Tallinna
ummikute vastu saab bussiliinide pikendamisega
Äri- ja ettevõtluskeskkonnana on Tallinn
domineerinud nii oma läbivaldade kui ka kaugemate Eesti piirkondade üle ja nii
jääb see ka tulevikus. Tallinna rolli tõmbekeskusena ei väära kodukontorite levik,
regionaalpoliitilised meetmed riigiasutuste ja tootmise pealinnast väljaviimiseks,
robotiseerimine ega võimalike regionaalsete maksueristuste loomine. Tallinn on
üks väheseid Eesti linnu, kus toimib nii positiivne loomulik kui ka mehhaaniline
iive. Linn kasvab ning see paneb erilise vastutuse neile poliitikutele,
ametnikele ja asjatundjatele, kes modelleerivad pealinna tuleviku liiklusskeeme
ning määravad ühistranspordi arengut. Juba täna ei mahu autod tipptunnil
tänavaile ning sellest olukorrast aitab meid välja vaid ühistranspordi
mugavamaks, logistiliselt põhjendatumaks, kiiremaks ning käepärasemaks
muutmine. Olen sellest ka varem kirjutanud ning kordan veel – Tallinna päästab
autostumise sünnitatud ebamugavustest üksnes ajakohaselt planeeritud ning pikka
perspektiivi arvestav ühistransport.
Roosa
udu asemel praktilised sammud.
Enne eelmisi kohalike omavalitsuste
valimisi tõusis Tallinna ühistranspordi teema taas päevakorda. Kahjuks ei
tehtud asjalikke ettepanekuid, vaid pigem käidi välja ammu unustatud probleemid
nagu bussitranspordist lähtuv saaste või siis aeti roosat udu Rae, Viimsi ja
Saue trammiühendustest. Muidugi on mõistetav, et kui juba unistada, siis
suurelt, ent juba toona sai selgeks, et Tallinn pole siiski miljonite elanikega
metropol, mille maksubaas kannataks laiendada rööbastransporti
naabervaldadesse. Ometi oli trammifantaasiates ka kübeke tõtt, sest nn Kuldse
ringi valdadest lähtuv igapäevane pendelmigratsioon nõuab tõhusamaid
lahendusmeetmeid kui pelgalt pargi ja reisi süsteemi rakendamine.
Igal tööpäeval sõidab naabervaldadest
Tallinnasse tööle või asju ajama hinnanguliselt 60 – 80 000 inimest.
Peamiselt kasutatakse selleks autot, sest põldudele rajatud uusarendusi
vallasisene ühistransport ei läbi ning peamisi logistilisi telgi teenindavad maakonnabussid
on hommikustel ja õhtustel aegadel ülekoormatud.
Tõhus
vahend olukorra parandamiseks on olemas.
Olen veendunud, et Tallinna naabruses
asuvatest keskustest oleksid inimesed valmis sõitma linna bussiga, kui neile
antaks selleks mugav võimalus. Siin tulekski valdadel, Tallinna linnal ja Harjumaa
Ühistranspordikeskusel istuda ühise laia taha ning leppida kokku linnaliinide
pikendamises Tallinna piiri taha jäävate suurte keskusteni. Hea näide Viimsi
keskusesse sõitva bussi 1A näol on meil juba olemas. Kui siit edasi minna, siis
näiteks liin nr 4 võiks vabalt sõita Tiskrest edasi Tabasallu ja liin nr 2
hakata peale sadamasse viiva trammiliini valmimist kurseerima lennujaama,
Peetri ja Jüri vahel. 18 buss võiks sõita Sauele ja hea tahtmise korral leiaks
käigusolevaist liinidest sellise, mida saaks pikendada Maarduni.
Olemasolevate bussiliinide pikendamine
ei läheks nii kalliks kui ulmeliste trammiteede ehitamine, tulu aga tõuseks nii
linnale kui valdadele. Sestap võiski riiki kaasates leida mõistlikud lahendused
ja rahastuse liinide pikenemisega kaasnevatele kuludele katteallikate
leidmiseks.
Tallinna ja lähivaldade koostöö peab
süvenema, sest üksnes ühiselt suudetakse kasutada neid eeliseid, mida
Tallinna-Harjumaa ettevõtlusklaster võimaldab.