Oli töökas aasta

 

Kätte on jõudnud aeg vaadata tagasi mööduva aasta kordaminekutele. TLT AS-i jaoks oli 2016. mitmeski mõttes märgilise tähendusega, nii et meenutada on mõndagi ja jõuan mainida vaid peamisi ettevõtmisi ning olulisi tegemisi. Sellest, mis ootab ees saabuval aastal, kirjutan aga juba järgmises blogiloos, 10. jaanuaril 2017. Ent kõigest järjekorras!

Jaanuar

Aastat alustasime meeldiva teadmisega, et linlased on meie pakutava teenusega üha enam rahul ja ühistransporti tehtud investeeringud ning ettevõtte valitud arengustrateegia on end õigustanud. AS Turu-uuringud poolt korraldatud ühistranspordi kasutajate rahuloluhinnangus pidasid linlased meid viiest võimalikust 4,13 punkti väärilisteks, mis on läbi ajaloo parim tulemus. Tallinna ühistranspordiga oli rahul või väga rahul 86% küsitletutest. Kõige enam tingis rahulolu graafikust kinnipidamine ning sõidukite puhtus. 78% sõitjatest hindasid busside puhtust viie palli süsteemis hindega 4 või 5. Sõidukiliikide osas oli ettearvatavalt suurim tõusja tramm, millega rahulolu hinnati viiest võimalikust 4,32 hindepalliga.  

Talvekülmades näitas end heast küljest hübriidtehnika, mille Õismäe liinidel kasutusele võtsime. Ei esinenud probleeme akudega ega elektrisüsteemide tõrkeid, bussid töötasid normaalselt ning sõitjad kiitsid nende sujuvust ja mugavust. Saime kindluse, et hübriidtehnikasse on mõtet panustada.

Veebruar  

Meie trammides toimus Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse korraldusel Trammimuusikute tuur, mis tõi Vabariigi aastapäeval ühistransporti pühade meeleolu. Hea kogemus, kuidas koostöö innovatiivseid lahendusi pakkuvate aktiivsete noortega, väärtustab avalikku ruumi ja liidab kogukonda. Oleks taolisi eelarvamustest vabasid ettevõtmisi rohkem, kogeksime ehk elus vähem kibestunud ärategemist ja tigedust.  

Märts

Hübriidide edust innustust saades, kuulutasime välja riigihanke 20 hübriidi soetamiseks. Hanke tegime ka 30 diiselbussile.

Allkirjastasime lepingu Kopli suunalise trammitee rekonstrueerimiseks16 kilomeetrisel lõigul Viru väljakust Kopli depooni. Tööde käigus uuendatakse ka depoo territooriumil asuvad manööverdus- ja seisuteed, rööpad viiakse betoonalusele, vahetatakse välja kontaktliin ning kandemastid. Lõigul Suur Rannavärav – Balti jaam, tõstetakse trammitee lähemale Skoone bastionile, arvestades Rannavärava tänava perspektiivset sulgemist autoliiklusele. Kolme veoalajaama paigaldatakse uued seadmed ning peatused saavad trammiooteplatvormid ning -kojad. Trammitee ristumised sõiduteega muudetakse ohutumaks, paigaldades foorid ning kujundades ümber liikluslogistilised lahendused. Kopli trammidepoo saab võimekuse, vastu võtta uusi CAF Urbos tramme.
Aprill

Kohale jõudis Viimane Zaragossa tehasest tellitud kahekümnest uuest CAF Urbos trammist ja sellega võis 2012. aastal alanud pealinna trammihanke edukalt lõppenuks lugeda. Tallinna 44-st liine teenindavast trammist 20 on nüüd madalapõhjalised moodsad Urbos linnatrammid.
Mai
Viisime lõpule ettevalmistused Kopli suunalise trammitee rekonstrueerimiseks.
Juuni

Algasid tööd Kopli trammiliinil. Tänaseks on lõik Viru ring-Balti jaam juba taas avatud. Kui 3. ja 4. liini renoveerimisega kaasnes pidev ajakirjanduse poolne kirgede kütmine võimalike linlastele tekkivate ebamugavuste ümber, mida mahukad tööd endaga kaasa võivat tuua, siis Kopli trammitee valmib ilma pressi poolt ülespuhutud skandaalikesteta. Meile see istub. Saab rahulikult ja asjalikult linnale oluliste arendustega tegeleda. Põhja-tallinlastele ja kogu linnale on Kopli trammiharu moderniseerimine aga äärmiselt tähtis, aidates oluliselt kaasa piirkonna väärtustamisele nii äri- kui elukeskkonnana.

Ettevõtte mainele lisas aga sära fakt, et Krediidiinfo AS hinnangu kohaselt omistati meile majandustulemuste eest AAA krediidireiting ning väljastati Eesti eduka ettevõtte sertifikaat.

Juuli

Mõte, tuua Tallinna linnapilti retrotrammid, jõudis arengus nii kaugele, et kuulutasime välja riigihanke ehitaja leidmiseks. KT-4 baasil ehitatud retrosõidukite juures võetakse aluseks läinud sajandi keskpaiga normid ja esteetilised tõekspidamised. Tehnika osas peavad retrotrammid vastama aga tänapäeva kõrgendatud nõudmistele.

August

Algasid tööd trammitee viimiseks Tallinna Lennujaamani. Trammitee pikendus algab Peterburi maantee äärde rajatud pöördekanjonist, kulgeb tunnelis raudtee ja Suur-Sõjamäe tänavate alt läbi, jõuab süvendis tõustes Keevise tänaval taas maapinnale ning lõpeb tagasipöörderingiga lennujaama juures. Tänaseks on raudteealune läbimurre juba valminud. Peale trammitee käiku andmist, on Tallinna Lennujaam ühenduse poolest kesklinnaga üks mugavamaid terves Euroopas.

September

Tallinna Linnatranspordi AS valiti erinevate riikide suurte kogemustega ärijuhtidest ja tööstusekspertidest koosneva žürii otsusega Euroopa ettevõtlusauhinna European Business Awardsi II vooru, ehk hinnati vastavaks National Champion astmele. European Business Award esimeses voorus osales ligi 33 000 ettevõtet 34 riigist. Peale žürii pingelist tööd jäi sõelale 636 ettevõtet, mis pälvisid tiitli National Champion ja pääsesid edasi teise vooru, kus selgitatakse välja Ruban D’Honneur. Erilist tähelepanu pööratakse valiku tegemisel innovaatilisusele, ärilisele edukusele ja –eetikale. Ruban D’Honneur vooru edukalt läbinud jõuavad finaali, mille tulemused selguvad tuleva aasta mais.

Oktoober

Allkirjastasime lepingu retrotrammide ehitamiseks. Töövõtja garanteerib trammide renoveerimise vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele standarditele, tehnilistele nõuetele ning normidele. Iga tramm saab garantii, sõita plaaniliste tehnohooldustega vähemalt 500 000 kilomeetrit. Eraldi garantii kehtib korrosioonikindluse, kere värvkatte, toitemuunduri, veoajami, kliimaseadme ja põrandakatte kohta.

November

Kirjutasime firma MAN esindajatega Münchenis alla lepingule, mille alusel tarnitakse meile järjekordne partii uusi Euro-6 saastenormidele vastavate mootoritega moodsaid linnabusse. Busside soetamiseks väljakuulutatud riigihanke võitja, MAN, arvestab meile busse tarnides nii kõrgendatud nõudmistega reisijate turvalisuse ja mugavuse osas, kui ka põhjamaiste ilmastikuoludega, mis muudab bussid lihtsalt hooldatavaks ja vastupidavaks.

Detsember

Ettevõtte nõukogu esimees Taavi Aas kinnitas, et linn jätkab ühistransporti investeerides jätkusuutlikku poliitikat, mis tagab kõigi projektide ning hangete tähtajalise elluviimise. Sellest parem uudis oli linnarahvale vaid see, et nagu kõigil eelnevail aastailgi, sõitis ka neil jõuludel läbi meie ilusa kodulinna ehtes ja lustlik jõulutramm. Loodan, et kõik huvilised said jõuluvanale oma salmid ette lugeda.

Rahulikku jõuluaega ja rõõmsat saabuvat aastat!

 

 

 

 

Saabuval aastal kohtuvad Tallinna transpordis ajalugu ja tulevik

 

 

2017 aasta on kuulutatud laste- ja noortekultuuri aastaks, mida kroonib noorte laulu- ja tantsupidu. Ent saabuval aastal on varuks veel palju sündmusi, mis muudavad selle eriliseks. Tähelepanu väärne on näiteks seegi, et esmakordselt kohtuvad Tallinnas ühistranspordi ajalugu ja tulevik. Nimelt alustavad 29. augustil Kadrioru liinil regulaarseid sõite KT-4 trammide baasil ehitatud retrotrammid, suvel jõuavad Tallinna tänavale aga kaks juhita isesõitvat tulevikubussi, mis kuu aja jooksul kurseerivad Mere puiesteel.

