klubiga liitumisega tõsi taga.
Tasuta ühistransport säästab keskkonda.
Saksamaa ja Pariisi jaoks on üleminek tasuta ühistranspordile seotud eelkõige vajadusega vähendada saastet, millest märgatava osa tekitab Euroopa suurlinnades autostumine. Olukorra leevendamiseks on erinevates metropolides ning ka riiklikult toetatud elektriautode arendust ja kasutuselevõtmist, katsetatud ummikutasude sisseseadmisega, kehtestatud sõidukeelde vastavalt auto numbrimärgile paaris ja paaritutel kuupäevadel ning proovitud muid vähem ja rohkem tõhusamaid meetmeid. Siiski on tänaseks jõutud äratundmisele, et tõhusaimalt hoiab linnakeskkonda puhtana tasuta ühistranspordile üleminek.
Eurooplased pole niivõrd tugevat autousku kui ameeriklased ning seepärast on vanal kontinendil tasuta ühistranspordi rakendamine märksa lihtsam. Seda tõestab ka Tallinna kogemus. Muidugi on kõigi nende viie aasta jooksul, mil tallinlased saavad bussides, trammides ja linnalähirongides tasuta sõita, leidunud fanaatilisi autopooldajaid, kes piletivaba bussisõitu kritiseerivad ning peavad õigustatuks, et tasuta ühistransporti käigus hoidev raha tuleks matta hoopis asfalti, et saaks edaspidigi uljalt gaasipedaali tallata. Kahetsusväärselt on neid „tänavad laiemaks ja sirgemaks“ liikumise paadunud pooldajaid toetanud ka aegunud maailmavaatega poliitikud. Ometi hakkab meiegi iseteadliku publiku teadvusesse jõudma, et linna peab lisaks magistraalidele mahtuma ka maju, parke, jalakäijatealasid ning kui soovime edaspidigi sõita uhkes üksinduses ukselt-uksele, ei mahu autod varsti enam linna ära ning tuleb elada permanentse ummiku tingimustes. Ainus lahendus on muuta ühistransport odavaks, kättesaadavaks, mugavaks, logistiliselt põhjendatuks ja täpseks. Sellega Tallinnas tegeletaksegi ja üha enam maailma riike ja suurlinnu hakkab oma tuleviku kindlustamiseks meilt mõõtu võtma. Tasuta ühistransport ja autode arvu piiramine on uusurbanistika üks väljakutseid, millega tuleb leppida, sest kasvavad linnad nõuavad suuremat kogukonnatunnet ja sotsiaalset empaatiat, et mitte ruumikitsikuses lämbuda.
Tallinn on ülemaailme tasuta ühistranspordi kompetentsikeskus.
Pärast Saksamaa ja Pariisi algatusi peaks olema selge, et puudub tagasitee vana mõttelaadi juurde, kus autoomanik oli kogu linna logistikat määrav jõud. Me liigume autostunud ühiskonnast euroopaliku ühistranspordikogukonna suunas ning soovime seda või mitte, meil tuleb keskkonnakaitseks mõeldud meetmetega üha rohkem arvestada.
Tallinn on tasuta ühistranspordi idee autor ja esimene praktikas rakendaja, ent Pariis on tasuta ühistranspordile sobiv keskkond juba praegu. Pariisis on neid, kes kinnitavad, et teevad oma sõidud üksnes autoga 25% ning ainult ühistransporti kasutab 60% elanikest. Tallinnas on siiski valdaval osal leibkondadest autod ning paljud sõidud tehakse ka linnasiseselt siiski ise rooli istudes. Ent trend on muutumas. Näiteks kesklinnas pole viimaste uuringute andmetel ca 30% leibkondadest autot. Sõidud tehakse ühistranspordiga. Mida enam me tõstame ühistranspordi mugavust, parandame logistikat ja toome liinidele uusi moodsaid linnasõidukeid, seda enam toetame liikumist puhtama ja inimsõbralikuma linnaruumi poole, sellise linnakeskkonna suunas, kus soovime elada.
 

