Jäägem
endaks
Kõigepealt tahan kõiki õnnitleda sel
puhul, et Eesti kuvand on nüüd tänu väärika rahvuslooma valikule märksa jõulisem.
Kui seni ajasime läbi üksnes suitsupääsukese ja rukkilillega, siis nüüd on meil
naabrikarudele ette näidata va metsahirm ise. Aga tsiteerides klassikut, mitte
sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Mõne aja eest kohtusin ühe oma tuttava
Eestis elava USA kodanikuga. Muu jutu seas õnnitles ta mind esimese
naispeaministri ametisse asumise puhul. Jäin mehele arusaamatuses otsa vaatama,
sest minu jaoks ei jäta praeguse peaministri maskuliinne olemus mingit
kahtlust. „Noh too Kaja Kallas, kelle valisite,“ tuli vestluskaaslane mulle
appi. Selgus, et vaevaliselt, aga seda hinnatavamalt eesti keelt purssiv
välismaalane, oli lehelugudest, kust Kallast kui tulevast peaministrit esitleti,
aru saanud nagu olekski valimised juba toimunud ning oravate uus iidol
Toompeal. Võttis aega, enne kui mees taipas, et on kallutatud ajakirjanduse ohvriks
langenud. „Avalik meedia peaks siiski faktitäpsem olema, püüdis ta ennast
kaitsta!“. Aga ega ma ameeriklast süüdistanudki. Ka kohalikul on meie nn
peavoolumeedia uudistes enam kui keeruline orienteeruda.
Millal
lõpeb demokraatia ja algab kõverpeeglimaailm?
Just sellise küsimuse esitasin endale
peale ameeriklasega kohtumist. Pole ju ammu enam saladuseks, et meie arvamuste
paljusust kiitev press kipub maailma näitama just sellisena nagu mõnedes
poliitsektides soovitakse, mitte nagu see tegelikult toimib. Kaja Kallasest
aasta enne valimisi peaministri tegemine on osa uudisjadast, mis peab lugeja
viima järeldusteni, kuivõrd ajutine on ühe valitsema harjunud erakonna tõrjutus
ning kuidas tänu uuele hakkajale meeskonnale kriisist mängeldes välja tullakse.
Eesti inimesele öeldakse otsesõnu, keda usaldada ja keda mitte, keda peab
armastama ja keda vihkama, milliste arengute pärast muret tundma ja millesse
mõistvalt suhtuma. Ikka enam elame maailmas, mille mootoriks on vaenlaste
otsimine, rumala rahva alavääristamine ja juhtide (muidugi vaid
peavoolumeediale sobivate) tarkuse kiitmine.
Võib ju küsida, et mis selles siis
halba, kui targemad ja poliitikas paremini orienteeruvad ajakirjanikud ning
arvamusliidrid meid ullikesi õpetavad. Las ütlevad kuidas elada ja mida
mõtelda, ongi endal lihtsam. Aga kuhu jääb vabadus ise otsustada, arvamust
avaldada, väidelda, ka eksida? Kui argumenteeritud väitlust asendab käibetõdede
leierdamine ja iga väiksemagi eksimuse puhul nõutakse avalikku hukkamist, on
midagi valesti, ja seda mitte valitsuse tegevuses vaid avalikkuse
väärtushinnangutes. Eestlane on läbi aegade kippunud paavstist paavstim olema,
jätkuks vaid neid, kelle sõnadele kaasa kiita ning kelle näpunäiteid järgida.
Igapäevaste
probleemide asemel hirm ja vähemuste diktaat.
Eesti on väike riik ja eelnenud
seisakuaastatel on kuhjunud mägedena igapäevaseid probleeme, mida peame lahendama
nii perekonna, kodupaiga kui ka riigi tasandil. Tegijal juhtub ja mitte alati
ei õnnestu leida parimaid lahendusi, ent tähtis on, et seda sooviksime ja
lahenduste poole vähemalt püüdleksimegi. Ei saa ju lihtne inimlik elu taanduda
vaid exeli tabelile ja peenhäälestamisele, kübeke tunderuumi peaks igasse päeva
ometi ära mahtuma. Seda on osa järgmise aasta valimisteks valmistuvaid
poliitikuid mõistnud ning meeleldi mängitakse inimeste tunnetel, kuigi kremlist
lähtuv oht, rahvuse väljasuremine ja islamiseerumine on vähemalt tänases
kontekstis Eesti jaoks pigem kirjanduslikud konstruktsioonid, lähevad need
teatud osale rahvast hästi peale ning küllap toovad ka edu.
Samasse silmakirjalikkuse kategooriasse
lahterduvad poliitikud teevad panuse vähemustele. On valus näha, kuidas
rünnatakse kirikut selle eest, et sajandeid traditsioone kaitsnud institutsioon
juhib tähelepanu tõigale, et suures vähemuste kaitsmise tuhinas on hakatud üha
räigemalt tallama jalge alla enamuse huve ning paljudele inimestele tehakse
lihtsalt haiget.
Usuleigus ja ateistlike loosungitega
vehkimine on saanud paljudele arvamusliidritele leivanumbriks. Piinlik, kui nii
madalale laskutakse! Jätkem neile, kes seda vajavad vabadus jumala poole
pöörduda. Nad ei sega meid, pigem aitavad argipäeva headust tuua. Ma pole
religioosne, aga mind muudab õnnelikuks teadmine, et igal pühapäeval tulevad
üle Eestimaa kirikuisse inimesed, kes paluvad meie maale ja rahvale õnnistust.
Igatahes on nad rahumeelsemad ja mõistvamad nii mõnestki end targaks ja
tolerantseks pidavast võitlevast ateistist.
Aga
mida inimesed siis tegelikult tahavad?
Arvan, et lihtsa töötava ja oma pere
eest hoolitseva inimese soovid on küllaltki tagasihoidlikud – ihatakse ausust,
järjepidevust, kindlustunnet tänaseks ja homseks. Kõike seda püüab ka praegune
valitsus ilma suuri sõnu tegemata pakkuda, ent nagu tihti juhtub, jääb
tulemuslik töö piisava tähelepanuta ning avalikkuse huvi pälvivad põhulõuad,
kisakõrid ja veiderdajad. Ent inimesed pole rumalad. Tänaste arvamusküsitluste
tulemused, kus maksja tellib muusika, ei näita, keda eesti inimesed tõeliselt
toetavad ja suurte väljaannete soov panna meid mõtlema üksnes ühes suunas, ei
kanna vilja. Inimhing on keeruline materjal ja need, kes üritavad seda primitiivsete
vahendite abil kalestada, ei pruugi pälvida ihaldatud populaarsust.
Parim viis kaitsta Eestit uusideoloogide
eest on jääda iseendaks, mitte lasta end mõjutada poliitilistel tõmbetuultel.
