laupäev, 25. oktoober 2014

Postimehe nostalgia Ikaruste järele
 
18. oktoobri Postimehes juhtkirjana avaldatud artikkel „Aegunud ühistransport“, paneb nõutult kukalt kratsima. Ajakirjanik Kristel Kossar tuleb juba loo alguses välja tõdemusega nagu polekski oluline, et ühistranspordis kasutataks võimalikult uuenduslikke, sõitjatele mugavaid ja linnakeskkonnale ohutuid sõiduvahendeid, vaid eelkõige see, et linnaliinid pikeneksid pealinna lähivaldadesse. Kummastav seisukoht, mis paneb küsima, kas meie pingutused busside ja trammiveeremi uuendamisel on äkki ülearused ja linlased igatsevad hoopis vanu armsaid hingematvalt tossavaid kollaseid Ikarusi?
Õnneks pole see nii. Ma ei tea, millisest küsitlusest ammutab oma teadmised Postimehe tubli autor, ent meile saabuv tagasiside kõneleb küll sootuks teist keelt. Inimestele meeldib sõita uutes ruumikates ja puhastes bussides ning ka see, et linnaõhk on seoses moodsate sõidukite loodussõbralikkusega märgatavalt paranenud, ei jää inimestele märkamatuks.
Bussipargi kaasajastamine on üks meie arengu prioriteete. Tallinna nagu teistegi Euroopa pealinnade ühistranspordi tulevik kuulub Euro-6 normidele vastavatele ja hübriidsõidukitele, mille katsetamist oleme samuti juba alustanud. Hetkel moodustavad Tallinna Linnatranspordi ASi 429 bussist 263 Euro-3 normidest (lämmastikdioksiidi sisaldus alla 5 g/kWh) väiksemate näitajatega bussid. Juba 24. novembril esitleme Vabaduse väljakul 20 Eesti esimest Euro-6 normidele vastavat MAN linnaliinibussi. Lisaks neile on meil plaanis veel sellel aastal soetada 14 Euro-5 normidele vastavat moodsat Volvo bussi. Teeme seda, et sõitjatel oleks mugavam ja et Tallinna linnaõhk muutuks järjest puhtamaks. 12. detsembril jõuab kohale esimene CAFi modernne tramm. Oleme ka rööbastranspordis teostamas uuendusi, mida linlased on pikisilmi oodanud.
Ajal, mil räägime kõikjal mõistlikust vajadusepõhisest majandamisest, tundub kohatuna tõstatada olulisi urbanistlikke teemasid faktidele ja analüüsile toetumata, ent seda Postimehe juhtkirjas paraku tehakse. Räägitakse Lasnamäe kiirtammist, mida kogu Tallinna elanikkond otsekui pikisilmi ootaks. Olen samuti seda meelt, et kiirtrammi, ja miks mitte ka metroo Viimsist Tallinna, võiks kohe valmis ehitada, kui keegi näitaks, kust võtta selleks vajaminevad sajad miljonid eurod.
Kiirtramm Lasnamäele kavandati neil aastatel, kui Eesti iseseisvusest ei tohtinud isegi und näha ning impeeriumi kõrgetes kabinettides oli küpsenud otsus kasvatada Lasnamäe üleliidulise tööstuse toel vähemalt kaks korda nii suureks kui see on täna. Ka oli tollel ajal Tallinna logistiline ülesehitus märksa teine. Tööjõud liikus Lasnamäelt kesklinnas asuvatesse suurtesse ettevõtetesse nagu, Kaablitehas, Punane Ret, Pöögelmani tehas, Kalinini tehas ja mitmed salajased numbriettevõtted. Selle töölistemassi kiireks linnaruumiliseks ümberpaiknemiseks kiirtrammiliin projekteeritigi. Ent isegi noil aastatel jäi suure kodumaa naftarubladest kiirtrammi väljaehitamiseks vajaka. Roosilisel majandusliku tõusu perioodil tuli kiirtramm küll taas jutuks, ent buumiajal kõneldi üldse suurtest ja võimsatest asjadest. Ega lasnamäelased polegi kiirtrammist puudust tundnud, kuna linnaosas on hea bussiühendus, mis võimaldab jõuda Kesklinna, aga ka linnakeskust läbimata otse Mustamäele ja Õismäele loetud minutitega.
Tallinna bussiliiklus on muutunud vastavalt aja nõudmistele ja linna logistiliste telgede ümberpaiknemisele. Koostöös Transpordiametiga toimub pidev sõitjate vajaduste hindamine. Seisame ühistransporti kasutavate linlaste heaolu eest, mis ei alga bussi astumisega ja sealt väljumisega. Hoolime ka sellest, et minimiseerida ohte jalakäijatele. Tuletame juhtidele pidevalt meelde, kui oluline on tähelepanelikkus liikluses, vastutulelikkus ülekäiguradadel, stabiilne sõit, mis välistab äkkpidurdused, korrektne sisenemine peatustesse ning sealt väljumine. Bussijuhi töö, eriti tipptunnil, pole meelakkumine. Palju on närvilisust, hoolimatust teiste liiklejate poolt, ent meie juhtide põhiosa suudab nende kätte usaldatud suuri masinaid roolida professionaalselt ja reisijate jaoks turvaliselt.  
Jõudes tagasi artiklis mainitud vajaduse juurde pikendada bussiliine lähivaldadesse, siis siin pole tarvis jalgratast leiutada. Taolised liinid toimivad juba Viimsi suunal. Muidugi tuleb hoolikalt kaaluda, kui pikaks on majanduslikult otstarbekas linnapiirest väljuvaid liine venitada, ent hea tahtmise korral on kõik tehtav. Naabervaldadesse ulatuvate liinide loomist pärsib eelkõige valdade suutmatus ühisliini finantseerimisel koostööd teha. Kahjuks puudub ka riigil huvi taolisele regionaalsele ettevõtmisele õlg alla panna. Jätta aga vallaliinide kulu üksnes Tallinna maksumaksja kanda, oleks mõeldamatu.
Tallinna ühistransport on alates selle linlastele piletivabaks muutmisest jõudsalt aremenud. Kasvanud on sõitjate hulk, mis räägib selget keel, et nii praegune liinivõrgustik, kui suund võimalikult uute ja mugavate busside kasutusele, end õigustab. Nagu linn ise kunagi lõplikult ei valmi, nii ka linna ühistransport areneb vastavalt muutustele linnaruumis. Me oleme alati teel nagu on ka meie bussid ja trammid. Kindlasti ootame nii ajakirjanikelt kui linlastelt häid ettepanekuid.
Sõitjate soovide väljaselgitamiseks tellisime läinud aastal turu-uuringu, mille järeldusi igapäevaselt töös arvestame. Uuringust selgus, et 80% tallinlastest tervitab tasuta ühistranspordi rakendumist kodulinnas, 60% hindab Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi kui arenevat ja innovatiivset firmat. Aga nostalgiast Ikaruste järele polnud uuringus sõnagi.
 