Tervitus tulevikust.

Juhita busside projekt on pigem PR kui praktilise väärtusega ettevõtmine, mis ei mõjuta TLT AS-i lähiaastate arengustrateegiat. Juhita väikebussid sõidavad Tallinnas Eesti Euroopa Liidu eesistumise algusperioodil ning projektiga juhitakse tähelepanu Eestile, kui innovatiivsele ning uusi ideid toetavale riigile. Kuidas kaks kuni 12 reisijat mahutavat sõidukit muu transpordiga seonduvad, on seni veel lõpuni otsustamata, igatahes on selge, et vastavalt meie seadusandlusele peab igas sõidukis viibima ka juht, kes toimuvat jälgib ja hädaolukorras on valmis rooli robotilt üle võtma ning sõitjate ja kaasliiklejate ohutuse tagama. Isesõtjaid pole kavas liita ühtsesse valideerimissüsteemi ning neid saavad tasuta kasutada nii Tallinlased kui linna külalised. Busside sõidukiirus ulatub maksimaalselt 40 km/h, kuid nähtavasti jääb see 20 km/h kanti. Isesõitjate liin viib piki bussirada Viru ringilt Linnahallini ja tagasi. Kuu vältava projekti ettevalmistamisega tegeleb Riigikantselei töögrupp ning selle esialgne maksumus on 50 000 eurot.

Hetkel pole juhita bussidel veel pärisliinidele asja, ent tehnika ja navigeerimissüsteemi arenedes võime tulevikus kindlasti näha, kuidas targad juhita bussid hakkavad tööle kõigil liinidel. Veel mõni aasta tagasi ei rääkinud keegi ka kontaktivabadest trollidest, ent tänaseks on tehnoloogia kiirelt edasi arenenud ja arvestame juba tõsiselt võimalusega, et kontaktivabad sõidukid võtavad tulevikus klassikalised trolliliinid üle. Juhita ühistranspordi rakendamisele võiks aga mõelda näiteks 2020 valmival Tallinna uuel peatänaval ning sellega seonduval Kesklinna sadamat Tornimäe kõrghoonete alaga ühendaval jalakäijate alal.

Juhita busside pilootprojekti tuleb igati tervitada juba kasvõi selle pärast, et aegunud seisukohtadele jäänud nn transpordiasjatundjad, kelle võhiklikud seisukohad, nii trollibusside kui hübriidsõidukite otstarbekuse koha, meedias vett sogavad, näeksid oma silmaga, kuhu kõrgtehnoloogiline ühistransport kogu maailmas liigub.

Retrotrammid toovad nostalgiat.

Et kaasaegsele linlasele ja turistile positiivseid elamusi pakkuda, oleme teostamas mõtet, et ajaloolist Kadriorgu läbivat 3. trammiliini hakkaksid teenindama retrotrammid. Juulis kuulutasime välja hanke, mille võitsid ühispakkujad AS Ühinenud depood ja Inekon Grup AS, oktoobris sõlmisime lepingu ning detsembri alguses kooskõlastasime trammide välis- ning sisekujunduse, mille juures on võetud aluseks läinud sajandi keskpaiga normid ja esteetilised tõekspidamised. Tehnika osas vastavad retrotrammid aga tänapäeva kõrgendatud nõudmistele. Visiooni retrotrammide kujundusest lisasin ka oma blogiloole. Vaadake ja imetlege!

Jääme siis huviga ootama järgmist suve, kus saame otsekui ajamasinat kasutades, sõita samal päeval tulevikubussis ja Kadrioru retrotrammis. 

 

 

Uus valitsus ja ühistransport

 

Tänaseks on Eesti uus valitsus juba mõned päevad usinalt töötanud. Kindlasti kulub peaministril ja alustavatel ministritel aega, et ennast oma valdkonnaga täielikult kurssi viia, ent pikaks hoovõtuks mahti pole, sest eelmise valitsuse poolt seisakusse juhitud Eesti elu vajab kiireid samme, et asjad taas liikuma saada. Selleks tuleb koalitsioonilepingu üldsõnalised punktid täita konkreetse sisuga.

Neile, kes on vaevunud koalitsioonileppe läbi lugema, või kuulasid peaministri kõnet enne Riigikogu hääletust, on küllap silma jäänud, et seekord püütakse tõepoolest arvestada kõigi valitsuserakondade, ja mitte üksnes nende, ootustega – et lepe on eelkõige inimkeskne. See annab hea võimaluse välistada mõne valitsuserakonna surumist puudliseisusesse. Täisväärtuslikust ja vastastikku arvestavast koostööst sünnib aga parim tulemus. Loodame, et nii jääbki. Oleme viimastel aastatel kogenud, et riik, kus opositsiooni hääl summutatakse, olgu pealegi, et otsekui hea eesmärgi nimel, nõrgeneb. Koos uue koalitsiooniga on tekkinud võimalus liikuda esindusdemokraatialt osalusdemokraatiale, nagu ka peaminister oma sõnavõtus toonitas. See on väikese rahva jaoks oluline samm!

Suure transpordiettevõtte juhina rõõmustab mind uude koalitsioonileppesse kirjutatud selgesõnaline lubadus, jätta teostamata 2018. aastaks plaanitud diiselkütuse aktsiisitõus. See pole kasulik mitte üksnes Tallinna ühistranspordile, vaid kujutab endast ka olulist regionaalpoliitilist meedet.  

Koos uue valitsusega on inimesed hakanud taas uskuma, et elu võib muutuda paremaks. Eestlaste usku ei tohi aga petta, sest seda on liiga kaua tehtud!

Igapäevamured ei kao.

Valitsuse vahetus ja sellega kaasnev õhu klaarikslöömine, ei välista igapäevaseid muresid. Neid jagub ikka. Me oleme oma arengus täpselt seal, kuhu seisak on meid jätnud. Eesti ja Tallinna igapäevaelu peegeldub neis linlaste pöördumistes, mida Tallinna Linnatranspordi AS-ile saadetakse. Peatuksin mõnel probleemil, mis võivad laiemat huvi pakkuda.

Asotsiaalid bussides ja trammides.

Korduvalt on TLT AS-ile kurdetud, et ühissõiduki kasutamise muudavad ebamugavaks haisvad ja lisaks ka alkoholijoobes asotsiaalid.

Eluheidikud ja alkoholisõltlased on probleemiks mitte ainult ühistranspordis, vaid mujalgi linnaruumis. TLT AS soovib, et ühistranspordi kasutajatel oleks võimalikult mugav ning seepärast oleme mures, kui halvasti lõhnavad ning joobes kodanikud meie sõitjaid häirivad. Samas on taoliste ilmingutega võidelda raskem, kui esmapilgul tundub ning probleemi kardinaalseks lahendamiseks jääb meie võimalustest väheks.

Mida saame teha, kui ebameeldivad sõitjad on end ühissõidukis sisse seadnud? Bussi- ja trammijuhid tõstavad ebakained ja haisvad isikud lõpppeatustes sõidukist maha. Kui sõitjad juhile mõnest taolisest isikust teatavad, võtab ta ühendust turvafirmaga, kes ebameeldiva reisija ühissõidukist eemaldab. Sellega aga meie võimalused piirduvad. Politsei asotsiaalidega reeglina ei tegele ning vastab väljakutsetele valikuliselt.

Asotsiaalsete eluviisidega inimeste rehabilisatsiooniga tegeleb võimaluste piires omavalitus, kuid kuna praegune seadusandlus ei võimalda kasutada eluheidikute suhtes mingit sundi, jäävad tulemused tagasihoidlikuks. Seadusega on küll keelatud avalikus kohas joobnud olekus viibimine, ent piisava kontrollimehhanismi puudumisel see alkoholisõltlasi ei pidurda. Olukorda võib muutuse tuua uue valitsuse poolne järjekindel sotsiaalmeetmete rakendamine ning parema patrullteenistuse rakendamiseks politseile lisaressursi kindlustamine. Kindlasti peaks seadusandja leidma võimaluse, kuidas avalikus ruumis viibivaid kodanikke alkohoolikute ning häirivalt käituvate heidikute omavoli eest tõhusamalt kaitsta. Alles siis võime olla kindlad, et meid ja linna külalisi ei tülitata ühissõidukites ega tänaval.  

