neljapäev, 25. detsember 2014

Lootusrikkalt uude aastasse!
 

Rahulik jõuluaeg, enne aastavahetuse pidu ja pillerkaari, on hea võimalus mööduvale aastale tagasi vaadata ning kordasaadetule hinnang anda. Teen seda minagi ja paraku uhkustundega südames, sest 2014 kujunes tõeliselt edukaks. Nii palju pole Tallinnas ühistranspordi arendamiseks tükil ajal tehtud.
Meenutan siinkohal kõigepealt ettevalmistusi trammiliikluse uuestisünniks. Trammitee remondi algus oli keeruline. Tuli õppida, kuidas ehitajaga parem koostöö saavutada, pidi käima kohapeal nii rööpaid tootvas Austria tehases kui tramme meisterdavate hispaanlaste juures, ikka selleks, et silmast silma rääkides leida ühine sünergia, mille mõjul hilisemas meilivahetuses või telefonivestlustes midagi olulist vastastikku mõistmata ei jääks. Samas oli olukord kodus ärev. Meediaväljaanded kruttisid üles tavapärast hüsteeriat, väites, et suvi kujuneb trammitee remondi tõttu tallinlastele tõeliseks põrguks. Kahtluse alla pandi ka Pärnu maantee uue liiklusskeemi pädevus ning CAF trammide töökindlus. Ühesõnaga käituti eesti pressile omase mudeli kohaselt, otsides linna tegemistes eelkõige halba ning jättes sellega seonduva hea rahumeeles märkamata.
Tänaseks on olukord õnneks muutunud. Tänu pidevale ja avatud suhtlemisele ajakirjanikega suhtutakse trammirenessansi nüüd sootuks heatahtlikumalt ning uue CAF trammi teekonda Zaragozast Tallinna valgustati juba heale ajakirjandustavale toetudes erapooletult ja objektiivselt. Aga äkki on Eestis alanud üleüldine sõbraliku suhtlemise ajastu, kus nii press kui poliitikud loobuvad tasapisi poriloopimisest ning kiuslik mustamine jääb vaid üksikute reliktide pärusmaaks. Oh, kui see vaid tõsi oleks!
Ent räägime edasi lõppeva aasta edusammudest. Teise olulise positiivse nihkena toimus muutus suhtumises tasuta ühistransporti, mille ründamisel varem lausa puusalt tulistati. Enam ei julge keegi tasuta ühistransporti naeruvääristada. Tallinna eeskuju on leidnud järgimist paljudes riikides ja eestlasele on ju omane uskuda, et kõik, mida välismaal tehakse on in. Nii on rajatagused matkijad aidanud tasuta ühistranspordi mõiste „Tallinna Linnavalitsuse populistlik propagandaüritus“ alt tõsta lahtrisse „uus innovatiivne urbanistlik lahendus“. Praegu pole enam ühtegi analüüsivõimelist poliitikut, kes tasuta transpordi ideed ummisjalu ründama tormaks. Mitmed Eesti omavalitsused on ettevõtmisest tõsiselt huvitatud, ent kahjuks ei võimalda riigipoolne näljapajukil pidamine väikesi omavalitsusi algatusega kaasa tulla. Olukord võiks muutuda peale 1.märtsi valimisi, kui stagnantliberaalide asemel võtaksid valitsuses ohjad arengusse panustavad jõud, kes riigireformi läbiviimise käigus vabastavad ülepaisutatud valitsusaparaadi poolt raisatud vahendid inimeste heaolu tõstmiseks, sealhulgas ka üleriigilise tasuta ühistranspordi käivitamiseks, milleks on tarvis vaid 13 miljonit eurot lisaraha.
Peagi oma õigustesse astuv 2015. aasta tuleb linnatranspordis kindlasti lihtsam. Jätkates trammiteede renoveerimise järgmist etappi, mille lõppeesmärgiks on kaasata rööbastranspordi ühendusse ka lennujaam, omame juba piisavalt väärtuslikke kogemusi. Samas hakkab tehtud töö üha nähtavamaks muutuma. Aasta lõpuks sõidab linnas juba 16 uut CAF Urbost ning usun, et nende trammide mugavus ei jää märkamata ka kõige sügavamate eelarvamuste kütkeis vaevlevaile oponentidele. Lõpuks tuleb leppida tõega, et Tallinn suudab pakkuda kvaliteetset ühistransporti ning veelgi enam, viia selle euronormidega vastavusse. Ei maksa ju unustada sedagi, et pool meie bussipargist vastab euro5 saastenormidele, novembrist alates sõidavad aga Tallinnas euro6 normidele vastavad MAN linnabussid. Ka tuleval aastal jätkame vanade busside väljavahetamist uute sõidukite vastu. Meie parki ilmuvad ka esimesed hübriidbussid, mis kujutavad endast täiesti uut sõna linnatranspordis. Eelnevast tulenevalt on kuidagi kummaline ja solvav lugeda internetist kommentaare, kus tänapäeva transpordiga absoluutselt mitte kursis olevad ja vanu Ikarus sõidukeid nostalgitsevad veidrikud ahastavad, et trollide asemele tahetakse tuua tossavad diiselbussid. Tahaks neilt vanameelsetelt hädaldajatelt küsida, kus nad Tallinnas viimastel aastatel mõnd tossavat bussivarakki on näinud? Kindlasti jääksid torisejad vastuse võlgu. Jah, tuleval aastal, kui algab Haabersti ristmiku renoveerimine mitmetasandiliseks pidevläbilaskega liiklussõlmeks ning trolliliinid töötsoonis demonteeritakse, toome selleks, et säilitada ühistransport eelnenud mahus, liinile hübriidbussid. Hakata siin ajama mingit jama keskkonnasõbraliku trolliliikluse ahistamisest on piinlikult võhiklik.
Nii nagu loo alguses mõtisklesin, hakkab ehk virisemine ja pahatahtlik parastamine uuel aastal asjaliku diskussiooni ja ühise eesmärgi nimel pingutamise ees taanduma. Minu eesmärgiks on parandada igati ühistranspordi kvaliteeti. Seda tööd teen koos Linnatranspordi ASi kogenud kolleegidega. Ühistranspordiga on nagu linnagagi – see ei saa kunagi valmis, ent paremaks muutub meie pakutud teenus pidevalt.
Head vana aasta lõppu ja rahumeelset uut aastat!