laupäev, 10. märts 2018

Tasuta ühistransport on osa paremast tulevikust
 

Väikerahvana oleme me maiad kiituse järele ning varmad end ühes või teises ettevõtmises rajaleidjaiks pidama. Aga kui Eestimaal tehakse tõesti midagi uuenduslikku ning maailmatasemel järgimist väärivat, leidub karjakaupa kriitikuid, kes algatuse maatasa teevad ning selle eestvedajaid hullumaja kandidaatideks tembeldavad. Nii on paraku lugu ka tasuta ühistranspordiga, mis on end Tallinnas igati õigustanud. Kui idee materdajad vahepeal taltusidki, sest raske oli lõigata poliitilist kasu inimeste poolt hästi vastu võetud projekti mahategemisega, siis nüüd, kus tasuta ühistransport käivitub kogu riigis, koonduvad kriitikute väed taas ning teevad kõik endast oleneva, et näidata riigisisest tasuta ühistransporti millegi veidra ja ebavajalikuna. Tasuta ühistranspordi materdamiseks sobivad kõik argumendid, kuigi enamus neist tundub pärinevat demagoogiaõpikust, ega allu seepärast ühelegi loogilisele põhjendusele.
Sakslased ei pane pada.
Veebruaris tabas kõiki tasuta ühistranspordi kirujaid tõeline šokk. Nimelt saabus Saksamaalt sõnumeid, et seal on hakatud valitsuse tasandil arutama tasuta ühistranspordi sisseviimist, esialgu küll vaid Bonnis, Essenis, Herrenbergis, Reutlingenis ja Mannheimis. Uudis oli meie exelivennaskonnale seda ebameeldivam, et seni on Euroopas Tallinna eeskujul tasuta ühistranspordile üle läinud vaid väiksemad linnad, Saksamaal räägitakse aga juba ka Hamburgi ja Berliini võimalikust liitumisest tasuta sõidu klubiga.
Saksamaal sunnib tasuta ühistranspordi üle diskuteerima eelkõige kehv seis õhusaastega ning muud tasuta ühistranspordiga kaasnevad boonused pole veel sügavamat tähelepanu pälvinud. Sakslastel tuleb leida meetmed, mis suurte saastekoguste õhkusattumist vähendaks, sest vastasel juhul ootavad kontinendi juhtivat tööstusriiki Euroopa Liidu sanktsioonid. Sestap ollaksegi varmad arutlema võimaluse üle, kõrvaldada tasuta transpordi sisseseadmisega tänavatelt sadu tuhandeid sisepõlemismootoritega autosid. Selle nimel ollakse valmis kandma ka kulutusi.
Saksa tudengid kiidavad Tallinna kogemust.
Sakslaste huvi tasuta ühistranspordi vastu ei tekkinud eile. Juba 2016. aastal leidsid Dresdenis transpordikorraldust õppivad tudengid Richard Oling ja Cristopher Beyer, et Tallinna tasuta ühistranspordi näol on tegemist olulise sotsiaal- ning keskkonnaprojektiga, mille rakendamist tuleks kaaluda ka Saksamaal. Oling avaldas arvamust, et tegemist on täiesti uue lähenemisega, mis võib traditsiooniliste arusaamadega vanemale generatsioonile tunduda liialt julgena, ent mis peaks sobima noortele ja edumeelsetele kõikjal maailmas. Beyer möönis, et vaevalt Saksamaal lähiajal tasuta ühistranspordile üle minnakse, ent kui urbanistikaprobleeme asub lahendama uus avatud vaatega põlvkond, saab ka Saksamaa tasuta ühistranspordi jaoks küpseks. Näib aga, et elu ise sunnib peale kiiremat tempot.
Saksa transpordikorraldajad on hakanud Tallinna tasuta ühistranspordi vastu üha sügavamat huvi tundma. Läinud kuul viibis meil saksa telegrupp, mis tegi sel teemal pikema saate, kus räägiti nii Tallinna kogemusest kui küsitleti ka erinevate saksa linnade ühistranspordi kasutajaid.
Õhtuleht teab.
Meie meediasse jõudsid sakslaste tasuta ühistranspordi teemalised arutelud aga paraku otsekui kõverpeeglis. Eesti informeerituim ning analüütilisem väljaanne Õhtuleht pealkirjastas nupukese Saksamaa ühistranspordidiskussioonist „Tasuta ühistransport Saksamaal? Eksperdid naeravad.“ Lugu ise on aga mõeldud neile, kes loevad üksnes pealkirju, sest ekspertidest, veelgi enam naeru kihistavatest, pole nupukeses poolt sõnagi. Küll kõlab seal väide, et Tallinnas polevat tasuta ühistranspordile üleminek aidanud kuigivõrd õhusaastet vähendada ning lähtudes sellest aspektist, polevat piletita ühistranspordil mõtet. Millegipärast jätab väljaanne mainimata, et Tallinna õhustandardid on ühed kõrgeimad maailmas. Tervishoiuorganisatsiooni WHO koostatud maailma puhtaima õhuga pealinnade nimistus asub Tallinn 7. kohal, edestades Helsingit, Monacot ja Madriidi. Selleni jõudmisel on muude meetmete kõrval oma osa ka tasuta ühistranspordil, mis vähendab autode arvu tänavatel. Kui 2017. aasta uuringu kohaselt on ühistranspordi kasutajate hulk kasvanud viimastel aastatel Tallinnas ca 10%, siis teist sama palju või isegi rohkem on neid, kes tänu tasuta ühistranspordile pole autostumisega kaasa läinud. Tallinna probleem on pigem pendelmigratsiooni põhjustatud autovoogudes, mille vähendamisele aitaks kaasa linnapiiri ületavate lähiliinide paindlikum rakendamine, mida kavandatava üleriikliku tasuta ühistranspordi mudelis on märksa lihtsam teha, kui valdade leige suhtumise tõttu seni suhteliselt viljatuteks jäänud koostöökatsetes.
Kas Saksamaa võiks rakendada tasuta ühistransporti?
Saksamaa ühistranspordi maht moodustab rahaliselt 12 miljardit eurot, millest 6 miljardit kaetakse piletitulust. Mõistagi on selliselt seisult tasuta ühistranspordile üleminek märksa keerulisem, kui Tallinna puhul, kus piletitulu moodustas vaid veerandi transpordieelarvest. Siiski pole võimalik tasuta ühistranspordi tulusid-kulusid niisama lihtsalt kokku lüüa. Tuleb arvestada sotsiaalset sidususe aspekti, sest tasuta ühistransport annaks Saksamaa suurlinnade getodes elavale rahvale paremad võimalused toimetulekuks ning vähendaks sellega sotsiaalset tõrjutust ning piirkondlikku kriminogeensust. Langeksid kulud teede ja tänavate remondile. Puhtamaks muutub õhk ning ehk õnnestub pääseda ka Euroopa Liidu trahvidest. Kõike seda kaaludes ei peaks 6 miljardi leidmine transpordidotatsiooniks olema nii suure majanduse jaoks eriline probleem. Tegelikkuses moodustaks see enam kui 80 miljoni elanikuga riigi SKT-st alla 2%. Arvestades riigi valimiste järgset poliitilist õhustikku, on tasuta teenuse pakkumine ahvatlev võimalus ka praegustele valitsuserakondadele. Elame näeme! Selge on vaid üks – Tallinn võib oma tasuta ühistranspordi üle uhkust tunda. Selle läbi tuntakse ja tunnustatakse meid kõikjal maailmas üha rohkem, ja me soovime ju salamisi, et meid imetletaks. Seepärast poleks vaja eriti tõsiselt võtta äärmuspopulistlikke maailmalõpu ennustajaid nagu näiteks end majandusanalüütikuna positsioneeriv Peeter Tammistu, kelle kinnitusel jääb peagi Eestis ainsaks tasuta transpordivahendiuks kiirabiauto. Meid ei oota maailmalõpp, vaid järgmised 100 aastat stabiilset, senisest sotsiaalsemat ning rahvusena ühtehoidvamat tulevikku. Tasuta ühistransport on tallinnlaste hulgas populaarne ja lisab tulevikuusku. Küllap saab tasuta ühistransport linnaelu probleemide leevendajaks ka Saksamaal ning mujal, kus osatakse loovalt mõelda.
 