Millised trammid hakkavad lennujaama teenindama.

Huvi on tuntud selle vastu, kas uuel lennujaama viival liinil hakkavad peale selle valmimist sõitma ka vanemad trammid. Leitakse, et päevinäinud KT-4 ja KT-6 trammidel pole sobilik õhuteed pidi Tallinna saabujaid sõidutada.

Praktikas kaob probleem tuleva aasta lõpuks, sest ajaks, kui lennujaama pikendus avatakse, pole Tallinnas enam tramme, mida võiks vanadeks nimetada. Lisaks olemasolevatele 20-le CAF Urbos trammile, teenindavad tuleva aasta lõpust liine üksnes renoveeritud trammid. Kõik KT-4 ja KT-6 trammid läbivad põhjaliku uuenduskuuri, mille käigus saab värske väljanägemise trammide reisijatesalong ning moodsate lahendustega asendatakse vananenud mehhaanika ning elektroonika. 6 trammi aga renoveeritakse ajaloolise välimuse ning kaasaegse tehnoloogiaga retrotrammideks ning need hakkavad sõitma Kadriorgu läbival 3. liinil.

 

 

 

 

Lumi tuiskab, bussid ja trammid sõidavad

 

Talv jõudis sellel aastal ootamatult kohale. Alles november, aga nii mõneski paigas on kerkinud juba korralikud hanged ja toimunud esimesed rasketest lumeoludest tingitud liiklusõnnetused. Tallinna tänavad on aga suudetud suhteliselt korras hoida ning ühistransport toiminud tõrgeteta. Selle eest tuleb tunnustada töökaid tänavahooldajaid, aga ka meie bussi- ning trammijuhte, kes on tõeliste proffidena ilmastikuolusid arvestanud ja reisijad ohutult kohale toimetanud. Vähetähtis pole ka tehnilise poole hea töö, sest hästihooldatud bussid-trammid püsivad paremini libedal teel.

Trammid on moes.

Pole saladus, et tallinlased on TLT ASi pakutava teenusega rahul. Avaliku arvamuse uuringu järgi hinnatakse meid viie palli süsteemis hindega 4,13. Aga viimasel ajal on täheldatav veel üks uus ja huvitav tendents. Nimelt on trammid muutunud noorte ja laste hulgas äärmiselt populaarseks. Kas on sellele aidanud kaasa Ivo Parbuse sulest ilmunud lasteraamat „Tramm nimega Moonika“, millele joonistas ilusad pildid kunstnik Karel Korp, või milleski muust, aga üha rohkem lapsi ja noori soovib trammindusega lähemalt tutvust teha. Omalt poolt püüame huvilistele igati vastu tulla.

Meie toredaks koostööpartneriks on saanud heategevusühing „Minu unistuste päev“, mille eesmärgiks on raske haiguse läbi põdenud laste ellu rõõmu tuua. Juba kahel korral on nende hoolealused avaldanud soovi uue CAF trammi juhikabiinis istudes läbi linna sõita. Viimane taoline sõit toimus 5. novembril. Muhe trammijuht Udo Reinaru näitas vaimustunud mudilasele, kuidas uksi avada, peeglitest kõike toimuvat jälgida, ning isegi seda, millist nuppu tuleb trammi liikumapanemiseks vajutada. Ainult pidurdamise jättis ligi nelikümmend aastat trammi juhtinud mees enda hooleks. Nii tehti koos tiir Kadriorgu ja tagasi depoosse. Sõidu lõpul kinnitas oma unistustepäeval trammijuhi ametit proovida igatsenud väikemees surmtõsiselt, et kui suureks kasvab, saab temast kindlasti päris trammijuht. Kuldaväärt mõte, sest häid trammijuhte on Tallinnas vaja nii nüüd, kui ka aastate pärast.

Terve trammitäis nooruslikku rõõmu.

Samal päeval toimus ka teine tähelepanuväärne sündmus. Nimelt leidsid gümnaasiumi õpilastele ja üliõpilastele mõeldud turundusseminari KAMA ehk Kursus Arenevatele Marketingi Agentidele korraldajad, et kõige parem oleks avaliku- ja sotsiaalmeedia teemaline seminar viia läbi kohviktrammis Pauliine. Nii pöördusidki noored oma sooviga meie poole ning atraktiivne seminaripäev saigi teoks. Küllap märkasid laupäeval, 5. novembril, kesklinnas jalutavad inimesed meie auväärset retrotrammi, kus reisijateks tore õpihimuline seltskond. Kindlasti aitas ebatraditsiooniline liikuv klassiruum kuuldut paremini omandada. Kui aga loeng kippus igavaks muutuma, sai aknast välja vaadates muutuvat linnapilti uudistada. Noored leidsid, et trammisõit on turvaline, arendav ja vaheldust pakkuv.

Kindlasti oli trammipäev noorte jaoks uus kogemus, ent nende valik andis märku ka sellest, et just noored on uute arengute mõistmiseks avatumad. Sageli kuuleme kibestunud kriitikutelt, kui halb on ühistransport, eriti Tallinna oma, kuidas sõidukid on ülerahvastatud, neid tuleb kaua oodata ning seal võib näha asotsiaale ja joobnud inimesi. Sõnaga, ühistransport ei kõlba kusagile ning vaatamata ummikutele ja tekitatavale reostusele, peaks eelistama autosõitu. Noorte vastus sellele eluvõõrale halale on selge – ühistranspordi edendamine on ainuke tõsiseltvõetav võimalus linnaelu probleemide lahendamiseks. Leian, et noored on arukamad, kui nii mõnedki linnavolikogu opositsioonisaadikud, kes vanast inertsist tasuta ühistransporti sarjavad ning bussiradade kaotamist nõuavad. Meie lähtume oma plaanide tegemisel sellest, et ühistransport on nooruslik ja moodne ning et tasuta ühistrasnsporti toetab valdav osa linlastest.

Tulevik on juba saabunud

 

Kasvavate linnade nuhtluseks on autostumine ning sellega kaasnev õhu- ja mürasaaste. Vahendid saastega võitlemisel jagunevad kaheks – inimeste liikumisharjumuste kallutamine ühistranspordi suunas ning saastevaba tehnoloogia areng, mis võtab sisepõlemismootoritega sõidukitelt vähehaaval juhtrolli üle.

Elektriautod ja euroutopistlik kampaaniamüük.

Euroopa Liidu otsustajariik Saksamaa kavatseb 2030 aastal täielikult elektriautodele üle minna. Sellest alates ei aktsepteerita saksas enam isegi hübriidsõidukeid, vaid kõik turule jõudvad masinad peavad eranditult liikuma akujõul. Sakslaste plaan pole õhust võetud. Selle tingivad Pariisi kliimakonverentsi otsused, mille kohaselt tuleb Saksamaal vähendada CO2 emissiooni 95%. Samas ei saa elektriautod seni suure populaarsusega hoobelda ning kuigi nende soetamist riiklikult toetatakse, on ostusoov jätkuvalt marginaalne. Saksamaa valitsus toetab järgneval kolmel aastal kuni 300 000 elektriauto ostu, eraldades selleks 1,2 miljardit eurot, kuid seni on elektriautosid soetanud vaid paartuhat entusiasti. Pole ka midagi imestada, sest vastavalt loodusseadusele, avaldub inimloomuses vastuseis kõigele kampaaniakorras pähemääritule. Olukord muutub siis, kui elektriautod saavad konkurentsivõimeliseks nii sõidumugavuse, akude vastupidavuse kui ka hinna poolest. Olen kindel, et tänu autotööstuse pingutustele, jõuab see aeg kätte varem, kui oskame arvata ning siis pole ei Saksamaal, Eestis, ega mujalgi maailmas tarvis eletriajamiga masinaid ostjatele vägisi armsaks teha, vaid neid muretsetakse meeleldi.

Kõigel on oma aeg ja kui poliitikud soovivad vahel aja kulgu kiirendada, tekib sellest üksnes paksu pahandust. Seda mõtet toetab ka Bloombergi analüüs, mis väidab, et kui elektriautode hind jätkab kahanemist praeguses tempos, on see aastaks 2022 fossiilkütust kasutavatest sõidukitest soodsam ning aastal 2040 on juba 25% tänavail liikuvaist autodest varustatud elektrimootoriga. Nii et otstarbekus paneb lõpuks asjad ise paika.  Elektriautode hinna viib alla akude odavnemine. Praegu moodustab aku väärtus kolmandiku auto hinnast, kuid see langeb pidevalt. Aastatel 2010-2015 langes autodes kasutavate akude kilovatt-tunni hind 1000 dollarilt 350 dollarini.

Mida praegu turul pakutakse.