reede, 10. oktoober 2014



Kaitseme lapsi

Iga päev kasutab meie busse sadu õpilasi kooli ja peale tundide lõppu kojusõiduks. Bussijuhte kohustab see olema hoolas, et iga sõit kulgeks võimalikult turvaliselt. Võin kinnitada, et meie juhid jälgivad hoolsalt lapsi nii bussi sisenemisel ja väljumisel, kui kogu sõidu vältel, ootavad peatuses väljunud lustliku lastesalga eemaldumist, vältimaks marakrattide mänguhoos ohtu sattumist. Ülekäigurajad, eriti koolide vahetusse lähedusse jäävad, pälvivad meie juhtide erilise tähelepanu. Nii teeme omalt poolt kõik, muutmaks laste koolitee võimalikult turvaliseks.
Ent kahjuks ei olene kõik vaid meie heast tahtest. Politseiameti andmetel saab liikluses aasta jooksul kannatada kümme klassitäit lapsi. Paljusid õnnetusi on aga võimalik ennetada, kui selgitada lastele kooliteel varitsevaid riske, õpetada neid tänaval lähenevat liiklusvahendit märkama ja selles peituvaid ohte õigesti hindama. Lapsed ei tohi tänaval paaniliselt karta. Nad peavad olema iseseisvad ja valmis langetama õigeid otsuseid. Ent lapsed jäävad lasteks ja pole kunagi liiast vanu tõdesid taas üle korrata.
Üha pimedamaks muutuvas sügises tahaksin vanematele südamele panna, kuivõrd oluline on tagada laste nähtavaks muutmine. Soovitus „ole liikluses nähtav“ on eriti oluline just laste puhul. Iga laps peab pimedal ajal kandma helkurit. Ideaalne on spetsiaalne helkurribadega riietus, ent olukorra muudab turvaliseks ka tavaline, õigesti riiete külge pandud, valgust peegeldav ripats. Selle abil suudame hoida ära nii mõnegi traagiliste tagajärgedega õnnetuse. Helkurit muretsedes tuleb jälgida, et see ikka täidaks oma ülesannet ja ohutusvahendi peegeldusvõime ei jääks alla nõutud normide. Helkurit saab kontrollida pimedal ajal autotulede valguses. Kui vastupeegeldus küündib 130-150 meetri kaugusele, on kõik korras ja tegemist tõepoolest odavaima elukindlustusega. Kui tulemus osutub nadimaks, tuleb helkur uue ja parema vastu vahetada.
Alanud kooliaasta sunnib mind kõnelema veel ühest lastega seonduvast ja aastast-aastasse korduvast probleemist. Nimelt unustavad lapsed üsna sageli bussidesse ning ühissõidukipeatustesse oma asju, alates ranitsatest ja sussikottidest ning lõpetades jopede, sallide, mütside ja kinnastega. Kuus võib taoliste leidude arv ulatuda paarikümneni.
Tavaliselt jõuavad leiud meie dispetšeri kätte, kes need kaotajaga kontakti saamisel tagastab. Koolikoti puhul on asi lihtne, sest tavaliselt on seal päevik, milles õppuri nimi ning muud andmed ja meil on võimalik kaotajaga ühendust võtta. Keerulisem on esemetega, kus otsene viide omanikule puudub. Kui laps mäletab, et jättis oma jope bussi, oskab lapsevanem seda meilt küsida, kui aga taoline võimalus meeldegi ei tule, jääbki vajalik riietusese leiunurka tolmu koguma, ega jõua halvemal juhul enam kunagi omanikuni. Lapsevanematel tuleb aga teha kulutusi kaotatud asja asendamiseks, mis tänapäevaste hindade juures ei too just naeratust huulile. Sellega kaasneb ka lapse süütunne, perekondlik stress ja muu halb, mida oleks võimalik vältida. Kui laste esemetele, jope voodrile, kinnaste ja mütsi siseküljele jne, kanda telefoninumber või meiliaadress, olgu siis tikituna, külgeõmmeldud sildina ehk lihtsalt markeriga kirjutatult, oleks meil võimalus omanikule leitud esemest kohe teada anda. Kindlasti leiaksid nii hõlpsamini omaniku ka ootepaviljonide pinkidele unustatud esemed, mis sageli meie juurde ei jõuagi. Lihtne abinõu, ent kasu oleks sellest palju.
Niisiis, tehkem kõik laste kaitsmiseks nii liikluses, kui ka kaotatud esemete tõttu tekkiva stressi eest. Meie lapsed väärivad parimat!