pühapäev, 25. veebruar 2018




Johani ja Jüriga järgmisele sajale vastu

 

22. veebruaril tähistasime Kadriorus kahe retrotrammi Johan ja Jüri liinile tulekut. Vabariigi 100. aastapäeva saabumist oli igati päevakohane tähistada  Eesti iseseisvusele pühendunud meeste auks nimetatud trammide esitlemisega. Ürituse alguses võttis trammide juures koha sisse vahipataljoni liputoimkond.

Kohaletulnud nautisid päikesepaistelist ilma. Valitses pidulik ja rõõmus meeleolu.

Avasõnad ütles TLT AS nõukogu liige Toivo Tootsen, peatudes lühidalt mõlema nimikangelase panusel meie riigi loomisel ja ülesehitamisel.
Ega minulgi polnud järgmise sõnavõtjana võimalust ajaloo ja riigi juubeli teemasid puudutamata jätta.

Retrotrammide ehitamisel ja sellega seonduvatel tehnilistel üksikasjadel peatus AS Ühinenud Depood esindaja Mart Kirsipuu.

Üllatavat tahku Johan Laidoneri tegevuses, mida eriti ei mäletatagi, meenutas Eesti Olümpiakomitee asepresident Jüri Tamm. Nimelt tegutses Laidoner pikka aega meie olümpiakomitee presidendina.