Aga vaadakem, mida hetkel elektriautofännile pakutakse. Tuntuima elektriautodele spetsialiseerunud tootja lipulaev Tesla Model X-i käitab 100 kWh-ne aku. 72 500 eurose baashinnaga mudel läbib ühe laadimisega 355 kilomeetrit. Täislisavarustusega 146 800 eurone masin suudab aga ühe laadimisega sõita juba kuni 542 kilomeetrit. Model X on mugav ja elektriauto kohta muljetavaldava kiirendusega, jõudes nullist sajani 3 sekundiga. 2015. aastal seeriatootmisse jõudnud autosid on tänaseks üle maailma müüdud ca 16 000. Esimene taoline kulgeb ka Eesti teedel.

Veidi kõhnema rahakotiga loodushoidu hindavale autohuvilisele pakub Nissan alates 33 000 eurose hinnaga Leafi, mis oma 30 kWh aku jõul on soojal suvepäeval võimeline sõitma ühe laadimisega 250 km, talvel aga veab vaevu välja 150 km kaugusele. Siit algabki põhiprobleem, kuna autot tuleb hoida sõitmise asemel sageli hoopis pistikus. Aga usun, et küllap akude arenedes mure kaob ja kui ka auto hind tasapisi langeb, muutub Leaf igas mõttes konkurentsivõimeliseks sõiduriistaks. Aga nii Model X kui Leaf tõestavad, et tulevik on juba käes ning seepärast soovin neile mõlemale siledat veeremist Tallinna tänavail.

Ka ühistransport läheb üle elektriajamitele.

TLT AS ei taha keskkonnasõbralikus liikumises sugugi pealtvaatajaks jääda. Pariisi kliimakonverentsi eel ühinesime Rahvusvahelise Ühistranspordi Assotsiatsiooni kliimamuutuste vastu võitlemise deklaratsiooniga, mis juhib tähelepanu ühistranspordiettevõtete panusele ülemaailmse kliimasoojenemise ärahoidmisel. Sellest lähtuvalt oleme töötanud välja ka oma arengustrateegia, mis näeb ette bussiveeremi kiire uuendamise ning hübriidbusside kasutuselevõttu. Tänaseks liigub Tallinna tänavail 24 Volvo 7900 hübriidbussi, millele saabuva aasta 2 kvartalis lisandub veel 20 kombineeritud ajamiga loodussõbralikku sõidukit. Meie pargis puuduvad madalama kui Euro-3 saastenormile vastavad bussid, üle poole pargist on aga Euro-5 või Euro-6 saastenormiga mootoritega linnasõidukid.

Me tegutseme selle nimel, et Tallinna õhk puhtamaks muutuks. Käesoleval ajal tekitab ühistransport Tallinnas liiklusest tulevast õhusaastest 4%. Kümnendi lõpuks vähendame ühistranspordi osa selles kuni viiekordselt, jäädes alla 1% piiri. Olen kindel, et aastaks 2040, mil Euroopas moodustavad elektrisõidukid 25% kõigist autodest, on TLT AS aja loomulikku kulgu edestades, läinud täielikult üle kontaktivabade elektrisõidukite kasutamisele ning seda ilma kampaaniate või poliitiliste deklaratsioonideta.  

 

 

Liiklus pole koht oma ego näitamiseks

 

Viie päeva eest algas kohtupidamine noore mehe üle, kes põhjustas läinud aasta mais joobes autot juhtides avarii Tartu maantee ja Lastekodu tänava ristmikul. 113 kilomeetrise kiirusega punase tule alt läbi kihutanud auto rammis teist sõidukit ning paiskus seejärel ohutussaarele, kus seisid jalakäijad. Tragöödias kannatas 16 inimest. Vaid õnnekombel ei saanud keegi surma, ent 4 raskemalt vigastatud ohvrit peavad nähtavasti kogu ülejäänud elu leppima tervisekahjustustega. Nad pole enam kunagi endised.

Risk liikluses algab valedest väärtushinnangust.

Olukord liikluses sõltub suures osas juhi isikuomadustest. Kohtu alla antud liiklusmõrtsukate primitiivsed hoiakud on tavaliselt tingitud madalast enesehinnangust, mida ülbitsemise abil varjata püütakse. 16 inimesele kannatusi põhjustanud Tartu maantee liikluskurjategija tunnistas, et tahtis punase alt läbi kihutades avaldada muljet autos viibinud tütarlastele. Tema jaoks oli muu ebaoluline, ta ei tunnetanud enda vastutust, ei mõelnud kaasliiklejatest, keda ohtu seadis. Sellel hetkel oli väiklane ego tema jaoks olulisem.

Õnneks on valdav osa autojuhte vastutustundlikumad. Jalakäijatega arvestamine ning reguleerimata ülekäiguradade ees peatumine, on muutunud pigem reegliks. Ka bussiradadel kihutajaid märkab tänavapildis üha harvemini. Kuid siiski on neid, kes oma riskikäitumist ei häbene, veel küll ja küll. Ja siin tekibki küsimus, mis tõukab neid tagant, kas nad tõesti on sellisteks sündinud?

Suured rikkumised saavad alguse väiksematest.

Kui räägime, et üldine liikluskultuur on paranenud, siis pole see kahjuks kogu tõde. Positiivsete muutuste kõrval on kiiruspiirangud valdkonnaks, kus reegleid eirab vähemalt 90% autojuhtidest. Kui veel kümmekond aastat tagasi võis linnas sõita ka 50 km/h, ilma, et sind kohe taganttulevate lendurite poolt lömastada üritataks, siis tänaseks on kiiruspiirangu järgija muutunud nii haruldaseks nähtuseks, et vääriks loomaaias prii ülalpidamist. Juhid, kes Tallinna tänavatel ning vähegi sõidetavatel linnadevahelistel maanteedel piirkiirusest kinni peavad, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Linnas viiekümnega kulgemine nõuab raudseid närve, sest vähe sellest, et sinust igas asendis mööduda üritatakse, ägedamad sõidumeistrid timmivad pikivahe aeglasema eessõitjaga nii minimaalseks, et tagant otsasõidu vältimiseks lihtsalt peab kiiremini kulgema. Iga endast lugupidav eestlane teab, et lubatud kiirust kümnega ületada, pole mingi patt, sest seda teevad kõik. Ent üks rikkumine ahvatleb teisele ja kui avalikkuses pole piirkiiruse ületajate suhtes hukkamõistu, siis tundub mõnele uljaspeale, et aktsepteeritav on ka ülekäiguradade eiramine, punase tule alt läbisõit ja kihutamine bussirajal.  

Purjus roolikeerajad annavad märku liiklusjärelvalve puudumisest.

Kindlaks katalüsaatoriks liiklusolukorra hindamisel on joobes juhtide hulk ja selles osas poole kahjuks paranemist märgata. Juba aastaid on liiklusjoodikute arv püsinud muutumatult kõrge ning nähtavasti on see pigem kasvutrendis, sest õhukese riigi kleenukeseks koondatud politsei on lõpetanud tavapärase liiklusjärelvalve ning rikkujaid tabatakse vaid kampaaniate korras „kõik puhuvad“ reidide ajal. Ka kõige tagasihoidlikuma statistika järgi on meie teedel iga 10 000 juhi kohta 11 purjus roolikeerajat mis tähendab, et igal päeval osaleb liikluses ca 550 nokastanud vennikest. Pole millegagi välistatud, et mõni viinauimas piloot tahab kellelegi oma uljusega meeldida, nagu too Tartu maantee hull, tulemuseks aga on ülekohtuselt katkenud elud, kadunud tervis ja ravimatud hingetraumad.

Kahjuks tolereeritakse alkoholijoobes autojuhtimist ka poliitilisel tasandil. Näiteks jäeti ametisse IRLi ridadesse kuuluv Paide vallavanem Veljo Tammiku, kes hiljuti johmase peaga politseile vahele jäi. Avalikkusele saadab see ühese signaali, et õigesse parteisse kuuludes võid ka enne liiklusesse sukeldumist napsi võtta.

Miks ma sellel teemal üldse arutlen? Lihtsam oleks ju koos teiste Eestimaa poegade ja tütardega muretult gaasipedaali sõtkudes edasi liigelda. Aga süda ei luba, sest ka minu pere ja head sõbrad liiklevad tänavatel, kuhu igal hetkel võib ilmuda mõni ebaadekvaatne roolikeeraja. Samuti olen vastutav oma ettevõtte 1800 töötaja käekäigu pärast, kellest suur osa teenib leiba liikluses osaledes. Me ei pea õigeks, et kodust lahkudes tuleb karta üksnes seetõttu, et keegi peab vajalikuks end liikluses välja elada.