kolmapäev, 10. detsember 2014

Tasuta ühistransport – kasulik linnale, soodus sõitjale
 

Mõned asjad muutuvad kiiresti niivõrd enesestmõistetavaks, et ei oskagi enam teisiti ette kujutada. Tallinlaste jaoks on selleks privileeg kasutada tasuta ühistransporti. Enam ei soovi keegi tagasi aega, kus iga sõidu eest tuli käia välja 1,6 eurot. Püsisõitjatele on praegune süsteem tõsine kokkuhoiuvõimalus, neid, kes varem oma jalga kunagi bussi või tammi ei tõstnud, peibutab tasuta hüvest osasaamisvõimalus samuti auto koju jätma ja vajalikud sõidud ühistranspordiga tegema. Võidavad inimesed, võidab linn.
Milles seisneb linna kasu?
Esmapilgul võib tunduda, nagu seda polekski, ent mõelgem veidi. Ka tasuta transpordile eelnenud perioodil moodustas valdava osa transpordikuludest ikkagi linna makstav dotatsioon. Vastasel korral oleks piletihind küündinud kusagile 7-8 euro kanti. On arusaadav, et ilma dotatsioonita oleks bussisõit Tallinnas olnud jõukohane vaid rikkamatele elanikele. Piletitulu moodustas kokku ca 20 miljonit eurot, millise kulu kannab nüüd linn. Samas on tasuta transport vähenenud oluliselt autode kasutamist ning seda eriti kesklinnas. Kahjuks pole seni peetud eraldi arvestust, kuipalju tasuta transpordi abil on hoitud kokku tänavate jooksva- ja kapitaalremondi vajadust, ent võib kindlalt väita, et kokkuhoitud summa on märkimisväärne, kattes nähtavasti suures piires tasuta sõiduga tekkinud lisakulu. Loodan, et keegi vaevub edaspidi ka vastavad arvutused tegema. Veelgi suurem, kui teede remondi arvelt võidetav tulu, on positiivne mõju, mida tasuta transport tänu väiksemale liiklusintensiivsusele linlaste tervisele avaldab. Pole ju saladuseks, et olulise osa linna õhusaastest annavad autod. Siin ei saa rääkida mitte üksnes heitgaasidest, vaid äärmiselt ohtlikud on ka mikroosakesed, mis lendavad autosõidul õhku nii rehvidest, kui teekattest. Eriti kurjad saastajad on naelrehvid. Õhku lenduvad mikroosakesed põhjustavad hingamisteede- ja kopsuhaigusi ning röövivad haiguspäevadest tulenevate kahjudega aastas miljoneid eurosid. Mida enam õnnestub meil veenda sõitjaid ühistransporti kasutama, seda väiksem on haigusrisk linlastele ning madalam majandusele tekitatud kahju. Tasuta ühistransport pole Tallinna Linnavalitsuse populistlik trikk, nagu mõned analüüsivõimetud poliitikud on väitnud, vaid hästi läbimõeldud ja praktiline meede vahendite kokkuhoiuks riigi äri-, tööstus- ja kultuurikeskuses, kus elab enam kui kolmandik eesti rahvastikust. Eesti praktika ongi kahjuks selline, et sageli suudavad kohalikud omavalitsused mõelda riigimehelikumalt, kui keskvõim, astudes samme, mis soodustavad oluliselt kogu Eesti arengut.
Parastajad on vaikinud.
Kui mäletate, siis veel mõni aeg tagasi võis iga päev kuulda meediast ilkuvaid sõnavõtte Tallinna tasuta ühistranspordi aadressil. Tänaseks on parastajad vaikinud, sest pole võimalik jätta märkamata ühistranspordi edusamme. Olen viimasel ajal vestelnud nii mõnegi inimesega, kes on pihtinud, et andis Tallinna Linnavalitsuse korraldatud rahvaküsitlusel oma hääle tasuta ühistranspordi vastu. „Pidasin tasuta ühistransporti ummikteeks, kuid nüüd mõistan, et eksisin,“ on nad tunnistanud.
Tasuta transpordi vastastel oli kaks põhiväidet: Esiteks see, et piletitulu ärajäämise korral ei suudeta soetada uut veeremit ning teiseks, et tasuta teenus meelitab sõidukitesse hordide kaupa asotsiaale.
Esimese väite ümberlükkamine ei tekita mingit raskust. On tõsiasi, et veel kunagi varem pole Tallinnas muretsetud sellisel hulgal uusi busse, nagu viimastel aastatel. Pool meie pargi 400 bussist vastab Euro5 normidele. Tasuta transporti pakkuvas Tallinnas on Baltimaade pealinnadest kõige uuem bussikoosseis. Mõni nädal tagasi saabus meile järjekordne partii MAN linnaliinibusse. Sündmuse tegi erakordseks tõik, et need olid esimesed Euro6 saastenormide põlvkonda kuuluvad linnabussid Eestis. Just tasuta ühistranspordi tingimustes viisime läbi Tallinna trammirenessansi, mida linlased on pikisilmi oodanud. Renoveeritud rööbasteedel hakkab sõitma 20 XXI sajandi CAF Urbos trammi. Mida siis veel tahta?
Teise väite ümberlükkamine vajab veidi teemasse süüvimist. Kes on need asotsiaalid, kelle ilmumist bussidesse-trammidesse nii väga kardeti? Need on meie kaaskodanikud, kes mingitel põhjustel pole suutnud eluga hakkama saada ning on olematu riikliku sotsiaalsüsteemi ning tööpuuduse olukorras kaotanud koha ühiskonnas. Kas me peaksime neid kartma? Arvan, et neid tuleks pigem häbeneda, sest tegemist on samuti meie inimestega ja meid on siin riigis vaid 1,3 miljonit. Pigem peame küsima, mida teeme selleks, et asotsiaale oleks vähem?
Uued bussid muudavad sõitjad hoolivamaks.
Õnneks on Tallinna toetusmeetmed asotsiaalide arvu tublisti vähendanud ja tasuta transpordis pole nad muutunud probleemiks. Aga on veel üks põhjus, miks bussikeskkond tundub sõitjatesõbralikum – uut ja puhast bussi ei tõuse ka vandaalide käsi niisama lihtsalt rikkuma. Oleme kogenud, et uutes bussides on võrreldes vanema veeremiga oluliselt vähem korra ja puhtuse probleeme. Loodame, et see käitumismall kandub üle ka CAF trammidele, millest esimene peaks Vana-Lõuna depoosse jõudma juba lähipäevil.
Tasuta ühistransport kogub poolehoidjaid üle maailma. Välja on käidud mõte rakendada tasuta transport ka kõigil Eesti maakonnaliinidel. Selleks kuluks vaid ca 13 miljonit eurot, mis regionaalse meetmena end igati õigustaks. Siis ei pea Viljandi linnapea enam telekaamerate ees kurtma, et lubaks hea meelega Viljandi koolilapsed tasuta bussiga sõitma, aga raha napib. Eesti inimesed väärivad pideva õhukese riigiga ähvardamise asemel seda, et riigi poolt maksudena kogutud raha ei kaoks vastastikku ülesandeid dubleerivate ministeeriumite tegevuskuludeks ning väsimatult enestele tööd väljamõtlevate maavalitsuste ja üha uhkematesse hoonetesse kolivate ametite ülalpidamiseks. Aga see on juba hoopis teine lugu.
Tallinna Linnatranspordi AS on osaline urbanistikavallas aset leidvates positiivsetes protsessides ning seda liini tahame hoida ka peagi saabuval 2015. aastal.
Soovin kõigile jõulurahu ja meeldivaid sõite meie busside, trammide ja trollidega! Rahu ja õnne ka TLT tublidele töötajatele!