Ilusad trammid ja väärikad nimed. Retrotrammidega väärtustame linnaruumi ning austame ühtlasi neid, tänu kellele oleme jõudnud esimese sajani oma riigi ajaloos.

Head Eesti Vabariigi juubeliaastat!

 
 

laupäev, 10. veebruar 2018

Kuus väärt meest
 
Ülemöödunud aasta oktoobris alustas Tallinna Linnatranspordi AS Eesti Vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud projekti retrotrammide toomiseks Kadriorgu läbivale liinile. Vastavalt lepingule AS Ühinenud Depoodega alustati kuue läinud sajandi esimese poole ühissõidukite välisilmet ning interjööri jäljendava, ent moodsa tehnoloogiaga varustatud trammi ehitust. Tänaseks on viis retrotrammi valmis, kuues lisandub juba lähiajal. Valmistaja garanteerib, et trammid läbivad plaaniliste tehnohooldustega vähemalt 500 000 kilomeetrit. Eraldi garantii kehtib korrosioonikindluse, kere värvkatte, toitemuunduri, veoajami, kliimaseadme ja põrandakatte kohta. 
Mis aga eriti tähelepanuväärne, kõik retrotrammid said endale esimese iseseisvusaja väärikate poliitikute ning ühiskonnategelaste nimed. Esimene tramm Konstantin sai nime meie riigi ühe rajaja ja esimese presidendi Konstantin Pätsi auks. Jõulude eel esitlesime retrotramme Jaan ja Julius, mis said nime Jaan Poska ja Julius Kuperjanovi järgi. 22. veebruaril, Vabariigi aastapäeva eel, alustavad sõite neljas ja viies retrotramm Jüri ning Johan, mis nimetatakse Jüri Vilmsi ja Johan Laidoneri auks. Retrotrammidest viimasena tuleb liinile Ernst, Ernst Jaaksoni meenutuseks. Lisaks nimele trammi küljel, leiab salongist trammile nime andnud ajaloolise tegelase lühitutvustusega infokleebised.
Meenutagem siinkohal, millega paistsid silma need kuus väärt meest, kelle mälestus on nüüdsest jäädvustatud meie retrotammides:
Konstantin Päts (1874-1956) oli Eesti riigi üks rajajaid, Eestimaa Päästekomitee esimees, Eesti Valitsuse I koosseisu esimees ning II ja III koosseisu peaminister, neljakordne riigivanem, riigihoidja ja Eesti Vabariigi esimene president.
Läbi okupatsiooniaja kujutas Päts endast eesti rahvale vabaduse ja omariikluse sümbolit. Selleks on ta jäänud tänaseni, kuigi mitmed ajaloolased on pannud kahtluse alla tema tegevuse riigis korra taastamisel 1934. aastal ning hilisema demokraatia piiramise, eesmärgil säilitada stabiilsus. Mitmeti on käsitletud ka 1939. aastal Pätsi poolt Nõukogude Venemaaga allkirjastatud baaside lepingut, mis avas piirid 100 000 võõrsõduri sissemarsiks ja sai 1991. aastani kestnud okupatsiooni alguseks.
Kuigi arvamuste paljusus on pannud Pätsi tegevust mõnevõrra ümber hindama, jääb ta vabadustarmastavatele eestlastele tuntuimaks ning hinnatuimaks esimese iseseisvusaja suurmeheks.
Jaan Poska (18661920) oli esimene eestlasest Tallinna Linnavolikogu esimees ja linnapea ning Eesti Vabariigi välis- ja kohtuminister. 1919. sai Poska Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks. Tema teeneks loetakse läbirääkimistel Eestile soodsa lõpplahenduse saavutamist Tartu rahu näol, mis kindlustas omariikluse järgnevaks 20 aastaks. Tartu rahu oli ka iseseisvuse taastamise alusdokumendiks läinud sajandi lõpuaastail.
"Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“ ütles Jaan Poska rahulepingu sõlmimise järel. Väärt sõnad väärt mehelt!
Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov (1894–1919) sündis 11. oktoobril 1894 Pihkvamaal. 1915–1917 võitles ta I maailmasõjas, teenides vapruse eest mitmeid sõjalisi teenetemärke. Haavatasaamise järel asus Kuperjanov Tartumaa Kaitseliidu juhiks. Vabadussõja algul taganes ta viimase üksuse eesotsas Käreverre, seejärel Puurmani mõisa, kus moodustas partisanide salga. Salk tegutses bolševike tagalas ning vabastas soomusrongidega ühiselt rünnates 14.01.1919 Tartu linna. Seal täiendas Kuperjanov oma pataljoni ja liikus edasi Valga suunas. Linna vabastamisel toimunud Paju lahingus 31.01.1919 sai leitnant Julius Kuperjanov raskelt haavata ning suri mõned päevad hiljem.