 

Presidendivalimistest ja rahvusliku tšempioni tiitlist

 

Eile õnnestus ka minul istuda koos teiste valijameestega Estonia saalis. Kuigi president jäi valimata, andis eilne päev väärt õppetunni ja kinnitas veelkord minu veendumust, et president tuleb valida rahva poolt. Rääkida, et rahvas on rumal, ega suuda endale väärilist presidenti valida, on küündimatu. Selles ju ongi demokraatia olemus, et rahvas saab vabadel valimistel endale juhid määrata.

Valimiste äpardumine algas juba sellele eelneva kampaania ülesehitusest. Puudus asjalik debatt Eesti tuleviku teemadel. Isegi riigitelevisioonis kandidaatidele pakutud eetriajal arutleti pigem kõrvaliste probleemide, kui nende valuliste teemade üle, mis lõppkokkuvõttes otsustavad Eesti riigi ja rahva püsima jäämise. Ohtralt pakuti meelelahutust, lahates kandidaatide eraelu ja isikuomadusi, riigimehelikele mõtetele ja tulevikuvisioonile jäi ruumi äärmiselt vähe.

Valimiste eel püüti teha nägu, otsekui oleks avalik arvamus kandidaatidele oluline, ent tõeline võitlus käis siiski erakondade tagatubades ning valitsusparteide diilikontorites. See omakorda tingis närvilisuse ja tigeduse, millega mõned kandidaadid oma rivaale ründasid. Kui koguda kokku poliitilise sopa hulk, mida üritati neil valimistel loopida, upuks sellesse kogu Toompea, kõigi võimukoridoride ja tagatubadega ühes.

Presidendivalimiste nurjumine annab tunnistust sügavast poliitilisest kriisist valitsuskoalitsioonis, mida ei saa enam eirata, kuna valitsuse teovõimetus seab ohtu riigi edasise heaolu. Koalitsiooni vastuolud on muutunud ületamatuks ning kokkulepped ei pea. Venima hakanud presidendivalimised kinnitavad üheselt ka tõsiasja, et opositsioonist teerulliga ülesõitmise aeg on Riigikogus läbi ja seisakust väljumiseks tuleb senist praktikat muuta. Eesti poliitiline juhtimine on ummikus ning riigi perspektiivitust seisust väljatoomine nõuab olulisi muutusi. See, et me ei suuda presidenti ära valida, pole asja juures veel suurim õnnetus.

Valimiste võitja oli vähimagi kahtluseta Mailis Reps. Pääseda peale Keskerakonna pihta suunatud õukonnameedia turmtuld riigikogust teise vooru ning koguda seal tähelepanuväärne häältesaak, kinnitab, et tegemist on väärt kandidaadiga. Olen kindel, et kui paar puuduvat häält poleks peatanud Mailise teed valijameestekogu teise vooru, oleks Eestil praegu esimene naispresident.

Igatahes on valijameheks olemine sündmus, mis jääb meelde aastateks.

TLT AS pälvis Euroopa ettevõtluskonkursil National Championi tiitli.

Sügiskuu algas Tallinna Linnatranspordi ASile suurepärase teatega, et ettevõte valiti erinevate riikide ärijuhtidest ja tööstusekspertidest koosneva žürii otsusega Euroopa ettevõtlusauhinna European Business Awardsi II vooru, mis tähendab, et meie töö hinnati vastavaks National Champion astmele.

Kahtlemata on tegemist suure tunnustusega meie senisele arengule. Meie edukust ei määranud üksnes TLT ASi head töötulemused ning pakutava teenuse järjekindlalt paranev maine, vaid kindlasti aitas tublisti kaasa viljakas koostöö Tallinna Linnavalitsusega ning seal langetatud õiged otsused ühistranspordi arendamisel, millest tähtsaim on tasuta ühistranspordi rakendamine.

European Business Award esimeses voorus osales ligi 33 000 ettevõtet 34 riigist, millest edasi pääses 636, nende seas ka TLT AS. Nüüd võime julgelt kinnitada, et oleme Euroopa ulatuses tähelepanuvääriv ettevõte ning üks vähestest linnatranspordis, kes sellise tunnustuseni jõudnud.

Kõik tiitli National Champion võitjad pääsesid edasi teise vooru, kus selgitatakse välja Ruban D’Honneur. Erilist tähelepanu pööratakse valiku tegemisel innovaatilisusele, ärilisele edukusele ja –eetikale. Ruban D’Honneur vooru edukalt läbinud jõuavad finaali, mille tulemused selguvad tuleva aasta mais.

TLT AS on tõusnud majandusnäitajatelt ja pakutava teenuse kvaliteedilt kindlalt Eesti ettevõtete tippu. Käesoleval aastal omistati meile Krediidiinfo AS hinnangu kohaselt suurepäraste majandustulemuste eest AAA krediidireiting ning väljastati Eesti eduka ettevõtte sertifikaat. 2015. aasta lõpetas ettevõte 59,6 miljoni eurose kasumiga, mis investeeritakse uude veeremisse ja taristu arengusse.

 

Linnavolinik Kuke uitmõtetest

 

2. septembri Delfi avaldas Tallinna Linnavolikogu opositsioonisaadiku Kaido Kuke arvamusloo, mille pealkirjas nenditi parastavalt, et autostumise vastu sõda alustanud Tallinn upub autodesse. Artikli autor paneb linnavalitsusele pahaks parkimistasude tõstmist ning bussiradade mahamärkimist, mis olevat puhas kius autoomanike suhtes. Tõeliselt hea lahendusena näeb ta jalgrattateede arendamist, kus siis auto hüljanud linlastel oleks mõnus vändata.

Mis on Kaido Kuke maalitud pildil valesti?

Muidugi kõlab väide, et Tallinnas ei mõelda linlaste tõelistele vajadustele, muusikana teatud seltskonna kõrvadele ning sellele Kukk oma oopuses rõhubki. Ent kui kainelt järele mõelda, siis pole parastamiseks küll mingit põhjust. Pigem tuleks tunda muret selle üle, et vaatamata pingutustele Tallinna tänavatel liiklust rahustada ja autode hulka minimeerida, on olukord siiski pinev. Samas pole me pealinnas näinud suurlinnadele iseloomulikke megaummikuid, kus võib tunde istuda sentimeetritki nihkumata. Selle eest tuleks tunnustada linnavalitsust ning transpordi- ja kommunaalameteid, kes on suutnud just tänu Kuke poolt kirutud meetmetele autostumist kontrolli all hoida. Seda on tehtud leebete vahenditega, rakendamata näiteks ummikumaksu, muutmata tasuliseks autoga kesklinna sisenemist, määramata päevi, millal võivad linnas sõita paarisnumbriga ja millal paaritutega autod. Kõik need survemeetodid on suurlinnades kasutusel ja ikka upuvad paljud neist autodesse. Jääb üle autodele kesklinna juurdepääs sootuks blokeerida, nagu näiteks kavandatakse Hamburgis.

Kas jalgratas päästab tipptunniummikutest?

Tallinnas on ehitatud piisavalt jalgrattateid, kuigi neid kasutab vaid 0,5% linlastest. Ülejäänud 99,5% jaoks võib see tunduda raiskamisena, ent kui mugavad jalgrattateed eemaldavad autoroolist kasvõi pool protsenti Tallinna elanikest, on seegi suur võit. Kui järgnevate aastate jooksul õnnestuks praegusele jalgrattakasutajate vennaskonnale liita veel sama palju rattasõidupooldajaid, oleks see lausa suurepärane. Loota aga meie ilmastikuoludes seda, et jalgrattaid kasutab igapäevasõitudeks 50% elanikest nagu Kopenhaagenis, on pehmelt öeldes naiivne.

Miks inimesed autoga sõidavad?

Sellele on vaid üks vastus – on pagana mugav punktist A punkti B jõuda! See väide kehtib muidugi tipptunni välisel ajal. Ent tipptunni närvilisus ja teosammul venimine kummutab selle väite. Kui arvestada, et suur osa inimestest kasutabki autot hommikul tööle ja õhtul koju jõudmiseks, oleks neil tõsine põhjus kaaluda, kas ühistranspordiga poleks lihtsam. Jõuaks kiiremini, sest Kuke poolt vihatud bussirajad tagavad ühissõidukile ummikutevabama kohalejõudmise, ja närvgi puhkaks. Närvirakud aga, nagu teada, ei taastu.

