Tasuta ühistransport kui rahvusvaheline idee

 

Alates 2013. aastast on kõigil Tallinlastel võimalus kasutada tasuta ühistransporti. Kui tasuta transpordile ülemineku alguses oli hulgaliselt kriitikuid, kes peamiselt poliitilistest põhjustest lähtudes, püüdsid ühistranspordi kiiret allakäiku ennustades Tallinna Linnavalitsuse algatust igati mustata, siis tänaseks on tasuta transpordi kriitikast loobutud. Vastupidiselt musta tulevikku tõotanud ennustustele on ühistransport Tallinnas paremas seisus kui eales varem. 2017. aasta lõpuks saab täielikult uuendatud kogu trammivõrgustik ning trammiühendusega liidetud lennujaam; tänavaile on ilmunud moodsad bussid ning hübriidid; lisandunud on uusi logistilisi telgi teenindavad liinid. Tasuta ühistransport meeldib linlastele ning jutud, kuidas ühistranspordi kaasajastamiseks kulutatud vahendid võiks suunata üksnes autosõitjate huve arvestavaks sõiduteede ehituseks, pole valdava osa linlaste jaoks enam ammu veenvad. Tallinn liigub samas suunas, kuhu kogu ülejäänud Euroopa – eelistades jalakäijaid ning kergliiklust.

Koos uus-urbanistlike seisukohtade kinnistumisega, süveneb arusaam tasuta ühistranspordist, kui paljude sotsiaalsete valukohtade leevendajast ning linna, kui ühtselt toimiva süsteemi, käigushoidjast. Küsimus pole siin ju mitte trammi või bussisõidu doteerimises, vaid vahendite teadlikus suunamises linnaelu kitsaskohtade ennetamiseks, nagu autostumine ja erinevate asumite ebaühtlane areng. Välismaised urbanistikaeksperdid on rõhutanud ühistranspordi kättesaadavuse otsest mõju linnakeskkonna sotsiaalsele jätkusuutlikkusele. Nende hinnangul kiirendab kallis ühistransport vaesumist ja soodustab  asotsiaalse eluviisi levikut. Tallinn on taganud taskukohase ühistranspordi kasutuse kõigile elanikegruppidele ning just sellepärast toimub asumipõhine diferentseerumine meil märksa aeglasemalt kui nii mitmeski Euroopa heaoluriigi pealinnas.

Tasuta ühistransport pole üksnes Tallinna privileeg.

Tallinna kogemus tasuta ühistranspordi rakendamisel on äratanud laialdast rahvusvahelist huvi. Tasuta ühistranspordiga linnu on suures osas Euroopa riikides, aga ka Hiinas ja see pole enam ammu väikeste linnade prioriteet. Näiteks tasuta ühistransporti pakkuvas Hiina linnas Chengdus on 16 miljonit elanikku. Suurematest Euroopa linnadest pakub periooditi tasuta ühistransporti ka Pariis. Londonis võivad linnatranspordis piletita sõita kõik kuni 11 aastased lapsed. Täielikule tasuta ühistranspordile üleminekut kavandab Rumeenia pealinn Bukarest.

Laialdaselt on tasuta ühistranspordi ideega mindud kaasa Poolas, kus kas täielikult või siis osaliselt on tasuta ühistransport 50 linnas ning kümned linnad valmistuvad tasuta ühistranspordile üleminekuks. Kõigile linlastele pakutakse tasuta ühistransporti näiteks Goleniówis, Kościerzynas, Lubinis, Polkowices, Tomaszów-Mazowieckis ja Jelenia Góras. Żorys, Kielces, Legionowos, Łaziska-Górnes on enamus linnaliine tasuta. Rzeszówis, Radomis, Gdańskis ja Kraśnikis sõidavad linnatranspordis tasuta töötud, ent sealsed linnavalitsused kaaluvad võimalusi kehtestada tasuta sõidu võimalus ka teistele vähekindlustatud elanike gruppidele. Krakówis saavad ühistranspordis tasuta sõita nooremate klasside õpilased ning järgmisest aastast plaanitakse tasuta sõitu võimaldada kõigile õpilastele. Ka Poolas on neid, kes peavad tasuta ühistranspordi arendamist ülearuseks luksuseks, ent nagu Tallinnaski, jäävad exeli tabeli usku analüütikud sealgi selgesse vähemusse.

Tasuta ühistranspordist on saanud maailmaidee, mille tähtsus üha kasvab.