teisipäev, 25. november 2014

Kopli trammiliini tulevik
 
 Põhiosa selleks aastaks kavandatud töödest 3. ja 4. liini trammitee ümberehitusel on teostatud ning 20. novembril avati taas liiklus 4. trammiliinil. Mõne nädala pärast saabuvad katsesõitudele ka uued CAF Urbos trammid ning tuleva aasta esimestel kuudel saab nende tehniliselt ja mugavusklassilt maailma paremikku kuuluvate XXI sajandi trammidega juba igapäevasõite sooritada. Tallinna rööbastransport on tegemas läbi tõelist uuestisündi.
Muidugi võivad 1. ja 2. trammiliini kasutajad õigusega küsida, millal saabub trammirenessans Koplisse. Ajakirjanduses on levitatud pahatahtlikke kuuldusi, nagu poleks Põhja-Tallinna suund Linnatranspordi Aktsiaseltsi jaoks prioriteetne ja siinset trammiliiklust pole veel niipea kavas tänapäevasele tasemele viia. Nagu paljude Tallinna väärt ettevõtmiste puhul proovitakse ka siin linnavalitsuse tegevust kõverpeeglis näidata ning tekitada muljet, otsekui suhtutaks Põhja-Tallinna elanikesse mitte sellise tähelepanuga, nagu Kesklinna ja Kadrioru asukatesse. Tegemist on üksnes poliitilise vastandamise katsega, mis ei sisalda aga kübetki tõtt. Juba siis, kui 3. ja 4. liini rekonstrueerimine ja uue veeremiga varustamine oli alles esimeste arutluste objektiks, võeti vastu otsus, et uuenduskuuri teeb läbi kogu pealinna rööbastransport. Me mõistsime selgelt, et pole võimalik tekitada jätkusuutmatut olukorda, kus pool trammiliinidest töötaks XXI sajandi tehnoloogilistel lahendustel, teine pool aga logitaks edasi läinud sajandi keskpaiga väsinud trammidega. Tallinna trammiliikluse viimine kaasaega on kompleksne projekt, mis hõlmab kogu rööbasteed ning veeremit, mis tuleb läbi viia kindlas järjestuses. Muudatuste mastaapsuse tõttu võtab projekti teostamine mitmeid aastaid, kuid toimub pideva protsessina. Usun, et juba käesoleva kümnendi teisel poolel teostuvad vajalikud rekonstrueerimistööd ka 1. ja 2. liinil.
3. ja 4. trammiliini ehituse lõpetame täies mahus 2015. aastal. Seejärel viime rööpad lennujaamani. Kaalumisel on ka Kesklinna sadama kaasamine ühisesse rööbastranspordisüsteemi, kuid siin on veel rida küsitavusi, mis tuleb selgeks vaielda. Paralleelselt nende töödega algavad ettevalmistused Kopli tammiliini moderniseerimiseks. Meil pole kavas teha siin mingeid hinnaalandusi. Kopli liinid uuendatakse samu nõudlikke standardeid jälgides, nagu seda tehti Pärnu maanteel. Ettevalmistused selleks toimuvad suurima põhjalikkusega, et saavutada põhjatallinlaste vajadustele vastav tulemus. Muidugi ei toimu kõik üleöö. Tuleb leida parim logistiline lahendus, teostada eelnevad uuringud, võimaldamaks kiiret ja vigadeta projekteerimist, ning mis peamine, tagada optimaalseim rahastusvariant. Võin kinnitada, et kõik see toimub lähiaastatel, mitte kusagil kauges tulevikus. Meie eesmärk on viia Tallinna rööbastransport Euroopa tasemele ühtse tervikuna ning alles siis, kui Kopli poolsaare tipust Lennujaamani ja Kadrioruni saab reisida mugavas, müravabas trammisalongis, loeme oma ülesande täidetuks.
Uute trammide suurimaks eeliseks on müra ja vibratsiooni puudumine, mis peaks tulevikus tooma olulist leevendust rööbastee naabruses asuvate majade elanikele. Moodsad tehnoloogilised lahendused võimaldavad kuni 70 tonni kaaluvatel trammidel liikuda praktiliselt hääletult. Veeremi kulgemise muudab sujuvaks kindel betoonalus ning vibratsiooni ja uitvoole summutava isolatsioonimaterjaliga ümbritsetud rööpad.
Ühtne trammiliinide võrgustik jääb ka tulevikus Tallinna ühistranspordisüsteemi südameks, mille ülesandeks on teenindada linna kõige sõitjaterohkemaid logistilisi telgi. Kuigi linn areneb ning lisandub uusi tõmbekeskusi, säilitavad trammiliinid oma olulisuse, olles jätkuvalt populaarseim ja sõitjate arvates mugavaim transpordiliik.
Arvestades bussides kasutatavate uute Euro5 ja Euro6 normatiividele vastavate mootorite keskkonnasõbralikkuse ning võimaliku hübriidbusside kasutuselevõtuga, pole keskkonnahoid uute trammiliinide loomise põhjenduseks enam kuigi tõsine argument. Aga olemasolevad trammiliinid on meie linnaliikluse süda ja tuum, mida tuleb hoida ja arendada. Sellega me praegu tegelemegi, pidades silmas perspektiivi, et meie tööst sünniks kasu aastakümneteks.
 
 

esmaspäev, 10. november 2014

Trammitee avamine
3. novembri keskpäeval mürtsus Pärnu maanteel puhkpillimuusika, tähistamaks Tallinna trammirenessansi ühe olulisema etapi, rööbastee Vabaduse väljak-Tondi, rekonstrueerimise lõppu.
Nagu nentis avamisel linnapea Edgar Savisaar, pole trammiliikluse arendamiseks nii suuri investeeringuid, nagu käesoleval aastal, varem tehtud. Linnapea kiitis omavalitsuse ja riigi koostööd, mille tulemusel tohutu mahuga ning tehniliselt keerukad ümberehitustööd ilma oluliste tõrgeteta sujusid.  
Projekti teostumisse andsid oma panuse sajad inimesed, alustades töömeestega ehitustandril ja lõpetades Austria saadikuga. Lisaks ehitusmaterjalidele kulus kavandatu elluviimisele ka tohutul hulgal närvirakke, ent küllap käib see iga tõsise projekti juurde, sest alati tekib ettenägematuid olukordi, hetki, kui töödegraafik võib prognoosimatu viperuse või ootamatu takistuse tõttu vastu taevast lennata. Aga kõigest saab hea tahtmise korral üle ja siinkohal tahaksin õlale patsutada headele kodumaistele koostööpartneritele ning hankijatele raja tagant, kellega leidsime alati ühise keele. Südamest tahan tänada kolleege Tallinna Linnatranspordi ASist, kes hingega asja juures olles, rakendasid suurprojekti heaks oma oskused, tahte ja parimad iseloomuomadused. Uue epohhi alustamiseks trammiliikluses panustas oluliselt Tallinna Linnavalitsus, ühes kõigi oma ametite, eriti Linnaplaneerimise Ameti, Transpordiameti ja Kommunaalametiga. Hea koostöö oli meil Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnainvesteeringute Keskuse, Merko Ehitus Eesti ASi, KMG Inseneriehituse OÜ, Ratatek OY, Vealeidja OÜ, Austria ja Hispaania suursaatkondadega.
Nüüd on trammitee kuni Lõuna ringini ja peaaegu ka Tondini valmis ja mõne kuu pärast, peale vajalikke katsetusi, saame trammliikluse 4. ja veidi hiljem ka 3. liinil kasutusele võtta. Nagu nõuavad rööbastranspordile kehtestatud karmid reeglid, tuleb uutel trammidel esmalt läbida sadu kilomeetreid testsõite, alles seejärel tohib peatustes uksed avada ning sõitjad vagunisse lasta. Aga see on võrreldes seni tehtud tohutu tööga juba väike mure ning juba tuleva aasta veebruarist saavad tallinlased sõita uue CAF Urbos trammiga.
Rekonstrueerimise käigus uuendasime rööbastee, vahetasime välja kontaktvõrgu, tänapäevastasime alajaamad ning taristule jäävad kommunikatsioonid. Boonusena suviste ebameeldivuste eest saavad autojuhid nüüd kasutada värske asfaldi saanud sõiduteed, jalakäijad aga astuda mööda siledat trotuaari. Pärnu maantee sai ka uue valgustuse ja päevinäinud viaduktki tegi läbi põhjaliku noorenduskuuri. Linn on investeerinud rööbastranspordi kaasajastamisse 14 miljonit eurot, 18,9 miljoni euroga on projekti läbi Euroopa ühtekuuluvusfondi toetanud Keskkonna Investeeringute Keskus. Tallinna 3. ja 4 trammiliini uuendamise projekti kogumaksumus ulatub aga 91 miljoni euroni. Eesti ja Hispaania vahel sõlmitud lepinguga ostetavad trammid moodustavad sellest 53,4 miljonit eurot ning vahendid selleks laekuvad saastekvootide müügist.
Et uued trammid saaksid endale väärilise kodu, renoveerime täielikult Pärnu maantee depoo. Depoo õuealal ja Tondi trammiringil plaanime lõpetada ehituse I etapi 15. detsembriks. Depoos tuli asendada trammirööpad 1067 mm betoonalusel rööbasteega ning rajada nii angaaris kui kogu territooriumil uus kontaktliin. Välja vahetamist nõudsid ka kolmkümmend tehniliselt vananenud pöörangut. Kogu projekti teostasime omavahendite arvelt.
Mida Pärnu maanteel kõlanud puhkpillimuusika ja pidulikud avamiskõned Tallinna ühistranspordile tegelikult tähendasid, hakkavad linlased mõistma alles siis, kui kogu trammirenessansi projekt täies mahus rakendub. Asjatundjana võin siiski juba täna kinnitada, et oleme teinud tohutu sammu, jõudes oma trammiliiklusega eilsest joonelt homsesse. Senised kolisevad trammid jäävad ajalukku. Meid ootab XXI sajandi tramm, millega sõita on sama mõnus, kui nautida liiklemist luksusauto istmel.