Paljud linlased on valiku busside-trammide kasuks juba teinud ja vastupidiselt Kuke väidetele, et ühistranspordi kasutajate hulk on langustrendis, näitavad uuringud hoopis bussi ja trammireisijate arvu kasvu. Iseasi, et praegune olukord, kus uuringute kohaselt 60% linlastest nimetab oma peamiseks liikumisvahendiks ühistransporti, pole veel soovide lagi.

Mida teha, et autostumist jätkuvalt ohjeldada?

Selleks on võimalik ette võtta märksa rohkem ning eesmärgipärasemaid tegevusi, kui Kukele nii südamelähedaste jalgrattateede lõputu pikendamine-laiendamine.

Kõigepealt tuleb muuta võimalikult mugavaks sõidukid, mida alternatiiviks pakume. Sellega me tegeleme. Trammireisijad on kindlasti rahul uute Urbostega. Põhjaliku remondi saavad ka kõik eelmise põlvkonna trammid. Bussidega oleme jõudnud keskmise vanuseni 8,5 aastat, mis on Euroopas üks parimaid näitajaid. Trollidega on küll asi sedasi, et Solarised teenivad oma aja kenasti ära ning seejärel läheme üle selleks hetkeks juba oma võimekust tõestanud kontaktivabadele trollidele, mida ei maksa segi ajada hübriidbussidega, mis trolle praegu asendavad.

Pidevalt tuleb teha tööd logistika vallas, arvestades uute tõmbekeskustega. Transpordiamet on korrigeerinud liine ning tihendanud teatud lõikudes graafikut. Heaks näiteks uute tõmbekeskustega arvestamisest on bussiliikluse avamine Kalaranna tänaval.

Muidugi tuleb pidevalt parandada ka jalakäijate võimalusi linnaliikluses. On oluline luua autovabasid tänavaid, ohutuid peatusi ühistranspordi ootamiseks ning ohutussaari tee ületamiseks. Ärgem unustagem, et jalakäijad lõid maailma. Olgem nende vastu lugupidavad ka siis, kui istume autoroolis!

Kesklinna autodest vabastamiseks tuleb ehitada mitmetasandiliseks ristmikud transiiti linnasüdamest kõrvalejuhtival ringteel. Lisaks Ülemiste liiklussõlmele tuleb Haabersti ristmiku valmimise järel lahendada Tammsaare-Sõpruse, Tammsaare-Tondi ja Tammsaare-Kadaka pudelikaelte probleem. Päevakoda tuleks uuesti võtta Ülemiste järve taguse ümbersõidu rajamine, kuigi seda raskendab seik, et enamus maast, mida ringtee läbiks, on riigi poolt võõrandatud. Ülemiste ja mere vahele surutud Tallinna kesklinn aga vajab lisaks olemasolevale hädasti uut, Järvevana tee koormust kärpivat ümbersõiduvõimalust.

Lisaks eelpoolmainitule, lisanduvad autostumise ohjeldamisel meetmed, mille rakendamine sõltub Vabariigi valitsust. Eelkõige puudutavad need ettevõtlus- ja regionaalpoliitikat ning Tallinna piirest väljajäävaid planeeringuid.

Pole saladus, et kümned tuhanded inimesed, kes elavad Tallinna lähivaldades, sõidavad igal hommikul linna tööle ja õhtul tagasi koju. Hommikune tipptund Viimsi või Tabasalu suunalt on karm kogemus. Miks ei võiks mõelda neis piirkondades ettevõtluse arendamisele, nagu Tallinn on teinud oma endistes magalarajoonides. Kodu lähedal tööl käies kaoks vajadus pikkade tänavaid ummistavate autosõitude järele.

Palju on praalitud Eesti kui IT-riigi mainega, ent praktikas näeb asi märksa nigelam välja. Väga visalt on toimunud tingimuste loomine kodus töötamiseks, samas kui eeldused selleks on olemas. Ehk veenaks riigipoolne toetusprogramm ettevõtjatel julgemalt kodutööle panustama. Vajalike netiühenduste kindlustamine ning tarkvara muretsemine võiks olla riiklikult toetatud. Kui suudaksime kodustöötajate arvu suurendada, väheneks tipptundidel hüppeliselt end linnatänavaile pressivate autode arv.

Valglinnastumine, mis on tekitanud Tallinna piiridele terveid põllupealseid alevikke, toob pealinna tänavaile tuhandeid autosid, sest inimesed on sunnitud linnas tööl käima, tooma lapsed kooli ja lõpuks ostma siit ka toidu, kuna elukohas puudub elementaarne taristu, Kas poleks aeg otsustavalt sekkuda praktikasse, kus uute elamispindade ehitamisel arvestatakse juba eos pendelmigratsiooniga? Maavanem võiks mugavusstsoonist väljuda ja vaidlustada planeeringud, mis ei näe elamute kõrval ette ühtki kauplust ega lasteasutust. Praegu näib valitsus töötavat aga suisa vastupidise loogika järgi, sest paljuvaieldud haldusreform näib probleeme veelgi lisavat ja pendelmigrantide arvu suurendavat. Taas veeretatakse olematu regionaalpoliitika süül tekkinud probleemid Tallinna kaela.

Autostumine on pidevalt ohjeldamist vajav protsess, milles peaksid osalema nii poliitikud, linnaplaneerijad, ametnikud kui teadlased. Tallinn püüdleb selle poole, et liiklusvood mõistlikes piires hoida ning jätta kesklinn jalakäijatele ning kergliiklejatele. On äärmiselt kahetsusväärne, kui linnavolikogu saadik püüab tehtut naeruvääristada, ise probleemi olemusse süüvimata ning tõsiseltvõetavaid lahendusi välja pakkumata.

 

Ohutut kooliteed!

 

Vähem kui nädala pärast saab suvevaheaeg läbi ja taas kõlavad koolikellad. Isana ning suure transpordiettevõtte juhina pean äärmiselt oluliseks, et kooliaasta alguses korrataks lastele üle tarkused, kuidas liikluses õigesti käituda. Esimesse klassi minejatega tuleks juba enne 1. septembrit koolitee mõned korrad läbi jalutada, ohtlikud kohad välja selgitada ning leida võimalused ohte minimeerida. Tähtis on vaadata liiklust lapse silmade kõrguselt, sest vaid nii saab selgeks, kuidas väike koolijüts tänaval toimuvat näeb ja mis võib tal väikese kasvu tõttu märkamata jääda. Kui kooliteel asub mõni ohtlikuna tunduv ülekäik, ent veidi maad kaugemal on turvalisemalt lahendatud ülekäigurada, tuleks eelistada viimast, ning seda isegi siis, kui koolitee veidi pikemaks venib.

Eraldi peaks lastele selgitama, kui ohtlik on tänaval kõndides keskenduda nutitelefoniga mängimisele või miks ei tohi liikluskeerises viibides kõrvaklappidega muusikat kuulata. Vanemate kohus on rääkida, kui oluline on tänaval silmad ja kõrvad lahti hoida, sest laps võib tähelepanu kõrvalejuhtivate tegevuste ohtlikkust mitte mõista. Kindlasti tuleb jütsidele südamele panna, et kooliminekuks tuleb piisavalt aega varuda. Hilinemise hirmus kiirustamine võib tuua tihedas liikluses korvamatuid tagajärgi ja seda ei soovi meist ju keegi.

Kuidas ühistranspordis sõita?

Paljud lapsed kasutavad kooli jõudmiseks ühistransporti. Ka siin tuleks põhitarkused, mis suvega ununenud, üle korrata. Bussi ja trammipeatus pole koht mängimiseks ning seda kahel põhjusel, esiteks ei ole ilus teisi sõidukiootajaid segada, ent mis veelgi olulisem, mängutuhinas võib keegi kogemata sõiduteele sattuda ning siis on kuri karjas. Eriti ohtlik on  peatustes vallatlemine talvise libedusega.

Kui buss peatusesse sõidab, tuleb esmalt lubada soovijatel väljuda ning alles seejärel võib siseneda. Bussi sisenemisel ei tohi ukse vahele seisma jääda. Otstarbekas on liikuda edasi ning leida vaba istekoht, või selle puudumisel seisma jäädes, hoida kindlasti käepidemest kogu sõidu vältel tugevasti kinni. Kui oodata trammi kõnniteel, tuleb selle saabudes veenduda, et autod on peatunud ning alles seejärel minna sisenemiseks ukse juurde. Sama kordub trammist väljudes – uste avanedes peab esmalt tuvastama, kas pärisuunas sõitvad autod on peatunud ning alles siis võib sõiduteele astuda. Teed ei tohi kunagi ületada seisva bussi või trammi eest. Selleks tuleb eranditult kasutada ülekäigurada. Neist reeglitest kinni pidades on ühissõiduki kasutamine meeldiv ning ohutu.