Täna tegutseb Kaitseväe koosseisus Kuperjanovi jalaväepataljon. Eesti mäletab oma kangelasi!
Jüri Vilms (1889–1918) oli Eesti iseseisvumist ettevalmistava Eestimaa Päästekomitee liige, Maanõukogu abiesimees, Eesti Tööerakonna asutaja ja selle esindaja Vene asutavas kogus. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Vilms töötas Päevalehe peatoimetajana ning käivitas ajalehe Vaba Maa väljaandmise. Päästekomitee liikmena on Jüri Vilmsil hindamatud teened Eesti Vabariigi väljakuulutamisel 24. veebruaril 1918.
Jüri Vilmsi surma aega ja kohta ei teata tänini. Ühe versiooni kohaselt langes ta Saksa okupatsiooni alguses Soome Eesti välisesinduse tööd korraldama suundununa sakslaste kätte vangi ning hukati Helsingis. Teine versioon kõneleb tema vangilangemisest Rootsi vabatahtlike kätte ning mahalaskmisest Hämeenlinna lähistel. Jüri Vilmsi saatus ja hauapaik on küll teadmata, ent Eesti ajalukku ja rahva südamesse on ta jätnud püsiva jälje.
Johan Laidoner (1884–1953) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik. 1908–1917 kuulus ta kõrgema ohvitserina Venemaa Keisririigi sõjaväkke, sõdides I maailmasõjas Galiitsias, Poolas ja Valgevenes Saksa ning Austria-Ungari Keisririigi vägede vastu.
1918 saabus Johan Laidoner Tallinna ja võttis üle I Eesti jalaväediviisi juhtimise. Sama aasta 23. detsembril nimetati ta Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhatajaks. Pärast Vabadussõja võidukat lõppu lahkus J. Laidoner 1920 omal soovil sõjavägede ülemjuhataja kohalt ning jätkas tegevust Riigikogu liikmena. 1924. aasta 1. detsembri riigipöörde katse ajal kujunenud ohuolukorras nimetati Johan Laidoner uuesti sõjavägede ülemjuhatajaks.
Laidoneril on oluline roll ka Eesti olümpialoos.  Aastast 1931 juhtis ta Eesti Olümpiakomiteed, viies meie sportlased 1936. aasta Berliini olümpiamängudel ajaloolise seitsme medalivõiduni.
1940 tagandasid okupatsioonivõimud Laidoneri ametist ja küüditasid Venemaale, kus ta 1941 arreteeriti ning hoiti järgmised 12 aastat Butõrka, Kirovi ja Ivanovo vanglates. Johan Laidoner suri 1953. aastal Vladimiri vanglas.
Eesti ja eestlaste jaoks esindab Johan Laidoner julgust ja alistamatust, mis muudab suureks ka arvult väikese rahva.
Ernst Jaakson (1905-1998) oli Eesti diplomaat, peakonsul saadiku ülesannetes Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal 19651991 ja esimene taastatud Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik USA-s 1991–1993.
Ernst Jaakson töötas Eesti välisteenistuses kokku 79 aastat, alates 1919. aastast. Ta alustas Eesti Riia saatkonnas jooksupoisina ning tõusis hiljem sekretäri ametisse. Aastatel 19271928 teenis ta aega Eesti sõjaväes ning naasis seejärel diplomaaditööle. 1929. aastal saadeti Jaakson tööle USA-sse ning uuesti sai ta Eestit külastada alles 1992. aastal.
1991. aasta lõpus, pärast seda kui Ülemnõukogu võttis 20. augustil vastu otsuse riikliku iseseisvuse taastamise kohta, nimetati Ernst Jaakson Eesti Vabariigi esimeseks erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ning alaliseks esindajaks ÜRO juures. Peagi sai ta USA-s resideeruva diplomaatilise korpuse vanemaks. 1993. aastal sai Jaaksonist taas Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikides ning ta jätkas diplomaaditööd kuni surmani.
Ernst Jaaksoni elu oli sillaks üle okupatsiooniaastate, tema töö pühendatud oma maale ja rahvale. Mida enamat võib saatuselt soovida!
Sellised nad olid – kuus väärt meest, kelleta poleks Eesti Vabariiki.