laupäev, 25. oktoober 2014

Postimehe nostalgia Ikaruste järele
 
18. oktoobri Postimehes juhtkirjana avaldatud artikkel „Aegunud ühistransport“, paneb nõutult kukalt kratsima. Ajakirjanik Kristel Kossar tuleb juba loo alguses välja tõdemusega nagu polekski oluline, et ühistranspordis kasutataks võimalikult uuenduslikke, sõitjatele mugavaid ja linnakeskkonnale ohutuid sõiduvahendeid, vaid eelkõige see, et linnaliinid pikeneksid pealinna lähivaldadesse. Kummastav seisukoht, mis paneb küsima, kas meie pingutused busside ja trammiveeremi uuendamisel on äkki ülearused ja linlased igatsevad hoopis vanu armsaid hingematvalt tossavaid kollaseid Ikarusi?
Õnneks pole see nii. Ma ei tea, millisest küsitlusest ammutab oma teadmised Postimehe tubli autor, ent meile saabuv tagasiside kõneleb küll sootuks teist keelt. Inimestele meeldib sõita uutes ruumikates ja puhastes bussides ning ka see, et linnaõhk on seoses moodsate sõidukite loodussõbralikkusega märgatavalt paranenud, ei jää inimestele märkamatuks.
Bussipargi kaasajastamine on üks meie arengu prioriteete. Tallinna nagu teistegi Euroopa pealinnade ühistranspordi tulevik kuulub Euro-6 normidele vastavatele ja hübriidsõidukitele, mille katsetamist oleme samuti juba alustanud. Hetkel moodustavad Tallinna Linnatranspordi ASi 429 bussist 263 Euro-3 normidest (lämmastikdioksiidi sisaldus alla 5 g/kWh) väiksemate näitajatega bussid. Juba 24. novembril esitleme Vabaduse väljakul 20 Eesti esimest Euro-6 normidele vastavat MAN linnaliinibussi. Lisaks neile on meil plaanis veel sellel aastal soetada 14 Euro-5 normidele vastavat moodsat Volvo bussi. Teeme seda, et sõitjatel oleks mugavam ja et Tallinna linnaõhk muutuks järjest puhtamaks. 12. detsembril jõuab kohale esimene CAFi modernne tramm. Oleme ka rööbastranspordis teostamas uuendusi, mida linlased on pikisilmi oodanud.
Ajal, mil räägime kõikjal mõistlikust vajadusepõhisest majandamisest, tundub kohatuna tõstatada olulisi urbanistlikke teemasid faktidele ja analüüsile toetumata, ent seda Postimehe juhtkirjas paraku tehakse. Räägitakse Lasnamäe kiirtammist, mida kogu Tallinna elanikkond otsekui pikisilmi ootaks. Olen samuti seda meelt, et kiirtrammi, ja miks mitte ka metroo Viimsist Tallinna, võiks kohe valmis ehitada, kui keegi näitaks, kust võtta selleks vajaminevad sajad miljonid eurod.
Kiirtramm Lasnamäele kavandati neil aastatel, kui Eesti iseseisvusest ei tohtinud isegi und näha ning impeeriumi kõrgetes kabinettides oli küpsenud otsus kasvatada Lasnamäe üleliidulise tööstuse toel vähemalt kaks korda nii suureks kui see on täna. Ka oli tollel ajal Tallinna logistiline ülesehitus märksa teine. Tööjõud liikus Lasnamäelt kesklinnas asuvatesse suurtesse ettevõtetesse nagu, Kaablitehas, Punane Ret, Pöögelmani tehas, Kalinini tehas ja mitmed salajased numbriettevõtted. Selle töölistemassi kiireks linnaruumiliseks ümberpaiknemiseks kiirtrammiliin projekteeritigi. Ent isegi noil aastatel jäi suure kodumaa naftarubladest kiirtrammi väljaehitamiseks vajaka. Roosilisel majandusliku tõusu perioodil tuli kiirtramm küll taas jutuks, ent buumiajal kõneldi üldse suurtest ja võimsatest asjadest. Ega lasnamäelased polegi kiirtrammist puudust tundnud, kuna linnaosas on hea bussiühendus, mis võimaldab jõuda Kesklinna, aga ka linnakeskust läbimata otse Mustamäele ja Õismäele loetud minutitega.
Tallinna bussiliiklus on muutunud vastavalt aja nõudmistele ja linna logistiliste telgede ümberpaiknemisele. Koostöös Transpordiametiga toimub pidev sõitjate vajaduste hindamine. Seisame ühistransporti kasutavate linlaste heaolu eest, mis ei alga bussi astumisega ja sealt väljumisega. Hoolime ka sellest, et minimiseerida ohte jalakäijatele. Tuletame juhtidele pidevalt meelde, kui oluline on tähelepanelikkus liikluses, vastutulelikkus ülekäiguradadel, stabiilne sõit, mis välistab äkkpidurdused, korrektne sisenemine peatustesse ning sealt väljumine. Bussijuhi töö, eriti tipptunnil, pole meelakkumine. Palju on närvilisust, hoolimatust teiste liiklejate poolt, ent meie juhtide põhiosa suudab nende kätte usaldatud suuri masinaid roolida professionaalselt ja reisijate jaoks turvaliselt.  
Jõudes tagasi artiklis mainitud vajaduse juurde pikendada bussiliine lähivaldadesse, siis siin pole tarvis jalgratast leiutada. Taolised liinid toimivad juba Viimsi suunal. Muidugi tuleb hoolikalt kaaluda, kui pikaks on majanduslikult otstarbekas linnapiirest väljuvaid liine venitada, ent hea tahtmise korral on kõik tehtav. Naabervaldadesse ulatuvate liinide loomist pärsib eelkõige valdade suutmatus ühisliini finantseerimisel koostööd teha. Kahjuks puudub ka riigil huvi taolisele regionaalsele ettevõtmisele õlg alla panna. Jätta aga vallaliinide kulu üksnes Tallinna maksumaksja kanda, oleks mõeldamatu.
Tallinna ühistransport on alates selle linlastele piletivabaks muutmisest jõudsalt aremenud. Kasvanud on sõitjate hulk, mis räägib selget keel, et nii praegune liinivõrgustik, kui suund võimalikult uute ja mugavate busside kasutusele, end õigustab. Nagu linn ise kunagi lõplikult ei valmi, nii ka linna ühistransport areneb vastavalt muutustele linnaruumis. Me oleme alati teel nagu on ka meie bussid ja trammid. Kindlasti ootame nii ajakirjanikelt kui linlastelt häid ettepanekuid.
Sõitjate soovide väljaselgitamiseks tellisime läinud aastal turu-uuringu, mille järeldusi igapäevaselt töös arvestame. Uuringust selgus, et 80% tallinlastest tervitab tasuta ühistranspordi rakendumist kodulinnas, 60% hindab Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi kui arenevat ja innovatiivset firmat. Aga nostalgiast Ikaruste järele polnud uuringus sõnagi.
 