Lisaks ka mõned viisakusreeglid, mida bussis ja trammis järgida, sest ühistranspordis peab kõigil olema mõnus sõita. Kindlasti ei tohi bussis jäätist limpsida või burgerit mugida. Pole ju keegi õnnelik, kui riietele tekivad lohaka kaasreisija süül jäätise või rasvaplekid. Pingid on mõeldud istumiseks, mitte neile poriste saabastega peale ronimiseks. Juttu võiks ühistranspordis ajada normaalsel häälel, sest kisa ja kõrgendatud toon segavad teisi reisijaid. Ka telefonikõnet pidades ei pea tingimata karjuma. Tänapäeva moodsate telefonidega saab rääkida ka tasasel häälel, miks siis oma isiklikke probleeme terve bussitäie rahvaga jagada. Bussi või trammi ei maksa trügida rulluiskudega, sest see on ohtlik, ega jalgratastega, sest need võtavad palju ruumi ja võivad teiste reisijate riideid määrida. Need oleksid vajalikud viisakusreeglid ühistranspordis sõitvatele koolilastele.

Lõpetuseks soovin kõigile TLT ASi teenuseid kasutavatele õpilastele, lastevanematele ja õpetajatele toredat tarkusepäeva ja edukat kooliaasta algust!

 

Veelkord trollidest 

 

Alates üleminekust tasuta ühistranspordile on Tallinna Linnatranspordi ASil läinud väga hästi. Oleme investeerinud trammi infrastruktuuri ning veeremisse ja uutesse bussidesse rohkem kui eales varem. Sellega seoses on oluliselt tõusnud ühistranspordi populaarsus linlaste hulgas. Viimasel avaliku arvamuse küsitlusel hinnati meie tööd viie palli süsteemis hindega 4,13. Arvan, et olukorras, kus osa linlaste väärtushinnanguid kujundab kahjuks poliitilistest sümpaatiatest johtuv realiteetide eiramine, on enamat saavutada äärmiselt keeruline. Muidugi ei tähenda see, et me edaspidi ei püüaks veelgi parema mainehinnangu poole.   

Kui üleminekul tasuta ühistranspordile leidus palju oponente, kes väärt ideed igati mustata püüdsid, siis ajapikku on kriitikud rahunenud ja ka linnavolikogus ei leidu enam neid, kes tasuta transpordi kriitikaga julgeksid ummisjalu välja tulla. Muidugi tingib seda poliitiline pragmatism, mitte opositsionääride heatahtlikkus. Lihtsalt on selgeks saadud, et linnaelanike hulgas populaarset tasuta sõidu võimalust häälekalt kritiseerides, võib kaotada viimasegi toetuse ning saada kohalikel valimistel veelgi veenvama kaotuse osaliseks, kui seni. Aga muidugi pole loobutud katsetest linnavalitsuse transpordipoliitikat muul viisil diskrediteerida. Selleks võimendatakse probleeme, mis TLT ASi suuruses megaettevõttes paratamatult kerkivad. Viimaseks näiteks taolisest tegevusest on see, kui üks netiväljaanne püüdis trammi kontaktliini postidele tehtud ekspertiisi tulemusi kasutada linlaste hulgas paanika külvamiseks, väites, et kõik vahetada soovitatud postid on vaat et iga hetk möödakäijatele pähe prantsatamas. Täielik jama, ent küllap tundus linnavalitsuse tegevuse patoloogilisele õõnestajale, et nüüd on õige aeg rünnata ning selleks ei kohkutud tagasi lausvalest. Õnneks on sensatsiooninäljast kollendav ajakirjandus kasvatanud eesti inimestele paksu naha ja verd ning hävingut tõotavaid artiklikesi võetakse vastu ebaõnnestunud naljana, mida pole kasulik oma vaimse tervise huvides tõsiselt võtta.

Trollibussid trooja hobusteks.

Kuid ega kriitikud soovi alla anda ja tunnistada, et Tallinna ühistranspordis on asjad korras ning TLT AS tuleb oma ülesannetega suurepäraselt toime, mida kinnitab ka ettevõttele omistatud AAA krediidireiting. Ikka otsitakse võimalust tõestada, et linna transpordiettevõttes töötavad ühisveondusest mitte muhvigi taipavad nannipunnid, kellel puudub igasugune ettekujutus taristu arenguloogikast ja linlaste ootustest. Kui võimalik siis kaasatakse hämamisse ka mõni nn ekspert, kes püüab jätta asjatundlikku muljet, mis siis, et jutt, mida taoline kodukootud spetsialist ajab, ei kannata mingit kriitikat. Näitena võib siin tuua linnamüüdi TLT ASi ja selle juhatuse esimehe trollifoobiast. „Nad tahavad trollid välja suretada ja panna nende asemele sõitma tossavad bussid!“ hädaldavad end keskkonnahoidlikeks linlasteks ja transpordiekspertideks maskeerinud „murelikud“ kriitikud. Kui nad ka mõistavad, et tegelikult pole halal trolliliikluse hävitamisest mingit tagapõhja, ei suuda nad siiski lõpetada, sest oma valelikkust ja võhiklikkust on ju raske tunnistada. Nii on trolliteemast saanud mõne tegelase jaoks trooja hobune, mille abil üritatakse TLT ASi muidu ladusalt veerevatele ratastele kaikaid kodarasse sokutada.

Mis nende trollidega siis ikkagi toimub?

Olen sellel teemal peatunud nii erinevates artiklites kui blogipostitustes ning mulle tundus, et infot on jagatud piisavalt. Kuna läinud kuul ilmus taas artikkel, kus üritati paljastada minu vaenulikkust maailma kõige suurepärasema transpordiliigi vastu, siis kordan põhitõed veelkord üle. Esiteks, keegi ei kavatse Tallinnas kaotada elektritransporti, vähemalt ajani, kui heitevabad vesinikmootorid ei tõrju transpordist fossiilkütuste kasutamist välja. Seni hakkavad trolliliinidel sõitma kontaktivabad elektrisõidukid, sest see on arengu järgmine edumeelne etapp. Vanad trollid, mis oma ressursi ammendavad, lähevad järk-järgult teenitud puhkusele, vabastades koha moodsatele sõidukitele.

Praegu kasutusel olev trollitaristu tehnoloogia on moraalselt vananenud ning kogu maailmas on alustatud trolliliinide üleviimist hübriidide ja kontaktivabade elektrisõidukite teenindamisele. Miks peaks Tallinn olema viimane kolgas, kus kohmakad trollid tänavail ukerdavad? Kas peaksime loobuma innovatiivsusest üksnes selle nimel, et rahuldada mõnede inimeste nostalgiavajadust?

Transpordis toimuvad arengud järgivad kolme aspekti, milleks on sõitjate mugavus, tehnoloogia kaasaegsus ning keskkonnahoidlikkus. Kahe esimese näitaja osas on hübriidid ja elektrisõidukid trolle juba ammu edestanud ning mis puudutab keskkonnasõbralikkust, siis hetkel kasutusel olevad euro-6 mootoritega hübriidid, rääkimata kontaktivabadest elektrisõidukitest, ei jää trollidele alla, küll aga on nende käigushoidmine ja soetamine kordades odavam.

Oleks aeg loobuda tühikargamisest ja trollinostalgia asemel alustada faktipõhist arutelu elektritranspordi arengusuundadest ning Tallinnale sobivatest elektrisõidukitest.

 

Tasuta ühistransport kui rahvusvaheline idee

 

Alates 2013. aastast on kõigil Tallinlastel võimalus kasutada tasuta ühistransporti. Kui tasuta transpordile ülemineku alguses oli hulgaliselt kriitikuid, kes peamiselt poliitilistest põhjustest lähtudes, püüdsid ühistranspordi kiiret allakäiku ennustades Tallinna Linnavalitsuse algatust igati mustata, siis tänaseks on tasuta transpordi kriitikast loobutud. Vastupidiselt musta tulevikku tõotanud ennustustele on ühistransport Tallinnas paremas seisus kui eales varem. 2017. aasta lõpuks saab täielikult uuendatud kogu trammivõrgustik ning trammiühendusega liidetud lennujaam; tänavaile on ilmunud moodsad bussid ning hübriidid; lisandunud on uusi logistilisi telgi teenindavad liinid. Tasuta ühistransport meeldib linlastele ning jutud, kuidas ühistranspordi kaasajastamiseks kulutatud vahendid võiks suunata üksnes autosõitjate huve arvestavaks sõiduteede ehituseks, pole valdava osa linlaste jaoks enam ammu veenvad. Tallinn liigub samas suunas, kuhu kogu ülejäänud Euroopa – eelistades jalakäijaid ning kergliiklust.

