Liiklus pole koht oma ego näitamiseks

 

Viie päeva eest algas kohtupidamine noore mehe üle, kes põhjustas läinud aasta mais joobes autot juhtides avarii Tartu maantee ja Lastekodu tänava ristmikul. 113 kilomeetrise kiirusega punase tule alt läbi kihutanud auto rammis teist sõidukit ning paiskus seejärel ohutussaarele, kus seisid jalakäijad. Tragöödias kannatas 16 inimest. Vaid õnnekombel ei saanud keegi surma, ent 4 raskemalt vigastatud ohvrit peavad nähtavasti kogu ülejäänud elu leppima tervisekahjustustega. Nad pole enam kunagi endised.

Risk liikluses algab valedest väärtushinnangust.

Olukord liikluses sõltub suures osas juhi isikuomadustest. Kohtu alla antud liiklusmõrtsukate primitiivsed hoiakud on tavaliselt tingitud madalast enesehinnangust, mida ülbitsemise abil varjata püütakse. 16 inimesele kannatusi põhjustanud Tartu maantee liikluskurjategija tunnistas, et tahtis punase alt läbi kihutades avaldada muljet autos viibinud tütarlastele. Tema jaoks oli muu ebaoluline, ta ei tunnetanud enda vastutust, ei mõelnud kaasliiklejatest, keda ohtu seadis. Sellel hetkel oli väiklane ego tema jaoks olulisem.

Õnneks on valdav osa autojuhte vastutustundlikumad. Jalakäijatega arvestamine ning reguleerimata ülekäiguradade ees peatumine, on muutunud pigem reegliks. Ka bussiradadel kihutajaid märkab tänavapildis üha harvemini. Kuid siiski on neid, kes oma riskikäitumist ei häbene, veel küll ja küll. Ja siin tekibki küsimus, mis tõukab neid tagant, kas nad tõesti on sellisteks sündinud?

Suured rikkumised saavad alguse väiksematest.

Kui räägime, et üldine liikluskultuur on paranenud, siis pole see kahjuks kogu tõde. Positiivsete muutuste kõrval on kiiruspiirangud valdkonnaks, kus reegleid eirab vähemalt 90% autojuhtidest. Kui veel kümmekond aastat tagasi võis linnas sõita ka 50 km/h, ilma, et sind kohe taganttulevate lendurite poolt lömastada üritataks, siis tänaseks on kiiruspiirangu järgija muutunud nii haruldaseks nähtuseks, et vääriks loomaaias prii ülalpidamist. Juhid, kes Tallinna tänavatel ning vähegi sõidetavatel linnadevahelistel maanteedel piirkiirusest kinni peavad, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Linnas viiekümnega kulgemine nõuab raudseid närve, sest vähe sellest, et sinust igas asendis mööduda üritatakse, ägedamad sõidumeistrid timmivad pikivahe aeglasema eessõitjaga nii minimaalseks, et tagant otsasõidu vältimiseks lihtsalt peab kiiremini kulgema. Iga endast lugupidav eestlane teab, et lubatud kiirust kümnega ületada, pole mingi patt, sest seda teevad kõik. Ent üks rikkumine ahvatleb teisele ja kui avalikkuses pole piirkiiruse ületajate suhtes hukkamõistu, siis tundub mõnele uljaspeale, et aktsepteeritav on ka ülekäiguradade eiramine, punase tule alt läbisõit ja kihutamine bussirajal.  

Purjus roolikeerajad annavad märku liiklusjärelvalve puudumisest.

Kindlaks katalüsaatoriks liiklusolukorra hindamisel on joobes juhtide hulk ja selles osas poole kahjuks paranemist märgata. Juba aastaid on liiklusjoodikute arv püsinud muutumatult kõrge ning nähtavasti on see pigem kasvutrendis, sest õhukese riigi kleenukeseks koondatud politsei on lõpetanud tavapärase liiklusjärelvalve ning rikkujaid tabatakse vaid kampaaniate korras „kõik puhuvad“ reidide ajal. Ka kõige tagasihoidlikuma statistika järgi on meie teedel iga 10 000 juhi kohta 11 purjus roolikeerajat mis tähendab, et igal päeval osaleb liikluses ca 550 nokastanud vennikest. Pole millegagi välistatud, et mõni viinauimas piloot tahab kellelegi oma uljusega meeldida, nagu too Tartu maantee hull, tulemuseks aga on ülekohtuselt katkenud elud, kadunud tervis ja ravimatud hingetraumad.

Kahjuks tolereeritakse alkoholijoobes autojuhtimist ka poliitilisel tasandil. Näiteks jäeti ametisse IRLi ridadesse kuuluv Paide vallavanem Veljo Tammiku, kes hiljuti johmase peaga politseile vahele jäi. Avalikkusele saadab see ühese signaali, et õigesse parteisse kuuludes võid ka enne liiklusesse sukeldumist napsi võtta.

Miks ma sellel teemal üldse arutlen? Lihtsam oleks ju koos teiste Eestimaa poegade ja tütardega muretult gaasipedaali sõtkudes edasi liigelda. Aga süda ei luba, sest ka minu pere ja head sõbrad liiklevad tänavatel, kuhu igal hetkel võib ilmuda mõni ebaadekvaatne roolikeeraja. Samuti olen vastutav oma ettevõtte 1800 töötaja käekäigu pärast, kellest suur osa teenib leiba liikluses osaledes. Me ei pea õigeks, et kodust lahkudes tuleb karta üksnes seetõttu, et keegi peab vajalikuks end liikluses välja elada.