reede, 10. oktoober 2014



Kaitseme lapsi

Iga päev kasutab meie busse sadu õpilasi kooli ja peale tundide lõppu kojusõiduks. Bussijuhte kohustab see olema hoolas, et iga sõit kulgeks võimalikult turvaliselt. Võin kinnitada, et meie juhid jälgivad hoolsalt lapsi nii bussi sisenemisel ja väljumisel, kui kogu sõidu vältel, ootavad peatuses väljunud lustliku lastesalga eemaldumist, vältimaks marakrattide mänguhoos ohtu sattumist. Ülekäigurajad, eriti koolide vahetusse lähedusse jäävad, pälvivad meie juhtide erilise tähelepanu. Nii teeme omalt poolt kõik, muutmaks laste koolitee võimalikult turvaliseks.
Ent kahjuks ei olene kõik vaid meie heast tahtest. Politseiameti andmetel saab liikluses aasta jooksul kannatada kümme klassitäit lapsi. Paljusid õnnetusi on aga võimalik ennetada, kui selgitada lastele kooliteel varitsevaid riske, õpetada neid tänaval lähenevat liiklusvahendit märkama ja selles peituvaid ohte õigesti hindama. Lapsed ei tohi tänaval paaniliselt karta. Nad peavad olema iseseisvad ja valmis langetama õigeid otsuseid. Ent lapsed jäävad lasteks ja pole kunagi liiast vanu tõdesid taas üle korrata.
Üha pimedamaks muutuvas sügises tahaksin vanematele südamele panna, kuivõrd oluline on tagada laste nähtavaks muutmine. Soovitus „ole liikluses nähtav“ on eriti oluline just laste puhul. Iga laps peab pimedal ajal kandma helkurit. Ideaalne on spetsiaalne helkurribadega riietus, ent olukorra muudab turvaliseks ka tavaline, õigesti riiete külge pandud, valgust peegeldav ripats. Selle abil suudame hoida ära nii mõnegi traagiliste tagajärgedega õnnetuse. Helkurit muretsedes tuleb jälgida, et see ikka täidaks oma ülesannet ja ohutusvahendi peegeldusvõime ei jääks alla nõutud normide. Helkurit saab kontrollida pimedal ajal autotulede valguses. Kui vastupeegeldus küündib 130-150 meetri kaugusele, on kõik korras ja tegemist tõepoolest odavaima elukindlustusega. Kui tulemus osutub nadimaks, tuleb helkur uue ja parema vastu vahetada.
Alanud kooliaasta sunnib mind kõnelema veel ühest lastega seonduvast ja aastast-aastasse korduvast probleemist. Nimelt unustavad lapsed üsna sageli bussidesse ning ühissõidukipeatustesse oma asju, alates ranitsatest ja sussikottidest ning lõpetades jopede, sallide, mütside ja kinnastega. Kuus võib taoliste leidude arv ulatuda paarikümneni.
Tavaliselt jõuavad leiud meie dispetšeri kätte, kes need kaotajaga kontakti saamisel tagastab. Koolikoti puhul on asi lihtne, sest tavaliselt on seal päevik, milles õppuri nimi ning muud andmed ja meil on võimalik kaotajaga ühendust võtta. Keerulisem on esemetega, kus otsene viide omanikule puudub. Kui laps mäletab, et jättis oma jope bussi, oskab lapsevanem seda meilt küsida, kui aga taoline võimalus meeldegi ei tule, jääbki vajalik riietusese leiunurka tolmu koguma, ega jõua halvemal juhul enam kunagi omanikuni. Lapsevanematel tuleb aga teha kulutusi kaotatud asja asendamiseks, mis tänapäevaste hindade juures ei too just naeratust huulile. Sellega kaasneb ka lapse süütunne, perekondlik stress ja muu halb, mida oleks võimalik vältida. Kui laste esemetele, jope voodrile, kinnaste ja mütsi siseküljele jne, kanda telefoninumber või meiliaadress, olgu siis tikituna, külgeõmmeldud sildina ehk lihtsalt markeriga kirjutatult, oleks meil võimalus omanikule leitud esemest kohe teada anda. Kindlasti leiaksid nii hõlpsamini omaniku ka ootepaviljonide pinkidele unustatud esemed, mis sageli meie juurde ei jõuagi. Lihtne abinõu, ent kasu oleks sellest palju.
Niisiis, tehkem kõik laste kaitsmiseks nii liikluses, kui ka kaotatud esemete tõttu tekkiva stressi eest. Meie lapsed väärivad parimat!

neljapäev, 25. september 2014




Autovaba aasta

Septembriga jõuab lõpule Keskkonnasõbraliku liikumise kuu, mille eesmärgiks oli ühissõidukite kasutamist soosivate hoiakute kujundamine ja autostumise ohjeldamine ning keskkonnasõbraliku liikumise viiside nagu jalakäimine, kepikõnd, jalgrattasõit jms väärtustamine. 6. septembril Uue-maailma tänavafestivalil avalöögi saanud kuu kulmineerus 21. septembril ülelinnalise autovaba päevaga, mille põhiüritused toimusid Mustamäel Männi pargis.