Koos uus-urbanistlike seisukohtade kinnistumisega, süveneb arusaam tasuta ühistranspordist, kui paljude sotsiaalsete valukohtade leevendajast ning linna, kui ühtselt toimiva süsteemi, käigushoidjast. Küsimus pole siin ju mitte trammi või bussisõidu doteerimises, vaid vahendite teadlikus suunamises linnaelu kitsaskohtade ennetamiseks, nagu autostumine ja erinevate asumite ebaühtlane areng. Välismaised urbanistikaeksperdid on rõhutanud ühistranspordi kättesaadavuse otsest mõju linnakeskkonna sotsiaalsele jätkusuutlikkusele. Nende hinnangul kiirendab kallis ühistransport vaesumist ja soodustab  asotsiaalse eluviisi levikut. Tallinn on taganud taskukohase ühistranspordi kasutuse kõigile elanikegruppidele ning just sellepärast toimub asumipõhine diferentseerumine meil märksa aeglasemalt kui nii mitmeski Euroopa heaoluriigi pealinnas.

Tasuta ühistransport pole üksnes Tallinna privileeg.

Tallinna kogemus tasuta ühistranspordi rakendamisel on äratanud laialdast rahvusvahelist huvi. Tasuta ühistranspordiga linnu on suures osas Euroopa riikides, aga ka Hiinas ja see pole enam ammu väikeste linnade prioriteet. Näiteks tasuta ühistransporti pakkuvas Hiina linnas Chengdus on 16 miljonit elanikku. Suurematest Euroopa linnadest pakub periooditi tasuta ühistransporti ka Pariis. Londonis võivad linnatranspordis piletita sõita kõik kuni 11 aastased lapsed. Täielikule tasuta ühistranspordile üleminekut kavandab Rumeenia pealinn Bukarest.

Laialdaselt on tasuta ühistranspordi ideega mindud kaasa Poolas, kus kas täielikult või siis osaliselt on tasuta ühistransport 50 linnas ning kümned linnad valmistuvad tasuta ühistranspordile üleminekuks. Kõigile linlastele pakutakse tasuta ühistransporti näiteks Goleniówis, Kościerzynas, Lubinis, Polkowices, Tomaszów-Mazowieckis ja Jelenia Góras. Żorys, Kielces, Legionowos, Łaziska-Górnes on enamus linnaliine tasuta. Rzeszówis, Radomis, Gdańskis ja Kraśnikis sõidavad linnatranspordis tasuta töötud, ent sealsed linnavalitsused kaaluvad võimalusi kehtestada tasuta sõidu võimalus ka teistele vähekindlustatud elanike gruppidele. Krakówis saavad ühistranspordis tasuta sõita nooremate klasside õpilased ning järgmisest aastast plaanitakse tasuta sõitu võimaldada kõigile õpilastele. Ka Poolas on neid, kes peavad tasuta ühistranspordi arendamist ülearuseks luksuseks, ent nagu Tallinnaski, jäävad exeli tabeli usku analüütikud sealgi selgesse vähemusse.

Tasuta ühistranspordist on saanud maailmaidee, mille tähtsus üha kasvab.

 

Ilusa suve varjupool

 

Suvi on mõnus! Ainuüksi juuni valgete ööde, juuli sumedate päevade ja augusti küpse looduse nimel tasub kannatada külmi talvekuid ja nukraid sügispäevi. Ent suvel on ka varjupool. Aastast aastasse kasvab suvekuudel liiklusõnnetuste arv. Selle üheks põhjuseks on muidugi see, et suveaeg kutsub inimesi rändama ja autode arv tänavatel ning maanteedel kasvab hüppeliselt, ent suure osa õnnetuste koguarvust annab siiski tõsiasi, et just suvel kiputakse kergemeelselt napsise peaga rooli istuma ning taevas särav päike ja head teeolud meelitavad tugevamalt gaasipedaali vajutama. Suve muretu meel paneb nii mõnegi autojuhi meeletult käituma, ja kurb, et selle eest tuleb sageli maksta teistel liiklejatel oma tervise ning mis kõige hullem, ka eluga. Viimase kümne aasta liiklusstatistika järgi on liiklusohutuses oluline paranemine toimunud, ent siiski ei saa me saavutatuga rahul olla, sest kuni liikluses hukkub inimesi, tuleb püüelda parema poole.

Liikluspilt 2005 - 2015.

Kõige troostitum aeg Eestimaa teedel jääb õnneks minevikku. Õnnetuste üldarv on võrreldes 2005. aastaga, mis oli liikluses üks mustemaid, kahanenud ligi poole võrra. 2005. aastal registreeriti 2341 õnnetust, milles jättis elu 170 ja sai vigastada 3027 inimest. Hullem oli vaid järgnev 2006. aasta, mille vastavad näitajad olid 2585, 204 ja 3508. Sellest peale algas õnnetuste ning neis kannatada saanute arvu pidev kahanemine. Läinud aastal registreeriti Eestis 1392 liiklusintsidenti, hukkus 67 liikluses osalejat ning vigastusi sai 1758 inimest. Alates 2010. aastast on õnnetuste koguarv püsinud alla pooleteise tuhande, 2012. aastast on hukkunute arv alla saja ning vigastatute koguarv pole tõusnud üle 1800. Ent ka seda on Eesti suuruse põhjamaise liikluskultuuriga maa jaoks ilmselgelt palju. Mida siis ette võtta? Nähtavasti on õigus neil, kes kinnitavad, et liikluskultuuri tõstmiseks pole esmatähtis mitte trahvide meeletu tõstmine, vaid läbi avaliku arvamuse juhtides õige suhtumise kasvatamine.

Ole inimene, ära kihuta!

Mõni aeg tagasi toimunud sümpaatne kampaania „Ole inimene, ära kihuta!“ pani ka mind mõtlema, kas ikka on mõistlik toetada eestlaste seas üldlevinud arusaama, et piirkiiruse ületamises pole midagi laiduväärset. Olengi püüdnud viimasel ajal Läänemaal oma suvekodu külastades kehtestatud kiiruspiirangust täpselt kinni pidada. Aga see on äärmiselt riskantne tegevus, sest kohe, kui 90 sõitma hakkad, tekivad auto taha piloodid, kelle ainus eesmärk on eessõitjat olematu intervalliga kiiremale liikumisele innustada. Kui vastutulev praamireisijate kolonn ei võimalda kiirustajale kohest möödasõitu, hakkavad närvilisemad tegelased ka tuledega märku andma, et mida sa venid seal ees, neetud seaduskuulekas, pane gaasi, või korista end maanteelt! Taoline takjana tagarippuja muudab ka eessõitja närviliseks, sunnib gaasipedaali vajutama, paneb oma piirkiirusest kinnipidamist häbenema. Ja kui sellele vaatamata jääd endale kindlaks, ega hakka vähemalt sajaga liikuma, näed, kuidas valdav osa autosid sinust kui hädalisest kassist mööda vuhiseb. Meie maanteedel on piirkiiruse järgijad seatud tõrjutud positsiooni, sest avalikkus aktsepteerib rikkujaid.

Et suvi ei muutuks kellelegi leinaajaks ning kaunimatel päevadel ei tuleks kümnetel ohvritel haigevoodis lamada, siis tuleks alustada massiivset kampaaniat, viimaks kiiruspiirangu vajalikkus ja eesmärk iga liiklejani. Kui tegijaks peetaks piirkiirusest kinnipidajat, mitte rikkujat, oleks õnnetusi vähem.

Ettevaatust roolijoodik!

Täiesti eraldi teema on aga need, kes kaasinimeste ohutusele sülitades joomase peaga rooli ronivad. Ometi ei tahaks ma nõustuda vanasõnaga, mis ütleb, et küürakat parandab üksnes haud. Roolijoodikute arvu järsuks ja koheseks vähendamiseks tuleb kasutada nii piitsa kui prääniku meetodit. Liiklusseadus võimaldab juba täna äärmiselt ränki karistusi, häid tulemusi on andnud roolijoodikute nõustamisseansid. Kuid need, kes vaatamata avalikkuse hukkamõistule ikka otse joomalaua äärest rooli ronivad, peaksid saama allutatud sootuks pikemale ja eesmärgipärasemale kasvatusprogrammile, mis finantseeritakse patustanu enda poolt. Ka need 67, kes eelmisel aastal liikluses oma elu jätsid, oleksid tahtnud näha uut suve. Et liiklussurmade ja vigastatute arv väheneks pole ükski meede liialdatud.

Soovin kaunist suve ja vastutustundlikku roolikeeramist!