Tallinna
ühistransport vajab arengukava
2009. aastal algatati Tallinna
ühistranspordi arengukava 2011-2020. Valmis esialgne tööversioon, mis pidi läbi
täienduste ja avalike arutelude saavutama küpsuse ning päädima selge
visiooniga, kuhu pealinna ühistransport järgmisel kümnendil jõuab. Kahjuks töö
soikus ning tänaseni on arengukava asendanud vajaduspõhine praktika ning
jooksvalt kogutud teave muutustest sõitjatevoo liikumises, mis on küll olukorda
ühistranspordis märgatavalt parandanud, suutmata siiski asendada põhjalikult
läbitöötatud ja linna kui tervikliku urbanistliku süsteemi vajadusi arvestavat
tulevikuvaadet.
Tallinna
ühistranspordi areng 2009-2018.
Vaadates täna tagasi 2009. aasta
arengukava tööversiooni eesmärkidele, siis valdav osa neist on saavutatud. Kui
tolles alusdokumendis fikseeritakse, et Tallinna õhusaastest veerandi põhjustab
ühistransport ning soovitakse selle vähendamist, siis tänaseks on
linnatranspordi osa saastes langenud 2% piirimaile. Seda on loodetust märksa
enam. Kui toona taotleti ühistranspordis energiakulu kärpimist aastaks 2020
ligi 20%, siis tänaseks oleme ka selle piiri tänu uutel euro-5 ja euro-6
saastenormatiividele vastavatele ökonoomsetele mootoritele ja hübriidtehnoloogia
üha julgemale kasutamisele saavutanud. Kui toona ületas busside keskmine vanus
10 aastat, siis tänaseks on see langenud 8 piirimaile. Tramminduses on toimunud
tõeline uuestisünd ning nii taristu kui ka veeremi areng ületanud 2009. aasta
julgemadki unistused. Edasiminek on vaatamata arengukava puudumisele olnud
muljetavaldav ning see paneb küsima, kas meil ongi arengukava tarvis, kui kõik
niigi hästi toimib? Vastus on üks. Me siiski vajame pikemaajalist perspektiivi,
et leppida kokku ühistranspordi prioriteetides, kõige tõhusamates, keskkonnasõbralikumates
ning linnaruumi vähem koormavates lahendustest, et me ei unustaks
ühistranspordiga katmast ühtki juba tekkinud või lähitulevikus tekkivat
logistilist telge, et lisaks „pargi ja reisi“ meetmele suudaksime pakkuda
mõjusaid lahendusi uuslinnastumise käigus kerkinud ääreasumite sidumiseks
ühtsesse logistikavõrku.
Linna
planeerimisprotsessid vajavad kiirendamist.
Praktilistest vajadustest lähtuvalt on Tallinna
järgmiste aastate arengu peamine küsimus planeeringuprotsesside ja
arenguloogikate väljatöötamise kiirendamine. Ajal, mil kübertõelisus viib meid
sekunditega andmemahtude juurde, mille abil võime teha otsuseid ükskõik
millises maailma otsas toimuvate sündmuste kohta, pole vastuvõetav, kui urbanistika
aluse moodustavad planeerimismenetlused ja arengukavade koostamised kestavad
aastaid, kui mitte aastakümneid.
Pädevat ühistranspordi arengukava pole
võimalik koostada kohvipaksu pealt ennustades, protsess peab olema tihedas seoses
linnaliste arengutega, ehk siis alusdokumendiks saab olla tegelikkust peegeldav
kaasaegne linna üldplaneering. Selles osas on aga seis kurvavõitu. Tallinna
üldplaneeringut peavad värskendama linnaosade üldplaneeringud, neid aga on
menetletud aastaid ning näiteks 2001 algatatud Nõmme üldplaneering on tänaseni
kehtestamata ja 2006. algatatud Põhja-Tallinna üldplaneering samuti alles
menetluses. Need linnaosade arengu alusdokumendid, mis tänaseks kehtestatud, on
aga moraalselt vananenud, ega kajasta tegelikke vajadusi. Neis ei sisaldu täpset
informatsiooni täna toimivate ja homme tekkivate tõmbekeskuste sidususe ning
logistiliste sõlmpunktide kohta. Meid ei aita edasi ka olulised
teemaplaneeringud nagu näiteks Kõrghoonete teemaplaneering, mis peaks muuhulgas
kaardistama tuleviku transpordivajaduse taolises megakeskuses nagu Maakri
kõrghoonete piirkond. Ala areng on takerdunud just planeeringu mitmetitõlgendatavuse
ja määramatuse taha. Linnaliste planeerimisdokumentide aeglane menetlemine,
mille käigus andmed vananevad, nurjab tõsised katsed teostada olulisi linnalisi
võrgustikke arvestavaid arengukavasid.
Kuidas
edasi?
Kui me ei soovi (ja mina kindlasti ei
taha), jääda lõputult selgitama, et vaatamata arengukava puudumisele pole
Tallinna ühistranspordi liinid enam ammu 1980. aasate logistika peegeldus ning
enne Lasnamäe, Viimsi, Rae ja muudes suundades kümnete kilomeetrite pikkuse
trammitee rajamist võiks veidi arutada ka selle vägeva ettevõtmise maksumuse,
liinikilomeetri ja reisijate arvu suhte ning kogu ettevõtmise otstarbekuse üle,
tuleks meil ikkagi koostada ühistranspordi arengukava 2020-2040. See töö tuleb
teha ära kaasates juba algfaasist alates nii opositsiooni kui erinevaid
kodanikeühendusi, sest nii jõuame parima tulemuseni.
Aga et menetlus taas lootusetult venima
ei jääks, tuleks arengukava koostamine delegeerida vajalikku pädevust omavale
projekteerimisfirmale. Aeg on lõpetada avalikus halduses hambad ristis punnitamine
kõike ise teha. Julgemalt tuleb kasutada võimalust delegeerida
linnaplaneerimise ja arengukavade koostamisega seonduvat tegevust. Poleks paha
vaadata üle ka nõudmised planeerimis- ja arengudokumentide kooskõlastustele ja
avalikele väljapanekutele, mis hetkel on kinni IT-arengu eelses ajas, venitades
protsessi lootusetult pikaks ning blokeerides halbade võimaluste
kokkulangemisel kogu töö. Me vajame arengukava, et saada ühistranspordi osas selgemad
sihid silme ette.