Keskkonnasõbraliku kuu tunnuslause „Meie tänavad, meie valik“ paneb küsima, millistena meie tallinlased siis oma tänavaid ette kujutame ja millise tuleviku valime. Kuulates mitmete linnavalitsust ründavate poliitikute retoorikat, oleks Tallinnas eelkõige tarvis autoga kiirelt läbitavaid magistraale. Siis oleks õnn meie õuel ja linnaliiklusega kõik parimas korras. Unustatakse, et euroopalikus urbanistikas määrab linnaruumi kvaliteedi eelkõige jalakäijate ohutus, ühistranspordi mugavus ja kergliiklusteede olemasolu. Autovaba päev ongi kutsutud ellu selleks, et jahutada eestlastele omast autovaimustust ning näidata, et linnas saab suurepäraselt hakkama ka ilma neljarattalise sõbrata.  

Autostumise vastu võideldakse maailmas erinevalt. On linnu, mille keskmes kogutakse nn ummikumaksu. Mitmed suurlinnad on otsustanud autod kesklinnast järk-järgult sootuks eemale peletada ning jätta sealsed tänavad vaid ühistranspordi ja jalakäijate tarvis. Kagu-Aasia riikides kasutatakse süsteemi, kus paaritutel kuupäevadel tohivad sõita paaritu arvuga lõppevate numbrimärkidega autod, paariskuupäevadel paarisnumbrite omanikud. Suundumus on üheselt mõistetav, kõikjal püütakse arendada inimkeskset linnaruumi, tõrjudes eemale keskkonnavaenulikku autotransporti.

Võrreldes erinevate liikluspiirangute kehtestamise ja autode maksustamisega kasutab Tallinn üht innovatiivsemat ja samas sunnivabamat lahendust inimeste liiklusharjumuste keskkonnasõbralikumaks muutmisel – juba enam kui pooleteist aastat toimib meil tasuta ühistransport. Tasuta transpordisüsteemil on olnud mitmeid ägedaid kriitikuid, ent ajapikku on nende hääl üha vaiksemaks muutunud. Ühelt poolt on tasuta transpordile vastanduvad poliitikud mõistnud, kui enesetapjalik on võidelda märtsivalimiste eel linlastele meelepärase teenuse kaotamise eest. Teisalt on aeg näidanud, et ennustatud kollapsit pole ühistranspordis toimunud. Ei ole trammid-bussid muutunud asotsiaalide turvakodudeks, pole halvenenud masinapark, ega hõrenenud graafikud. Vastupidi, me muretseme pidevalt juurde uusi, nüüd juba euro-6 normidele vastavaid busse. Peagi hakkavad linnas sõitma uued trammid. Ühistransport edeneb ja üha rohkem inimesi loobub linnasisestel sõitudel isikliku auto kasutamisest. Vähenev liikluskoormus mõjub soodsalt tänavate amortisatsioonile, tekitades lisavahendeid remont- ja taastustööde kiiremaks teostamiseks. Tänu üha paremini toimivale ühistranspordile on Tallinna liiklus jõudmas uude kaasaegsesse faasi, kus fookuses pole mitte autode liikumiskiirus ja eelisõigused tänavatel, vaid jalakäijate ning ühissõiduki kasutajate mugavus. Moodsates planeeringuprotsessides püüeldakse selle poole, et ehitistevabast linnaruumist kuuluks üha suurem osa jalakäijatele ja kergliiklejatele. Sellise ümberkujunduse ilmekaks näiteks on Soo tänav, kus kaotati üks autorida ning selle arvelt laiendati kõnniteed ja kergliiklusala. Taoline suund peab tulevikus jätkuma veelgi jõulisemalt.

Üldistest huvidest lähtudes võiks kuulutada Tallinnas terve järgneva aasta autovabaks. Jäägu auto pikemate sõitude tegemiseks, kui tuleb külastada tuttavaid või sugulasi nendes Eesti paikades, kus regulaarne ühistransport on valitsuse otsusega lõpetatud ning buss tuleb kohale vaid siis, kui elanikud selle dispetšerilt telefonitsi kohale tellivad, tasudes eelnevalt neitipanga kaudu piletiraha. Kahjuks on taoline elukohajärgne diskrimineerimine igapäevaseks tõeluseks nii Saare-, kui Hiiumaal. Tallinnas on kõik logistilised suunad kaetud piisava ühistranspordiühendusega, et võimaldada autovaba liiklemist. Muidugi tuleks siis pendelmigratsiooni toitvatel omavalitsustel nagu Viimsi, Rae, Jõelähtme ja Saue mõelda sellele, kuidas oma elanikele normaalne ühistransport tagada.

Autode arvu oluliseks piiramiseks Tallinna kesklinnas on alates novembrist võimalik kõigil pealinna saabujatel, kes oma masina linnapiiril „pargi ja sõida“ platsile jätavad, kasutada ühissõidukit sama vabalt nagu seni oli võimalik vaid tallinlasel. See on pealinna poolne hea tahte žest.

Mõelgem siis tõsiselt, kas autovaba päev peaks olema vaid kord aastas toimuv paraadüritus, kus lubame senisest tõsisemalt suhtuda ressursse ja loodust säästvasse liiklemisse, või võtaksime härjal sarvist ja kuulutaksime välja autovaba aasta. Tallinna Linnatranspordi AS on omalt poolt valmis viima kõiki jalgsiliikujaid mugavalt ja kiirelt ükskõik millisesse pealinna punkti.

esmaspäev, 15. september 2014


Trammiprojektiga edukalt edasi



Algav nädal tõi Tallinna liikluses olulise leevenduse – alates esmaspäevast kadusid Pärnu maanteel uute trammiteede ehitamise ja viadukti taastustöödega kaasnenud liiklustakistused. Suletuks jääb veel Vineeri tänava lõik ja osa Tondi tänavast, ent ka need avatakse täismahus novembri hakul.

Kui aprillis Pärnu maanteel töödega alustasime, ennustati ajakirjanduses, et järgneb totaalne kaos ning 2014. aasta suvi kujuneb kõigile autoga liiklejaile katastroofiliseks. Nagu elu näitas, siis midagi sellist ei juhtunud. Valdav osa pealinlastest suhtus ebamugavustesse mõistvalt ning mida päev edasi, seda enam aduti, kuivõrd vajalik on töö Tallinna trammiliikluse kaasajastamiseks. Õnneks suutsid inimesed näha asju laiemalt, kui vaid oma mätta otsast ja kuna edastasime käimasoleva kohta piisavalt infot, said lõpuks ajakirjanikudki aru, et töid ei teostata mitte suvises leitsakus ummikute tekitamiseks, vaid trammiliikluse viimiseks Euroopa tasemele, mida Tallinna ühistranspordikasutajad väärivad. Boonusena sai linn ka kaasaegsete urbanistikareeglite kohaselt korrastatud magistraali Vabaduse väljakust Tondini.

