neljapäev, 25. september 2014




Autovaba aasta

Septembriga jõuab lõpule Keskkonnasõbraliku liikumise kuu, mille eesmärgiks oli ühissõidukite kasutamist soosivate hoiakute kujundamine ja autostumise ohjeldamine ning keskkonnasõbraliku liikumise viiside nagu jalakäimine, kepikõnd, jalgrattasõit jms väärtustamine. 6. septembril Uue-maailma tänavafestivalil avalöögi saanud kuu kulmineerus 21. septembril ülelinnalise autovaba päevaga, mille põhiüritused toimusid Mustamäel Männi pargis.

Keskkonnasõbraliku kuu tunnuslause „Meie tänavad, meie valik“ paneb küsima, millistena meie tallinlased siis oma tänavaid ette kujutame ja millise tuleviku valime. Kuulates mitmete linnavalitsust ründavate poliitikute retoorikat, oleks Tallinnas eelkõige tarvis autoga kiirelt läbitavaid magistraale. Siis oleks õnn meie õuel ja linnaliiklusega kõik parimas korras. Unustatakse, et euroopalikus urbanistikas määrab linnaruumi kvaliteedi eelkõige jalakäijate ohutus, ühistranspordi mugavus ja kergliiklusteede olemasolu. Autovaba päev ongi kutsutud ellu selleks, et jahutada eestlastele omast autovaimustust ning näidata, et linnas saab suurepäraselt hakkama ka ilma neljarattalise sõbrata.  

Autostumise vastu võideldakse maailmas erinevalt. On linnu, mille keskmes kogutakse nn ummikumaksu. Mitmed suurlinnad on otsustanud autod kesklinnast järk-järgult sootuks eemale peletada ning jätta sealsed tänavad vaid ühistranspordi ja jalakäijate tarvis. Kagu-Aasia riikides kasutatakse süsteemi, kus paaritutel kuupäevadel tohivad sõita paaritu arvuga lõppevate numbrimärkidega autod, paariskuupäevadel paarisnumbrite omanikud. Suundumus on üheselt mõistetav, kõikjal püütakse arendada inimkeskset linnaruumi, tõrjudes eemale keskkonnavaenulikku autotransporti.

Võrreldes erinevate liikluspiirangute kehtestamise ja autode maksustamisega kasutab Tallinn üht innovatiivsemat ja samas sunnivabamat lahendust inimeste liiklusharjumuste keskkonnasõbralikumaks muutmisel – juba enam kui pooleteist aastat toimib meil tasuta ühistransport. Tasuta transpordisüsteemil on olnud mitmeid ägedaid kriitikuid, ent ajapikku on nende hääl üha vaiksemaks muutunud. Ühelt poolt on tasuta transpordile vastanduvad poliitikud mõistnud, kui enesetapjalik on võidelda märtsivalimiste eel linlastele meelepärase teenuse kaotamise eest. Teisalt on aeg näidanud, et ennustatud kollapsit pole ühistranspordis toimunud. Ei ole trammid-bussid muutunud asotsiaalide turvakodudeks, pole halvenenud masinapark, ega hõrenenud graafikud. Vastupidi, me muretseme pidevalt juurde uusi, nüüd juba euro-6 normidele vastavaid busse. Peagi hakkavad linnas sõitma uued trammid. Ühistransport edeneb ja üha rohkem inimesi loobub linnasisestel sõitudel isikliku auto kasutamisest. Vähenev liikluskoormus mõjub soodsalt tänavate amortisatsioonile, tekitades lisavahendeid remont- ja taastustööde kiiremaks teostamiseks. Tänu üha paremini toimivale ühistranspordile on Tallinna liiklus jõudmas uude kaasaegsesse faasi, kus fookuses pole mitte autode liikumiskiirus ja eelisõigused tänavatel, vaid jalakäijate ning ühissõiduki kasutajate mugavus. Moodsates planeeringuprotsessides püüeldakse selle poole, et ehitistevabast linnaruumist kuuluks üha suurem osa jalakäijatele ja kergliiklejatele. Sellise ümberkujunduse ilmekaks näiteks on Soo tänav, kus kaotati üks autorida ning selle arvelt laiendati kõnniteed ja kergliiklusala. Taoline suund peab tulevikus jätkuma veelgi jõulisemalt.

