Tasuta ühistransport kui rahvusvaheline idee

 

Alates 2013. aastast on kõigil Tallinlastel võimalus kasutada tasuta ühistransporti. Kui tasuta transpordile ülemineku alguses oli hulgaliselt kriitikuid, kes peamiselt poliitilistest põhjustest lähtudes, püüdsid ühistranspordi kiiret allakäiku ennustades Tallinna Linnavalitsuse algatust igati mustata, siis tänaseks on tasuta transpordi kriitikast loobutud. Vastupidiselt musta tulevikku tõotanud ennustustele on ühistransport Tallinnas paremas seisus kui eales varem. 2017. aasta lõpuks saab täielikult uuendatud kogu trammivõrgustik ning trammiühendusega liidetud lennujaam; tänavaile on ilmunud moodsad bussid ning hübriidid; lisandunud on uusi logistilisi telgi teenindavad liinid. Tasuta ühistransport meeldib linlastele ning jutud, kuidas ühistranspordi kaasajastamiseks kulutatud vahendid võiks suunata üksnes autosõitjate huve arvestavaks sõiduteede ehituseks, pole valdava osa linlaste jaoks enam ammu veenvad. Tallinn liigub samas suunas, kuhu kogu ülejäänud Euroopa – eelistades jalakäijaid ning kergliiklust.

Koos uus-urbanistlike seisukohtade kinnistumisega, süveneb arusaam tasuta ühistranspordist, kui paljude sotsiaalsete valukohtade leevendajast ning linna, kui ühtselt toimiva süsteemi, käigushoidjast. Küsimus pole siin ju mitte trammi või bussisõidu doteerimises, vaid vahendite teadlikus suunamises linnaelu kitsaskohtade ennetamiseks, nagu autostumine ja erinevate asumite ebaühtlane areng. Välismaised urbanistikaeksperdid on rõhutanud ühistranspordi kättesaadavuse otsest mõju linnakeskkonna sotsiaalsele jätkusuutlikkusele. Nende hinnangul kiirendab kallis ühistransport vaesumist ja soodustab  asotsiaalse eluviisi levikut. Tallinn on taganud taskukohase ühistranspordi kasutuse kõigile elanikegruppidele ning just sellepärast toimub asumipõhine diferentseerumine meil märksa aeglasemalt kui nii mitmeski Euroopa heaoluriigi pealinnas.

Tasuta ühistransport pole üksnes Tallinna privileeg.

Tallinna kogemus tasuta ühistranspordi rakendamisel on äratanud laialdast rahvusvahelist huvi. Tasuta ühistranspordiga linnu on suures osas Euroopa riikides, aga ka Hiinas ja see pole enam ammu väikeste linnade prioriteet. Näiteks tasuta ühistransporti pakkuvas Hiina linnas Chengdus on 16 miljonit elanikku. Suurematest Euroopa linnadest pakub periooditi tasuta ühistransporti ka Pariis. Londonis võivad linnatranspordis piletita sõita kõik kuni 11 aastased lapsed. Täielikule tasuta ühistranspordile üleminekut kavandab Rumeenia pealinn Bukarest.

Laialdaselt on tasuta ühistranspordi ideega mindud kaasa Poolas, kus kas täielikult või siis osaliselt on tasuta ühistransport 50 linnas ning kümned linnad valmistuvad tasuta ühistranspordile üleminekuks. Kõigile linlastele pakutakse tasuta ühistransporti näiteks Goleniówis, Kościerzynas, Lubinis, Polkowices, Tomaszów-Mazowieckis ja Jelenia Góras. Żorys, Kielces, Legionowos, Łaziska-Górnes on enamus linnaliine tasuta. Rzeszówis, Radomis, Gdańskis ja Kraśnikis sõidavad linnatranspordis tasuta töötud, ent sealsed linnavalitsused kaaluvad võimalusi kehtestada tasuta sõidu võimalus ka teistele vähekindlustatud elanike gruppidele. Krakówis saavad ühistranspordis tasuta sõita nooremate klasside õpilased ning järgmisest aastast plaanitakse tasuta sõitu võimaldada kõigile õpilastele. Ka Poolas on neid, kes peavad tasuta ühistranspordi arendamist ülearuseks luksuseks, ent nagu Tallinnaski, jäävad exeli tabeli usku analüütikud sealgi selgesse vähemusse.

Tasuta ühistranspordist on saanud maailmaidee, mille tähtsus üha kasvab.