Uue rööbastee plussidest rääkides on ülekohtuselt vähe käsitletud müra ja vibratsiooni kadumist, mis peaks rõõmustama eelkõige trammitee äärsete majade elanikke. Mulle meenub Delfis 2010. aasta oktoobris avaldatud artikkel pealkirjaga „Akna all krigisevaid-kolisevaid tramme kannatavad inimesed on oma murega üksi“. Artiklis kinnitati, et trammide mürast pole pääsu, kuna selle kaotamine nõuaks uue rööbastee rajamist, seda aga pole lähitulevikus lootagi. Nüüd, neli aastat hiljem on meil oluline osa trammiteest betoonalusele viidud ning rööpad ümbritsetud müra, vibratsiooni ja uitvoole summutava isolatsioonimaterjaliga. Tänu moodsale tehnoloogiale kaob vibratsiooni kahjulik mõju hoonete aluskonstruktsioonidele. Linlased pole oma muredega üksi ning kõigile probleemidele on lahendused, tuleb vaid nende elluviimise nimel tööd teha.

Muidugi võib nüüd linna tegemistesse traditsioonilise skepsisega suhtuv lugeja muiates öelda, et Pärnu maantee Pärnu maanteeks, sõitma hakkavad moodsad trammid ju vaid 3. ja 4. liinil, aga Kopli rööbastee on ikka sama kehvakene ning sinna pole uue ehitust kaalutudki. 19. augusti Postimehe Tallinna lisa meenutaski, et 1. ja 2. liin jätkavad vanade trammidega. On kõlanud ka provotseerivaid arutlusi nagu poleks Kopli inimesed piisavalt väärtuslikud, et neile uut trammiteed rajada. Endise Põhja-Tallinna linnaosa vanemana lükkan taolised spekulatsioonid järsult ümber. Me uuendame pealinna trammitee kogu ulatuses, ent nagu iga suurprojekt, vajab see põhjalikku ettevalmkistust.

4. ja 3. trammiliini ehituse lõpetame täies mahus 2015. aastal. Seejärel viime rööpad lennujaamani. Kaalumisel on ka Kesklinna sadama kaasamine ühisesse rööbastranspordisüsteemi, kuid siin on veel rida küsitavusi, mis tuleb selgeks vaielda. Paralleelselt alustame ettevalmistusi Kopli tammiliini moderniseerimiseks. See on suur ja keeruline töö, oma mahult võrreldav praegusele projektile eelnenuga. Tuleb otsustada parima lahenduse kasuks, teostada projekteerimine, leida rahastus – see kõik nõuab aega. Ent üht võin juba täna kindlalt lubada – Tallinna trammi moderniseerimine jätkub, kuni saab uueks viimane meeter rööbasteest. Ma ei räägi umbmäärasest tulevikust vaid lähiaastatest.

Soovin kõigile tallinlastele õnne Pärnu maantee tavaliikluseks avamise puhul. Tänan kõiki kannatlikkuse ja mõistva suhtumise eest!

Ent enne kui lõpetan, tahaksin klaarida väikese võla. 12. septembri Tarbija 24-s esitab üks bussireisija küsimuse: „Mind on pikka aega huvitanud, kuidas toimub linnaliinides järgmise peatuse süsteem. Kas bussijuht vajutab mingit nuppu, et kõlaritest tuleks info järgmise peatuse kohta või toimib see automaatselt, näiteks GPS järgi, kui buss on jõudnud mingisse kindlasse kohta?“  On igati tervitatav, et meie teenuse kasutajad tehniliste lahenduste vastu huvi tunnevad.  Kahjuks jäi vastus küsimusele ebapiisavaks. Seepärast tahaksin omalt poolt lisada järgneva selgituse.

Tänapäeval on paljud operatsioonid usaldatud automaatikale. Ka peatuste infosüsteem töötab autonoomselt, ilma juhipoolse sekkumiseta. Nii et nuppu, millele bussijuht peaks vajutama, pole. Bussidele, trammidele ja trollidele paigaldatud täpsetesse GPS seadmetesse on sisestatud kõikide peatuste tsoonide (orienteeruvalt 50m peatusest) koordinaadid. Kui ühissõiduk siseneb vastavasse tsooni, siis GPS seade annab signaali pardaarvutisse ning see omakorda käivitab infosüsteemi.

reede, 5. september 2014

Viis meest ja labidas



Hilissuvine Tallinn on jäänud autodele kitsaks. Lisaks trammiteede põhjalikule uuendamisele käivad remonditööd veel kümnetel tänavatel nii kesklinnas kui erinevates linnaosades. Kõik selleks, et linlastel oleks mugavam liigelda nii ühistranspordis, kui oma autot kasutades. Kuigi viimaste päevade sajuilmad töid takistasid, on kõigi asjaomaste suurimaks sooviks ja eesmärgiks tähtaegadest kinni pidada. Kooliaasta on algamas, asine sügis toob linlased puhkustelt tagasi ja pingestuv liiklus nõuab teede-tänavate avamist.

Lisaks rasketele ilmaoludele aeglustavad töötempot ka mitmesugused ootamatused, nagu juhtus näiteks trammitee vastremonditud osas Poska tänava ja Narva maantee ristmikul. Hetkel pole veel selge, kas Tallinna Veele kuuluva trassi purunemise põhjustasid käimasolevad rekonstrueerimistööd, samal ajal toimunud elektrikaabli vahetus või oli põhjus hoopis torustiku amortiseerumises. Selle selgitab välja ekspertiis. Igatahes toimus seal oluline leke ning voolama pääsenud vesi uhtus minema suure osa vastbetoneeritud pöörangu alusest pinnasest. Et avariiga kiiremini toime tulla, tellisime kohe taastamistööd, sest olime lubanud 25. augustil trammiliikluse avada. Enne tööde algust tutvusime aga koos ehitusfirma ja Tallinna Vee esindajatega lekke tekitatud kahjude ulatusega.

Meid oli voolava vee poolt pinnasesse uhutud sügava augu kaldal viis meest, neli ettevõtete juhtivtöötajat ja tööline, kelle ülesandeks varisenud kallast labidaga veidi õgvendada, et lekkekohta saaks paremini vaadelda. Ajal, mil töömees hoolsalt pinnast uuristas ning meie, ülejäänud, huviga avanevat pilti uudistasime, marssis mööda uljas seltskond iseteadvaid ja linnas toimuvaga meedia kaudu hästi kursis olevaid kodanikke. „Nii need asjad Tallinnas käivad,“ juhtis kolmekümnendates aastates Calvin Kleini jopet kandev isand teiste tähelepanu meie ekspertgrupile. „Neli juhmakat vahib niisama, mokk töllakil ja üks liigutab labidat. Sellepärast ongi linn umbes ja teetööd ei liigu.“

„On klounid!“ kilkas Calvin Kleini kaaslane, kena rõõsk piiga.

„Teadagi seda linnaviletsust, ega need ei saa millegagi hakkama! Isegi viit labidat ei suuda ehitusplatsile organiseerida,“ urises tõsise näo ja atleetliku kehaehitusega musklimees sõbrale takka kiites.

„Paras oleks Postimehele või Delfile vihjekas saata, las tulevad ja teevad pilti, kuidas seanahka veetakse,“ tegi tema käevangus tippiv neiu ettepaneku.

Ma ei tea, kas tütarlaps oma ähvarduse ka täide viis. Tänini pole küll kuulda, et minu ja teiste kahjude hindamisega tegelenud juhtivtöötajate seanahavedamisest uudis oleks ilmunud, aga mine sa tea, äkki meedia alles kogub jõudu, et alasti tõega publikut rabada.