Üldistest huvidest lähtudes võiks kuulutada Tallinnas terve järgneva aasta autovabaks. Jäägu auto pikemate sõitude tegemiseks, kui tuleb külastada tuttavaid või sugulasi nendes Eesti paikades, kus regulaarne ühistransport on valitsuse otsusega lõpetatud ning buss tuleb kohale vaid siis, kui elanikud selle dispetšerilt telefonitsi kohale tellivad, tasudes eelnevalt neitipanga kaudu piletiraha. Kahjuks on taoline elukohajärgne diskrimineerimine igapäevaseks tõeluseks nii Saare-, kui Hiiumaal. Tallinnas on kõik logistilised suunad kaetud piisava ühistranspordiühendusega, et võimaldada autovaba liiklemist. Muidugi tuleks siis pendelmigratsiooni toitvatel omavalitsustel nagu Viimsi, Rae, Jõelähtme ja Saue mõelda sellele, kuidas oma elanikele normaalne ühistransport tagada.

Autode arvu oluliseks piiramiseks Tallinna kesklinnas on alates novembrist võimalik kõigil pealinna saabujatel, kes oma masina linnapiiril „pargi ja sõida“ platsile jätavad, kasutada ühissõidukit sama vabalt nagu seni oli võimalik vaid tallinlasel. See on pealinna poolne hea tahte žest.

Mõelgem siis tõsiselt, kas autovaba päev peaks olema vaid kord aastas toimuv paraadüritus, kus lubame senisest tõsisemalt suhtuda ressursse ja loodust säästvasse liiklemisse, või võtaksime härjal sarvist ja kuulutaksime välja autovaba aasta. Tallinna Linnatranspordi AS on omalt poolt valmis viima kõiki jalgsiliikujaid mugavalt ja kiirelt ükskõik millisesse pealinna punkti.

esmaspäev, 15. september 2014


Trammiprojektiga edukalt edasi



Algav nädal tõi Tallinna liikluses olulise leevenduse – alates esmaspäevast kadusid Pärnu maanteel uute trammiteede ehitamise ja viadukti taastustöödega kaasnenud liiklustakistused. Suletuks jääb veel Vineeri tänava lõik ja osa Tondi tänavast, ent ka need avatakse täismahus novembri hakul.

Kui aprillis Pärnu maanteel töödega alustasime, ennustati ajakirjanduses, et järgneb totaalne kaos ning 2014. aasta suvi kujuneb kõigile autoga liiklejaile katastroofiliseks. Nagu elu näitas, siis midagi sellist ei juhtunud. Valdav osa pealinlastest suhtus ebamugavustesse mõistvalt ning mida päev edasi, seda enam aduti, kuivõrd vajalik on töö Tallinna trammiliikluse kaasajastamiseks. Õnneks suutsid inimesed näha asju laiemalt, kui vaid oma mätta otsast ja kuna edastasime käimasoleva kohta piisavalt infot, said lõpuks ajakirjanikudki aru, et töid ei teostata mitte suvises leitsakus ummikute tekitamiseks, vaid trammiliikluse viimiseks Euroopa tasemele, mida Tallinna ühistranspordikasutajad väärivad. Boonusena sai linn ka kaasaegsete urbanistikareeglite kohaselt korrastatud magistraali Vabaduse väljakust Tondini.

Uue rööbastee plussidest rääkides on ülekohtuselt vähe käsitletud müra ja vibratsiooni kadumist, mis peaks rõõmustama eelkõige trammitee äärsete majade elanikke. Mulle meenub Delfis 2010. aasta oktoobris avaldatud artikkel pealkirjaga „Akna all krigisevaid-kolisevaid tramme kannatavad inimesed on oma murega üksi“. Artiklis kinnitati, et trammide mürast pole pääsu, kuna selle kaotamine nõuaks uue rööbastee rajamist, seda aga pole lähitulevikus lootagi. Nüüd, neli aastat hiljem on meil oluline osa trammiteest betoonalusele viidud ning rööpad ümbritsetud müra, vibratsiooni ja uitvoole summutava isolatsioonimaterjaliga. Tänu moodsale tehnoloogiale kaob vibratsiooni kahjulik mõju hoonete aluskonstruktsioonidele. Linlased pole oma muredega üksi ning kõigile probleemidele on lahendused, tuleb vaid nende elluviimise nimel tööd teha.

