Uued väljakutsed

 

Üks etapp minu elust hakkab läbi saama. 31. juulil astun viimast korda üle Tallinna Linnatranspordi AS juhatuse esimehe kabineti läve, et seejärel minna vastu uutele väljakutsetele. Mõeldes tagasi aastatele TLT AS-i juhina, on heameel tõdeda, et ettevõte on nende aastatega muutunud kaasaegsemaks ja võimekamaks. Oluliselt on paranenud teeninduskultuur ja tõusnud linlaste rahulolu ühistranspordiga. Suur töö on tehtud ära nii busside kui trammiveeremi uuendamisel ning trammitaristu viimisel kaasaegsele tasemele. Kõige sellega poleks ma hakkama saanud ilma heade kaastöötajate ja koostööpartneriteta. Tahan siinkohal tänada kõiki TLT AS-i töötajaid juhatuse liikmetest kuni remondimeeste ja koristajateni välja. Igaüks Teist andis endast parima. Koos arenesime, tundsime rõõmu saavutatust, õppisime juurde ja avastasime uusi võimalusi, kuidas oma ülesandeid paremini täita. Aitäh Teile selle eest! Tänan kõiki koostööpartnereid nii Eestist kui kaugemalt. Me leidsime alati ühised eesmärgid, mille nimel pingutada. See oli inspireeriv ja innustav kogemus, mida jään alati südamesoojusega meenutama. Hea koostöö sujus ka linnavalitsuse ning transpordiametiga. Me lähtusime linlaste vajadustest ja ootustest ning see aitas järgida ühist joont. Ma tegutsesin koos motiveeriva ja ettevõtte arenguperspektiive realistlikult hindava nõukoguga, kelle sekkumine oli alati õigeaegne, tehtud otsused ettevõtte huvisid arvestavad. Need olid Tallinna ühistranspordile tegusad ja murrangulised aastad.

Tasuta transpordile ülemineku väljakutse.

Minu ametisseasumise esimene suurem väljakutse oli üleminek tasuta ühistranspordile. See oli täiesti uus avaliku teenuse tasuta pakkumise vorm, millele Tallinnas üle läksime. Palju oli kriitikuid ja vastaseid, kes püüdsid linnavalitsuse algatusele kaikaid kodaratesse loopida. Iga väiksemgi möödalaskmine võimendati, tähtsusetuim viga puhuti suureks. Oli vaja külma närvi, et kõigele sellele väärikalt vastu panna. Ettevõtte seeski jätkus kahtlejaid, ent me saime hakkama ning täna on tasuta ühistranspordist saanud ülemaailmselt üks Tallinna vapimärke. Süsteem toimib, linlased on rahul, teenuse kvaliteet on vaatamata vastaste ennustustele märgatavalt paranenud. Olen õnnelik, et sain olla selle süsteemi ülesehituse juures.

Uued bussid ja trammid.

Üheks olulisemaks prioriteediks seadsin bussipargi ja trammiveeremi uuendamise. Mind toetasid selle juures nõukogu ja juhatus. Tänaseks on enam kui pooled meie sadadest bussidest uued euro5 ja euro6 normidele vastavad sõidukid. Meie busside keskmine vanus jääb 8 aasta piirile, millega kuulume Euroopa pealinnadest esimeste hulka. Tallinna tänavatel sõidavad hübriidbussid, mis on end edukalt õigustanud. Tegime otsuse, et edaspidi soetame normaalbussidena üksnes hübriide. Uued CAF trammid on osa pealinna esinduslikust tänavapildist, retrotrammid on kujunenud tõeliseks turismimagnetiks, KT-6 ja KT-4 trammid teinud läbi põhjaliku kapitaalremondi. See on kvaliteet, mida linlased igapäevaselt tunnetavad.

Trammitaristu rekonstrueerimine.

Tallinna trammiliikluse põhjalik uuendamine algas 2014. aastal 3. ja 4. liini rööbastee rekonstrueerimisega. Viisime betoonalusele trammitee Vabaduse väljak – Vineeri  ja Hagudi tänav – Tondi lõppjaam. Uuendasime Majaka tänava trammitee ja rekonstrueerisime Pärnu mnt depoo rööbasteed ning tagasipöörderingi. Peterburi teele rajasime 700 meetrit uut trammiteed koos tagasipöörderingi ja kontaktvõrguga. Tööde valmimise järel 2015. aastal alustasime ettevalmistusi Kopli suunalise trammitee rekonstrueerimiseks. Liikluse Kopli suunal avasime läinud aasta 1. septembril. Rekonstrueeritud trammitee pikkus on Viru väljakust kuni Kopli depooni 16 kilomeetrit. Ehitasime valmis trammitee pikenduse Lennujaamani mille järel sai Tallinnast ühenduse poolest kesklinnaga üks mugavamaid linnu terves Euroopas. Me viisime trammi mugavuse ning ohutuse poolest 21. sajandisse. Ainus mida kahetsen, et ei jõudnud enam lõpule viia trammitee ehitamist Kesklinna Sadamani.