 

Ilusa suve varjupool

 

Suvi on mõnus! Ainuüksi juuni valgete ööde, juuli sumedate päevade ja augusti küpse looduse nimel tasub kannatada külmi talvekuid ja nukraid sügispäevi. Ent suvel on ka varjupool. Aastast aastasse kasvab suvekuudel liiklusõnnetuste arv. Selle üheks põhjuseks on muidugi see, et suveaeg kutsub inimesi rändama ja autode arv tänavatel ning maanteedel kasvab hüppeliselt, ent suure osa õnnetuste koguarvust annab siiski tõsiasi, et just suvel kiputakse kergemeelselt napsise peaga rooli istuma ning taevas särav päike ja head teeolud meelitavad tugevamalt gaasipedaali vajutama. Suve muretu meel paneb nii mõnegi autojuhi meeletult käituma, ja kurb, et selle eest tuleb sageli maksta teistel liiklejatel oma tervise ning mis kõige hullem, ka eluga. Viimase kümne aasta liiklusstatistika järgi on liiklusohutuses oluline paranemine toimunud, ent siiski ei saa me saavutatuga rahul olla, sest kuni liikluses hukkub inimesi, tuleb püüelda parema poole.

Liikluspilt 2005 - 2015.

Kõige troostitum aeg Eestimaa teedel jääb õnneks minevikku. Õnnetuste üldarv on võrreldes 2005. aastaga, mis oli liikluses üks mustemaid, kahanenud ligi poole võrra. 2005. aastal registreeriti 2341 õnnetust, milles jättis elu 170 ja sai vigastada 3027 inimest. Hullem oli vaid järgnev 2006. aasta, mille vastavad näitajad olid 2585, 204 ja 3508. Sellest peale algas õnnetuste ning neis kannatada saanute arvu pidev kahanemine. Läinud aastal registreeriti Eestis 1392 liiklusintsidenti, hukkus 67 liikluses osalejat ning vigastusi sai 1758 inimest. Alates 2010. aastast on õnnetuste koguarv püsinud alla pooleteise tuhande, 2012. aastast on hukkunute arv alla saja ning vigastatute koguarv pole tõusnud üle 1800. Ent ka seda on Eesti suuruse põhjamaise liikluskultuuriga maa jaoks ilmselgelt palju. Mida siis ette võtta? Nähtavasti on õigus neil, kes kinnitavad, et liikluskultuuri tõstmiseks pole esmatähtis mitte trahvide meeletu tõstmine, vaid läbi avaliku arvamuse juhtides õige suhtumise kasvatamine.

Ole inimene, ära kihuta!

Mõni aeg tagasi toimunud sümpaatne kampaania „Ole inimene, ära kihuta!“ pani ka mind mõtlema, kas ikka on mõistlik toetada eestlaste seas üldlevinud arusaama, et piirkiiruse ületamises pole midagi laiduväärset. Olengi püüdnud viimasel ajal Läänemaal oma suvekodu külastades kehtestatud kiiruspiirangust täpselt kinni pidada. Aga see on äärmiselt riskantne tegevus, sest kohe, kui 90 sõitma hakkad, tekivad auto taha piloodid, kelle ainus eesmärk on eessõitjat olematu intervalliga kiiremale liikumisele innustada. Kui vastutulev praamireisijate kolonn ei võimalda kiirustajale kohest möödasõitu, hakkavad närvilisemad tegelased ka tuledega märku andma, et mida sa venid seal ees, neetud seaduskuulekas, pane gaasi, või korista end maanteelt! Taoline takjana tagarippuja muudab ka eessõitja närviliseks, sunnib gaasipedaali vajutama, paneb oma piirkiirusest kinnipidamist häbenema. Ja kui sellele vaatamata jääd endale kindlaks, ega hakka vähemalt sajaga liikuma, näed, kuidas valdav osa autosid sinust kui hädalisest kassist mööda vuhiseb. Meie maanteedel on piirkiiruse järgijad seatud tõrjutud positsiooni, sest avalikkus aktsepteerib rikkujaid.

Et suvi ei muutuks kellelegi leinaajaks ning kaunimatel päevadel ei tuleks kümnetel ohvritel haigevoodis lamada, siis tuleks alustada massiivset kampaaniat, viimaks kiiruspiirangu vajalikkus ja eesmärk iga liiklejani. Kui tegijaks peetaks piirkiirusest kinnipidajat, mitte rikkujat, oleks õnnetusi vähem.

Ettevaatust roolijoodik!

Täiesti eraldi teema on aga need, kes kaasinimeste ohutusele sülitades joomase peaga rooli ronivad. Ometi ei tahaks ma nõustuda vanasõnaga, mis ütleb, et küürakat parandab üksnes haud. Roolijoodikute arvu järsuks ja koheseks vähendamiseks tuleb kasutada nii piitsa kui prääniku meetodit. Liiklusseadus võimaldab juba täna äärmiselt ränki karistusi, häid tulemusi on andnud roolijoodikute nõustamisseansid. Kuid need, kes vaatamata avalikkuse hukkamõistule ikka otse joomalaua äärest rooli ronivad, peaksid saama allutatud sootuks pikemale ja eesmärgipärasemale kasvatusprogrammile, mis finantseeritakse patustanu enda poolt. Ka need 67, kes eelmisel aastal liikluses oma elu jätsid, oleksid tahtnud näha uut suve. Et liiklussurmade ja vigastatute arv väheneks pole ükski meede liialdatud.

Soovin kaunist suve ja vastutustundlikku roolikeeramist!