Muidugi võib nüüd linna tegemistesse traditsioonilise skepsisega suhtuv lugeja muiates öelda, et Pärnu maantee Pärnu maanteeks, sõitma hakkavad moodsad trammid ju vaid 3. ja 4. liinil, aga Kopli rööbastee on ikka sama kehvakene ning sinna pole uue ehitust kaalutudki. 19. augusti Postimehe Tallinna lisa meenutaski, et 1. ja 2. liin jätkavad vanade trammidega. On kõlanud ka provotseerivaid arutlusi nagu poleks Kopli inimesed piisavalt väärtuslikud, et neile uut trammiteed rajada. Endise Põhja-Tallinna linnaosa vanemana lükkan taolised spekulatsioonid järsult ümber. Me uuendame pealinna trammitee kogu ulatuses, ent nagu iga suurprojekt, vajab see põhjalikku ettevalmkistust.

4. ja 3. trammiliini ehituse lõpetame täies mahus 2015. aastal. Seejärel viime rööpad lennujaamani. Kaalumisel on ka Kesklinna sadama kaasamine ühisesse rööbastranspordisüsteemi, kuid siin on veel rida küsitavusi, mis tuleb selgeks vaielda. Paralleelselt alustame ettevalmistusi Kopli tammiliini moderniseerimiseks. See on suur ja keeruline töö, oma mahult võrreldav praegusele projektile eelnenuga. Tuleb otsustada parima lahenduse kasuks, teostada projekteerimine, leida rahastus – see kõik nõuab aega. Ent üht võin juba täna kindlalt lubada – Tallinna trammi moderniseerimine jätkub, kuni saab uueks viimane meeter rööbasteest. Ma ei räägi umbmäärasest tulevikust vaid lähiaastatest.

Soovin kõigile tallinlastele õnne Pärnu maantee tavaliikluseks avamise puhul. Tänan kõiki kannatlikkuse ja mõistva suhtumise eest!

Ent enne kui lõpetan, tahaksin klaarida väikese võla. 12. septembri Tarbija 24-s esitab üks bussireisija küsimuse: „Mind on pikka aega huvitanud, kuidas toimub linnaliinides järgmise peatuse süsteem. Kas bussijuht vajutab mingit nuppu, et kõlaritest tuleks info järgmise peatuse kohta või toimib see automaatselt, näiteks GPS järgi, kui buss on jõudnud mingisse kindlasse kohta?“  On igati tervitatav, et meie teenuse kasutajad tehniliste lahenduste vastu huvi tunnevad.  Kahjuks jäi vastus küsimusele ebapiisavaks. Seepärast tahaksin omalt poolt lisada järgneva selgituse.

Tänapäeval on paljud operatsioonid usaldatud automaatikale. Ka peatuste infosüsteem töötab autonoomselt, ilma juhipoolse sekkumiseta. Nii et nuppu, millele bussijuht peaks vajutama, pole. Bussidele, trammidele ja trollidele paigaldatud täpsetesse GPS seadmetesse on sisestatud kõikide peatuste tsoonide (orienteeruvalt 50m peatusest) koordinaadid. Kui ühissõiduk siseneb vastavasse tsooni, siis GPS seade annab signaali pardaarvutisse ning see omakorda käivitab infosüsteemi.

reede, 5. september 2014

Viis meest ja labidas



Hilissuvine Tallinn on jäänud autodele kitsaks. Lisaks trammiteede põhjalikule uuendamisele käivad remonditööd veel kümnetel tänavatel nii kesklinnas kui erinevates linnaosades. Kõik selleks, et linlastel oleks mugavam liigelda nii ühistranspordis, kui oma autot kasutades. Kuigi viimaste päevade sajuilmad töid takistasid, on kõigi asjaomaste suurimaks sooviks ja eesmärgiks tähtaegadest kinni pidada. Kooliaasta on algamas, asine sügis toob linlased puhkustelt tagasi ja pingestuv liiklus nõuab teede-tänavate avamist.