Tunnen heameelt, et saan järeltulijale anda üle hästi toimiva transporditaristu ja kaasaegse eduka ettevõtte. Seotuks TLT AS-iga jään ka tulevikus, läbi heade kontaktide toredate kaastöötajatega. Olen valmis vajadusel ka edaspidi toetama oma teadmistega Tallinna ühistranspordi arengut. Aitäh kõigile!

Mis selle suvega lahti on?

 

Ütlen kohe ausalt, et ega minagi tea, mis meie ilmaga lahti on, aga kord kipuvad päevad liiga soojaks muutuma, siis pihutab jälle taevast vihma ja läbilõikav tuul paneb lõdisema. No ei tule ega tule seda mõõdukalt sooja, päikesepaistelist ja lopsakat Eestimaa suve nagu lapsepõlvest mäletame!

Aga ehk polegi viga ilmas, vaid selles, et oleme muutnud liiga nõudlikeks nii üksteise kui maailma vastu laiemalt ning minetanud oskuse olla rahul hetkega, mis käes. Sellest kasvab vimm ja pidev kahtlus, et keegi kavatseb meil nahka üle kõrvade tõmmata – naabrimees, automüüja, end vahetusüliõpilasena riiki munsterdanud tööpõlgur, valitsus ja ülemaailmseid vandenõusid punuv Bildenbergi grupp. Meie rahvale omane alalhoidlikkus on asendunud umbusu ja vaikselt kääriva raevuga, mis võib ühel hetkel vallanduda ning panna halvemal juhul kurikaga autoklaase purustama või lahkhelide lahendamiseks püstolit haarama.

Suvi pole süüdi, et oleme selliseks kasvanud, et meid rõõmustab, kui naabril kehvasti läheb ja mõni avaliku elu tegelane purjuspäi roolikeeramise või siis vähemalt napakaid mõtteid sisaldava arvamusartikliga avalikkuse tähelepanu pälvib. Suvi jõuab vaatamata jahedalt alanud juulikuule piisavalt asfaldi sulatada ning linnas õhu põrgukuumaks kütta. Õitsemata ei jää lilled, ega leidmata sõnajalaõis, kui vaid maldame seda otsida.

Suvel peab oskama aega maha võtta, et sügisel ja talvel kogutud tusal minna lasta. Peab tundma rõõmu lihtsatest asjadest, sest maailm on korraga suurem ja elamusterohkem. Seda saame ju endale lubada kõik – nii need, kellele võimalus nautida lõunamaadel suvesoojust mitu korda aastas, kui needki, kelle liikumisvõimalused avardusid alles peale tasuta ühistranspordi tulekut.

Minagi olen juba mitu päeva puhkuse lainel ja mis seal salata, Eestist eemal. Kohe nii kaugel, et kui arvutit ei ava ja telefoni ei piilu, saab end kodutanuma mudamaadlustest priina kergelt ja nooruslikult tunda.

Olen mõelnud, et miks eestlased nii suured rännumehed on ja avastanud, et võõrastelke maadele ei minda mitte looduse ilu nautima, vaid kogema seda õnnistava anonüümsuse tunnet, mida väikses riigis, kus pooled kodanikud omavahel sugulased, kunagi olema ei saa. Ja meie rännukihul on veel üks põhjus – nimelt ilma Eestist lahkumata pole võimalik tajuda õnne, mis valdab koju tagasi pöördudes. Alles pikemalt reisilt tulles mõistad ühtäkki, kui ilus on meie maa ja kui rikkad tänu sellele oleme. Ei ülerahvastatust, ei taluvuse piiri ületavat pealetükkivust.

Olgem siis suve lainel ja virisegem vähem nii ilma kui inimeste üle; käigem kaugetel maadel ja pöördugem tagasi, sest kodus ootab töö ja uued väljakutsed. Ägedat suve ja rõõmsat meelt, sest suvi on ilus iga ilmaga!