Tasuta ühistranspordi läbimurre

 

Tallinnas viie aasta eest algatatud tasuta ühistranspordi idee on ajanud vaikselt juuri ning tänaseks on sellest saanud maailmamõte. Saksamaal on alustatud ettevalmistusi tasuta ühistranspordile üleminekuks Bonnis, Essenis, Herrenbergis, Reutlingenis ja Mannheimis. Pikemas perspektiivis kaaluvad tasuta ühistranspordile üleminekut ka Berliin ning Hamburg. Ratsionaalne ja majanduslikule edule orienteeritud Euroopa on hakanud üha enam mõistma, et kõiki väärtusi pole võimalik üksnes kasumimarginaaliga mõõta ning investeeringud võivad end tagasi toota ka läbi sotsiaalsuse ning solidaarsete meetmete, mida tasuta ühistranspordi teema kindlasti on. Tasuta ühistranspordile üleminekuks on hakanud tegema ettevalmistusi ka Pariisis. Linnapea Anne Hildalgo on võtnud sihiks viia Euroopa kunsti ja kultuurimeka tasuta ühistranspordile aastaks 2020. Konkreetne tähtaeg kinnitab, et Prantsusmaa pealinnal on tasuta ühistranspordi klubiga liitumisega tõsi taga.

Tasuta ühistransport säästab keskkonda.

Saksamaa ja Pariisi jaoks on üleminek tasuta ühistranspordile seotud eelkõige vajadusega vähendada saastet, millest märgatava osa tekitab Euroopa suurlinnades autostumine. Olukorra leevendamiseks on erinevates metropolides ning ka riiklikult toetatud elektriautode arendust ja kasutuselevõtmist, katsetatud ummikutasude sisseseadmisega, kehtestatud sõidukeelde vastavalt auto numbrimärgile paaris ja paaritutel kuupäevadel ning proovitud muid vähem ja rohkem tõhusamaid meetmeid. Siiski on tänaseks jõutud äratundmisele, et tõhusaimalt hoiab linnakeskkonda puhtana tasuta ühistranspordile üleminek.

Eurooplased pole niivõrd tugevat autousku kui ameeriklased ning seepärast on vanal kontinendil tasuta ühistranspordi rakendamine märksa lihtsam. Seda tõestab ka Tallinna kogemus. Muidugi on kõigi nende viie aasta jooksul, mil tallinlased saavad bussides, trammides ja linnalähirongides tasuta sõita, leidunud fanaatilisi autopooldajaid, kes piletivaba bussisõitu kritiseerivad ning peavad õigustatuks, et tasuta ühistransporti käigus hoidev raha tuleks matta hoopis asfalti, et saaks edaspidigi uljalt gaasipedaali tallata. Kahetsusväärselt on neid „tänavad laiemaks ja sirgemaks“ liikumise paadunud pooldajaid toetanud ka aegunud maailmavaatega poliitikud. Ometi hakkab meiegi iseteadliku publiku teadvusesse jõudma, et linna peab lisaks magistraalidele mahtuma ka maju, parke, jalakäijatealasid ning kui soovime edaspidigi sõita uhkes üksinduses ukselt-uksele, ei mahu autod varsti enam linna ära ning tuleb elada permanentse ummiku tingimustes. Ainus lahendus on muuta ühistransport odavaks, kättesaadavaks, mugavaks, logistiliselt põhjendatuks ja täpseks. Sellega Tallinnas tegeletaksegi ja üha enam maailma riike ja suurlinnu hakkab oma tuleviku kindlustamiseks meilt mõõtu võtma. Tasuta ühistransport ja autode arvu piiramine on uusurbanistika üks väljakutseid, millega tuleb leppida, sest kasvavad linnad nõuavad suuremat kogukonnatunnet ja sotsiaalset empaatiat, et mitte ruumikitsikuses lämbuda.

Tallinn on ülemaailme tasuta ühistranspordi kompetentsikeskus.

Pärast Saksamaa ja Pariisi algatusi peaks olema selge, et puudub tagasitee vana mõttelaadi juurde, kus autoomanik oli kogu linna logistikat määrav jõud. Me liigume autostunud ühiskonnast euroopaliku ühistranspordikogukonna suunas ning soovime seda või mitte, meil tuleb keskkonnakaitseks mõeldud meetmetega üha rohkem arvestada.