Lisaks rasketele ilmaoludele aeglustavad töötempot ka mitmesugused ootamatused, nagu juhtus näiteks trammitee vastremonditud osas Poska tänava ja Narva maantee ristmikul. Hetkel pole veel selge, kas Tallinna Veele kuuluva trassi purunemise põhjustasid käimasolevad rekonstrueerimistööd, samal ajal toimunud elektrikaabli vahetus või oli põhjus hoopis torustiku amortiseerumises. Selle selgitab välja ekspertiis. Igatahes toimus seal oluline leke ning voolama pääsenud vesi uhtus minema suure osa vastbetoneeritud pöörangu alusest pinnasest. Et avariiga kiiremini toime tulla, tellisime kohe taastamistööd, sest olime lubanud 25. augustil trammiliikluse avada. Enne tööde algust tutvusime aga koos ehitusfirma ja Tallinna Vee esindajatega lekke tekitatud kahjude ulatusega.

Meid oli voolava vee poolt pinnasesse uhutud sügava augu kaldal viis meest, neli ettevõtete juhtivtöötajat ja tööline, kelle ülesandeks varisenud kallast labidaga veidi õgvendada, et lekkekohta saaks paremini vaadelda. Ajal, mil töömees hoolsalt pinnast uuristas ning meie, ülejäänud, huviga avanevat pilti uudistasime, marssis mööda uljas seltskond iseteadvaid ja linnas toimuvaga meedia kaudu hästi kursis olevaid kodanikke. „Nii need asjad Tallinnas käivad,“ juhtis kolmekümnendates aastates Calvin Kleini jopet kandev isand teiste tähelepanu meie ekspertgrupile. „Neli juhmakat vahib niisama, mokk töllakil ja üks liigutab labidat. Sellepärast ongi linn umbes ja teetööd ei liigu.“

„On klounid!“ kilkas Calvin Kleini kaaslane, kena rõõsk piiga.

„Teadagi seda linnaviletsust, ega need ei saa millegagi hakkama! Isegi viit labidat ei suuda ehitusplatsile organiseerida,“ urises tõsise näo ja atleetliku kehaehitusega musklimees sõbrale takka kiites.

„Paras oleks Postimehele või Delfile vihjekas saata, las tulevad ja teevad pilti, kuidas seanahka veetakse,“ tegi tema käevangus tippiv neiu ettepaneku.

Ma ei tea, kas tütarlaps oma ähvarduse ka täide viis. Tänini pole küll kuulda, et minu ja teiste kahjude hindamisega tegelenud juhtivtöötajate seanahavedamisest uudis oleks ilmunud, aga mine sa tea, äkki meedia alles kogub jõudu, et alasti tõega publikut rabada.

Mida loost järeldada? Eelkõige seda, kui hästi töötab peavoolumeedia propagandamasin. Pingutused, sisendamaks aksioomi, et kõik, mida Tallinnas tehakse, sooritatakse naeruväärse saamatusega ja iga endast vähegi lugupidav mööduja teab paremini, kuidas trammitee alust betoneerida, toiteliine vahetada, kõrgepingekaablit paigaldada või veeavarii tagajärgi likvideerida, on viljaka pinnase leidnud. Iga lapski taipab, et kui kõrvaldada trammitee ehituselt väljaõppinud töödejuhatajad ja aastaid oma ametit pidanud ehitustöölised ning asendada need tarbetud kobakäpad valvsate linnakodanike ja uurivate ajakirjanikega, oleksid rekonstrueerimistööd juba ammu lõppenud.

Kahju muidugi, et eelarvamused ei lase anda adekvaatseid hinnanguid, kuid nii see elu meil juba kord käib. Siiski on mul kõigile, kes Tallinna tegemisi põhjuseta kritiseerivad hea uudis. Ma ei saa teile küll lubada võimalust trammiteede rekonstrueerimistöödel kätt proovida. Selleks on meil sõlmitud leping ehitusfirmaga, kus otsustatakse, keda tööle võtta. Mina omalt poolt võin aga kinnitada, et neil, kes soovivad pealinna ühistranspordi paremaks muutmisel oma panuse anda, on võimalus tulla meile bussijuhtidena tööle. Headest ja oma tööd südametunnistusega tegevatest juhtidest on meil pidevalt puudus. Mõelge järele. Palka maksame regulaarselt. Ja mis kõige tähtsam, saab selgemaks, kuidas asjad tegelikult käivad ja et viiest mehest sobibki labidas vaid ühe pihku.