Kaitseme lapsi

Iga päev kasutab meie busse sadu õpilasi kooli ja peale tundide lõppu kojusõiduks. Bussijuhte kohustab see olema hoolas, et iga sõit kulgeks võimalikult turvaliselt. Võin kinnitada, et meie juhid jälgivad hoolsalt lapsi nii bussi sisenemisel ja väljumisel, kui kogu sõidu vältel, ootavad peatuses väljunud lustliku lastesalga eemaldumist, vältimaks marakrattide mänguhoos ohtu sattumist. Ülekäigurajad, eriti koolide vahetusse lähedusse jäävad, pälvivad meie juhtide erilise tähelepanu. Nii teeme omalt poolt kõik, muutmaks laste koolitee võimalikult turvaliseks.
Ent kahjuks ei olene kõik vaid meie heast tahtest. Politseiameti andmetel saab liikluses aasta jooksul kannatada kümme klassitäit lapsi. Paljusid õnnetusi on aga võimalik ennetada, kui selgitada lastele kooliteel varitsevaid riske, õpetada neid tänaval lähenevat liiklusvahendit märkama ja selles peituvaid ohte õigesti hindama. Lapsed ei tohi tänaval paaniliselt karta. Nad peavad olema iseseisvad ja valmis langetama õigeid otsuseid. Ent lapsed jäävad lasteks ja pole kunagi liiast vanu tõdesid taas üle korrata.
Üha pimedamaks muutuvas sügises tahaksin vanematele südamele panna, kuivõrd oluline on tagada laste nähtavaks muutmine. Soovitus „ole liikluses nähtav“ on eriti oluline just laste puhul. Iga laps peab pimedal ajal kandma helkurit. Ideaalne on spetsiaalne helkurribadega riietus, ent olukorra muudab turvaliseks ka tavaline, õigesti riiete külge pandud, valgust peegeldav ripats. Selle abil suudame hoida ära nii mõnegi traagiliste tagajärgedega õnnetuse. Helkurit muretsedes tuleb jälgida, et see ikka täidaks oma ülesannet ja ohutusvahendi peegeldusvõime ei jääks alla nõutud normide. Helkurit saab kontrollida pimedal ajal autotulede valguses. Kui vastupeegeldus küündib 130-150 meetri kaugusele, on kõik korras ja tegemist tõepoolest odavaima elukindlustusega. Kui tulemus osutub nadimaks, tuleb helkur uue ja parema vastu vahetada.
Alanud kooliaasta sunnib mind kõnelema veel ühest lastega seonduvast ja aastast-aastasse korduvast probleemist. Nimelt unustavad lapsed üsna sageli bussidesse ning ühissõidukipeatustesse oma asju, alates ranitsatest ja sussikottidest ning lõpetades jopede, sallide, mütside ja kinnastega. Kuus võib taoliste leidude arv ulatuda paarikümneni.
Tavaliselt jõuavad leiud meie dispetšeri kätte, kes need kaotajaga kontakti saamisel tagastab. Koolikoti puhul on asi lihtne, sest tavaliselt on seal päevik, milles õppuri nimi ning muud andmed ja meil on võimalik kaotajaga ühendust võtta. Keerulisem on esemetega, kus otsene viide omanikule puudub. Kui laps mäletab, et jättis oma jope bussi, oskab lapsevanem seda meilt küsida, kui aga taoline võimalus meeldegi ei tule, jääbki vajalik riietusese leiunurka tolmu koguma, ega jõua halvemal juhul enam kunagi omanikuni. Lapsevanematel tuleb aga teha kulutusi kaotatud asja asendamiseks, mis tänapäevaste hindade juures ei too just naeratust huulile. Sellega kaasneb ka lapse süütunne, perekondlik stress ja muu halb, mida oleks võimalik vältida. Kui laste esemetele, jope voodrile, kinnaste ja mütsi siseküljele jne, kanda telefoninumber või meiliaadress, olgu siis tikituna, külgeõmmeldud sildina ehk lihtsalt markeriga kirjutatult, oleks meil võimalus omanikule leitud esemest kohe teada anda. Kindlasti leiaksid nii hõlpsamini omaniku ka ootepaviljonide pinkidele unustatud esemed, mis sageli meie juurde ei jõuagi. Lihtne abinõu, ent kasu oleks sellest palju.
Niisiis, tehkem kõik laste kaitsmiseks nii liikluses, kui ka kaotatud esemete tõttu tekkiva stressi eest. Meie lapsed väärivad parimat!