Tallinn on tasuta ühistranspordi idee autor ja esimene praktikas rakendaja, ent Pariis on tasuta ühistranspordile sobiv keskkond juba praegu. Pariisis on neid, kes kinnitavad, et teevad oma sõidud üksnes autoga 25% ning ainult ühistransporti kasutab 60% elanikest. Tallinnas on siiski valdaval osal leibkondadest autod ning paljud sõidud tehakse ka linnasiseselt siiski ise rooli istudes. Ent trend on muutumas. Näiteks kesklinnas pole viimaste uuringute andmetel ca 30% leibkondadest autot. Sõidud tehakse ühistranspordiga. Mida enam me tõstame ühistranspordi mugavust, parandame logistikat ja toome liinidele uusi moodsaid linnasõidukeid, seda enam toetame liikumist puhtama ja inimsõbralikuma linnaruumi poole, sellise linnakeskkonna suunas, kus soovime elada.

 

Tasuta ühistransport on osa paremast tulevikust

 

Väikerahvana oleme me maiad kiituse järele ning varmad end ühes või teises ettevõtmises rajaleidjaiks pidama. Aga kui Eestimaal tehakse tõesti midagi uuenduslikku ning maailmatasemel järgimist väärivat, leidub karjakaupa kriitikuid, kes algatuse maatasa teevad ning selle eestvedajaid hullumaja kandidaatideks tembeldavad. Nii on paraku lugu ka tasuta ühistranspordiga, mis on end Tallinnas igati õigustanud. Kui idee materdajad vahepeal taltusidki, sest raske oli lõigata poliitilist kasu inimeste poolt hästi vastu võetud projekti mahategemisega, siis nüüd, kus tasuta ühistransport käivitub kogu riigis, koonduvad kriitikute väed taas ning teevad kõik endast oleneva, et näidata riigisisest tasuta ühistransporti millegi veidra ja ebavajalikuna. Tasuta ühistranspordi materdamiseks sobivad kõik argumendid, kuigi enamus neist tundub pärinevat demagoogiaõpikust, ega allu seepärast ühelegi loogilisele põhjendusele.

Sakslased ei pane pada.

Veebruaris tabas kõiki tasuta ühistranspordi kirujaid tõeline šokk. Nimelt saabus Saksamaalt sõnumeid, et seal on hakatud valitsuse tasandil arutama tasuta ühistranspordi sisseviimist, esialgu küll vaid Bonnis, Essenis, Herrenbergis, Reutlingenis ja Mannheimis. Uudis oli meie exelivennaskonnale seda ebameeldivam, et seni on Euroopas Tallinna eeskujul tasuta ühistranspordile üle läinud vaid väiksemad linnad, Saksamaal räägitakse aga juba ka Hamburgi ja Berliini võimalikust liitumisest tasuta sõidu klubiga.

Saksamaal sunnib tasuta ühistranspordi üle diskuteerima eelkõige kehv seis õhusaastega ning muud tasuta ühistranspordiga kaasnevad boonused pole veel sügavamat tähelepanu pälvinud. Sakslastel tuleb leida meetmed, mis suurte saastekoguste õhkusattumist vähendaks, sest vastasel juhul ootavad kontinendi juhtivat tööstusriiki Euroopa Liidu sanktsioonid. Sestap ollaksegi varmad arutlema võimaluse üle, kõrvaldada tasuta transpordi sisseseadmisega tänavatelt sadu tuhandeid sisepõlemismootoritega autosid. Selle nimel ollakse valmis kandma ka kulutusi.

Saksa tudengid kiidavad Tallinna kogemust.

Sakslaste huvi tasuta ühistranspordi vastu ei tekkinud eile. Juba 2016. aastal leidsid Dresdenis transpordikorraldust õppivad tudengid Richard Oling ja Cristopher Beyer, et Tallinna tasuta ühistranspordi näol on tegemist olulise sotsiaal- ning keskkonnaprojektiga, mille rakendamist tuleks kaaluda ka Saksamaal. Oling avaldas arvamust, et tegemist on täiesti uue lähenemisega, mis võib traditsiooniliste arusaamadega vanemale generatsioonile tunduda liialt julgena, ent mis peaks sobima noortele ja edumeelsetele kõikjal maailmas. Beyer möönis, et vaevalt Saksamaal lähiajal tasuta ühistranspordile üle minnakse, ent kui urbanistikaprobleeme asub lahendama uus avatud vaatega põlvkond, saab ka Saksamaa tasuta ühistranspordi jaoks küpseks. Näib aga, et elu ise sunnib peale kiiremat tempot.