Mida loost järeldada? Eelkõige seda, kui hästi töötab peavoolumeedia propagandamasin. Pingutused, sisendamaks aksioomi, et kõik, mida Tallinnas tehakse, sooritatakse naeruväärse saamatusega ja iga endast vähegi lugupidav mööduja teab paremini, kuidas trammitee alust betoneerida, toiteliine vahetada, kõrgepingekaablit paigaldada või veeavarii tagajärgi likvideerida, on viljaka pinnase leidnud. Iga lapski taipab, et kui kõrvaldada trammitee ehituselt väljaõppinud töödejuhatajad ja aastaid oma ametit pidanud ehitustöölised ning asendada need tarbetud kobakäpad valvsate linnakodanike ja uurivate ajakirjanikega, oleksid rekonstrueerimistööd juba ammu lõppenud.

Kahju muidugi, et eelarvamused ei lase anda adekvaatseid hinnanguid, kuid nii see elu meil juba kord käib. Siiski on mul kõigile, kes Tallinna tegemisi põhjuseta kritiseerivad hea uudis. Ma ei saa teile küll lubada võimalust trammiteede rekonstrueerimistöödel kätt proovida. Selleks on meil sõlmitud leping ehitusfirmaga, kus otsustatakse, keda tööle võtta. Mina omalt poolt võin aga kinnitada, et neil, kes soovivad pealinna ühistranspordi paremaks muutmisel oma panuse anda, on võimalus tulla meile bussijuhtidena tööle. Headest ja oma tööd südametunnistusega tegevatest juhtidest on meil pidevalt puudus. Mõelge järele. Palka maksame regulaarselt. Ja mis kõige tähtsam, saab selgemaks, kuidas asjad tegelikult käivad ja et viiest mehest sobibki labidas vaid ühe pihku.

esmaspäev, 25. august 2014

Miks ma alustan blogimist?



Peale poolt- ja vastuargumentide hoolikat kaalumist, võtsin vastu otsuse, asuda pidama blogi, ajaveebi või mõttepäevikut – kuidas kellelegi just suupärasem tundub. Iga alustav blogija peab esitama endale küsimuse miks, kellele ja kuidas kavatseb ta seda teha. Ei pääsenud neist küsimustest mööda minagi.
Miks ma siis alustan blogi, ajaveebi või mõttepäeviku pidamist?
Suure ja linnale eluliselt vajaliku ettevõtte juhina valdan ma olulist informatsiooni, mida soovin avalikkusega jagada. Informatsiooni õigeaegne ja adekvaatne edastamine hoiab ära vääritimõistmised ja möödarääkimised, on parim viis suhelda Tallinna Linnatranspordi ASi teenuseid tarbivate linlastega. Võib küsida, miks ei tee ma seda avaliku meedia kaudu? Kindlasti teen, ent nagu paljud meediaga suhtlejad tean, et tänases inforuumis varjutavad seltskonnakroonika kangelaste viieteistminutilised kuulsushetked analüütilised lood ja tegelikku elu kajastavad arvamusartiklid. Jääb võimalus olukorrale alla vanduda ja leppida olulise teabe lahustumise ja püsiväärtuste marginaliseerumisega või luua omalt poolt infoala, mis suudaks noppida päevasündmustest välja olulisema ja jagada seda asjasthuvitatud grupiga. Blogimist alustades valisingi selle võimaluse.
Palgalise meedia sensatsioonijanu paneb ajakirjanikke materjaliga suvaliselt ringi käima, moonutades avalikkusele saadetavat sõnumit tundmatuseni. Olen pidanud viimasel ajal kogema olukordi, kus minu poolt lehetoimetusse saadetud materjalid jäetakse avaldamata, põhjendades seda lugejahuvi puudumisega. Veidi aja pärast süüdistatakse mind aga olulise teabe varjamises, ikka sama, mille avaldamist tulemusteta taotlesin. Ka see on üks põhjus, miks alustan blogimist. Lühidalt – blogi võimaldab mul inimestega rääkida ilma sõnumit moonutava vahelülita.
Lisaks sellele, et olen pea  kahetuhande töötajaga suurettevõtte juht, olen ka oma riigi ja linna kodanik ning linnavolikogu liige, kellel on õigus ja kohustus ühiskonnas toimuvates protsessides kaasa rääkida. Ka seda võimaldab blogidemokraatia ning miks jätta võimalus kasutamata.
Kellele lugemiseks on mu blogipostitused mõeldud?
Minu blogi on mõeldud Tallinna Linnatranspordi ASi teenuste kasutajatele, kes saavad siit teavet ühisveonduses toimuvast, transpordi arenguperspektiividest ning põhimõtetest, mis kujundavad bussinduse, tramminduse ja trolliliikluse homset päeva. Loodan, et blogi leiavad üles ka ajakirjanikud, kes siinsetele materjalidele toetudes saavad ühistranspordi päevateemadest avarama pildi ja oskavad urbanistika üht olulisemat komponenti, inimeste kiiret ja loodussõbralikku kõige ökonoomsemaid logistilisi mudeleid järgivat ümberpaiknemist linnaruumis, blogi materjalide abil käsitleda objektiivsemalt kui seni. Minu blogi on mõeldud ka ASi töötajatele, kellel blogi postitused peaksid aitama paremini mõista oma kohta suures organisatsioonis ja selle toimimises ning võimaldama selgemalt tajuda enda panust selles. Soovin oma postitustega toetada töötajate konsolideerumist ettevõtte põhiväärtuste kaitseks, milleks on reisijate mugavus, ohutus ja rahulolu. Kindlasti leidub minu blogis lugemist ka igale Eesti ja eesti elu pärast muretsevale lugejale Naissaarest Valgani ja Sõrvest Piirisaareni. Läänemaa suvetalunikuna mõistan hästi väikeste külade muresid ja oma probleemidega üksi jäetud vananevate kogukondade ängi. Ka neile saab mu blogis olema sõnumeid.
Kuidas ma oma blogi üles ehitan?
Infohulk kasvab internetikeskkonnas tohutu kiirusega ning asjalikku ja sisulist teavet on sellest massist sageli raske leida. Üritan oma blogis keskenduda peamisele, tagades sõnumitele loogilise, kergesti käsitletava ja mõistetava keskkonna. Tahan, et lugeda oleks kerge, vajalikku leida hõlbus ja et lugejal ei tuleks kahetseda tarbetult kulutatud aja pärast.
On blogisid, kuhu lisandub pidevalt infot ja mida lugeda on huvitav, samas võib leida ka selliseid, kus materjalid lisanduvad äärmiselt visalt ning on taoliseidki, millele viimased postitused lisatud aastate eest. Luban neile, kes minu blogi üles leiavad ning omaks võtavad, et ma ei väsi seda täiendamast ja siia lisandub pidevalt midagi uut ning huvitavat.

Ja veel! Mitte keegi ei valda lõplikku ja ainsat tõde. On ümberlükkamatud faktid, loodusseadused, numbrilised näitajad mille üle ei saa vaielda, ent iga seisukoha ja tõekspidamise üle on võimalik diskuteerida. Siin blogis on esindatud ühe inimese elukogemusel põhinevad arvamused, mis ei pretendeeri ilmeksimatusele ja mille üle saab ja tulebki dispuuti pidada. Selleks teile jõudu head blogihuvilised! Ja pöörduge juba mõne aja pärast minu blogilehele tagasi.