Saksa transpordikorraldajad on hakanud Tallinna tasuta ühistranspordi vastu üha sügavamat huvi tundma. Läinud kuul viibis meil saksa telegrupp, mis tegi sel teemal pikema saate, kus räägiti nii Tallinna kogemusest kui küsitleti ka erinevate saksa linnade ühistranspordi kasutajaid.

Õhtuleht teab.

Meie meediasse jõudsid sakslaste tasuta ühistranspordi teemalised arutelud aga paraku otsekui kõverpeeglis. Eesti informeerituim ning analüütilisem väljaanne Õhtuleht pealkirjastas nupukese Saksamaa ühistranspordidiskussioonist „Tasuta ühistransport Saksamaal? Eksperdid naeravad.“ Lugu ise on aga mõeldud neile, kes loevad üksnes pealkirju, sest ekspertidest, veelgi enam naeru kihistavatest, pole nupukeses poolt sõnagi. Küll kõlab seal väide, et Tallinnas polevat tasuta ühistranspordile üleminek aidanud kuigivõrd õhusaastet vähendada ning lähtudes sellest aspektist, polevat piletita ühistranspordil mõtet. Millegipärast jätab väljaanne mainimata, et Tallinna õhustandardid on ühed kõrgeimad maailmas. Tervishoiuorganisatsiooni WHO koostatud maailma puhtaima õhuga pealinnade nimistus asub Tallinn 7. kohal, edestades Helsingit, Monacot ja Madriidi. Selleni jõudmisel on muude meetmete kõrval oma osa ka tasuta ühistranspordil, mis vähendab autode arvu tänavatel. Kui 2017. aasta uuringu kohaselt on ühistranspordi kasutajate hulk kasvanud viimastel aastatel Tallinnas ca 10%, siis teist sama palju või isegi rohkem on neid, kes tänu tasuta ühistranspordile pole autostumisega kaasa läinud. Tallinna probleem on pigem pendelmigratsiooni põhjustatud autovoogudes, mille vähendamisele aitaks kaasa linnapiiri ületavate lähiliinide paindlikum rakendamine, mida kavandatava üleriikliku tasuta ühistranspordi mudelis on märksa lihtsam teha, kui valdade leige suhtumise tõttu seni suhteliselt viljatuteks jäänud koostöökatsetes.

Kas Saksamaa võiks rakendada tasuta ühistransporti?

Saksamaa ühistranspordi maht moodustab rahaliselt 12 miljardit eurot, millest 6 miljardit kaetakse piletitulust. Mõistagi on selliselt seisult tasuta ühistranspordile üleminek märksa keerulisem, kui Tallinna puhul, kus piletitulu moodustas vaid veerandi transpordieelarvest. Siiski pole võimalik tasuta ühistranspordi tulusid-kulusid niisama lihtsalt kokku lüüa. Tuleb arvestada sotsiaalset sidususe aspekti, sest tasuta ühistransport annaks Saksamaa suurlinnade getodes elavale rahvale paremad võimalused toimetulekuks ning vähendaks sellega sotsiaalset tõrjutust ning piirkondlikku kriminogeensust. Langeksid kulud teede ja tänavate remondile. Puhtamaks muutub õhk ning ehk õnnestub pääseda ka Euroopa Liidu trahvidest. Kõike seda kaaludes ei peaks 6 miljardi leidmine transpordidotatsiooniks olema nii suure majanduse jaoks eriline probleem. Tegelikkuses moodustaks see enam kui 80 miljoni elanikuga riigi SKT-st alla 2%. Arvestades riigi valimiste järgset poliitilist õhustikku, on tasuta teenuse pakkumine ahvatlev võimalus ka praegustele valitsuserakondadele. Elame näeme! Selge on vaid üks – Tallinn võib oma tasuta ühistranspordi üle uhkust tunda. Selle läbi tuntakse ja tunnustatakse meid kõikjal maailmas üha rohkem, ja me soovime ju salamisi, et meid imetletaks. Seepärast poleks vaja eriti tõsiselt võtta äärmuspopulistlikke maailmalõpu ennustajaid nagu näiteks end majandusanalüütikuna positsioneeriv Peeter Tammistu, kelle kinnitusel jääb peagi Eestis ainsaks tasuta transpordivahendiuks kiirabiauto. Meid ei oota maailmalõpp, vaid järgmised 100 aastat stabiilset, senisest sotsiaalsemat ning rahvusena ühtehoidvamat tulevikku. Tasuta ühistransport on tallinnlaste hulgas populaarne ja lisab tulevikuusku. Küllap saab tasuta ühistransport linnaelu probleemide leevendajaks ka Saksamaal ning mujal, kus osatakse loovalt mõelda.