Postimehe nostalgia Ikaruste järele

 

18. oktoobri Postimehes juhtkirjana avaldatud artikkel „Aegunud ühistransport“, paneb nõutult kukalt kratsima. Ajakirjanik Kristel Kossar tuleb juba loo alguses välja tõdemusega nagu polekski oluline, et ühistranspordis kasutataks võimalikult uuenduslikke, sõitjatele mugavaid ja linnakeskkonnale ohutuid sõiduvahendeid, vaid eelkõige see, et linnaliinid pikeneksid pealinna lähivaldadesse. Kummastav seisukoht, mis paneb küsima, kas meie pingutused busside ja trammiveeremi uuendamisel on äkki ülearused ja linlased igatsevad hoopis vanu armsaid hingematvalt tossavaid kollaseid Ikarusi?

Õnneks pole see nii. Ma ei tea, millisest küsitlusest ammutab oma teadmised Postimehe tubli autor, ent meile saabuv tagasiside kõneleb küll sootuks teist keelt. Inimestele meeldib sõita uutes ruumikates ja puhastes bussides ning ka see, et linnaõhk on seoses moodsate sõidukite loodussõbralikkusega märgatavalt paranenud, ei jää inimestele märkamatuks.

Bussipargi kaasajastamine on üks meie arengu prioriteete. Tallinna nagu teistegi Euroopa pealinnade ühistranspordi tulevik kuulub Euro-6 normidele vastavatele ja hübriidsõidukitele, mille katsetamist oleme samuti juba alustanud. Hetkel moodustavad Tallinna Linnatranspordi ASi 429 bussist 263 Euro-3 normidest (lämmastikdioksiidi sisaldus alla 5 g/kWh) väiksemate näitajatega bussid. Juba 24. novembril esitleme Vabaduse väljakul 20 Eesti esimest Euro-6 normidele vastavat MAN linnaliinibussi. Lisaks neile on meil plaanis veel sellel aastal soetada 14 Euro-5 normidele vastavat moodsat Volvo bussi. Teeme seda, et sõitjatel oleks mugavam ja et Tallinna linnaõhk muutuks järjest puhtamaks. 12. detsembril jõuab kohale esimene CAFi modernne tramm. Oleme ka rööbastranspordis teostamas uuendusi, mida linlased on pikisilmi oodanud.

Ajal, mil räägime kõikjal mõistlikust vajadusepõhisest majandamisest, tundub kohatuna tõstatada olulisi urbanistlikke teemasid faktidele ja analüüsile toetumata, ent seda Postimehe juhtkirjas paraku tehakse. Räägitakse Lasnamäe kiirtammist, mida kogu Tallinna elanikkond otsekui pikisilmi ootaks. Olen samuti seda meelt, et kiirtrammi, ja miks mitte ka metroo Viimsist Tallinna, võiks kohe valmis ehitada, kui keegi näitaks, kust võtta selleks vajaminevad sajad miljonid eurod.

Kiirtramm Lasnamäele kavandati neil aastatel, kui Eesti iseseisvusest ei tohtinud isegi und näha ning impeeriumi kõrgetes kabinettides oli küpsenud otsus kasvatada Lasnamäe üleliidulise tööstuse toel vähemalt kaks korda nii suureks kui see on täna. Ka oli tollel ajal Tallinna logistiline ülesehitus märksa teine. Tööjõud liikus Lasnamäelt kesklinnas asuvatesse suurtesse ettevõtetesse nagu, Kaablitehas, Punane Ret, Pöögelmani tehas, Kalinini tehas ja mitmed salajased numbriettevõtted. Selle töölistemassi kiireks linnaruumiliseks ümberpaiknemiseks kiirtrammiliin projekteeritigi. Ent isegi noil aastatel jäi suure kodumaa naftarubladest kiirtrammi väljaehitamiseks vajaka. Roosilisel majandusliku tõusu perioodil tuli kiirtramm küll taas jutuks, ent buumiajal kõneldi üldse suurtest ja võimsatest asjadest. Ega lasnamäelased polegi kiirtrammist puudust tundnud, kuna linnaosas on hea bussiühendus, mis võimaldab jõuda Kesklinna, aga ka linnakeskust läbimata otse Mustamäele ja Õismäele loetud minutitega.

Tallinna bussiliiklus on muutunud vastavalt aja nõudmistele ja linna logistiliste telgede ümberpaiknemisele. Koostöös Transpordiametiga toimub pidev sõitjate vajaduste hindamine. Seisame ühistransporti kasutavate linlaste heaolu eest, mis ei alga bussi astumisega ja sealt väljumisega. Hoolime ka sellest, et minimiseerida ohte jalakäijatele. Tuletame juhtidele pidevalt meelde, kui oluline on tähelepanelikkus liikluses, vastutulelikkus ülekäiguradadel, stabiilne sõit, mis välistab äkkpidurdused, korrektne sisenemine peatustesse ning sealt väljumine. Bussijuhi töö, eriti tipptunnil, pole meelakkumine. Palju on närvilisust, hoolimatust teiste liiklejate poolt, ent meie juhtide põhiosa suudab nende kätte usaldatud suuri masinaid roolida professionaalselt ja reisijate jaoks turvaliselt.  

Jõudes tagasi artiklis mainitud vajaduse juurde pikendada bussiliine lähivaldadesse, siis siin pole tarvis jalgratast leiutada. Taolised liinid toimivad juba Viimsi suunal. Muidugi tuleb hoolikalt kaaluda, kui pikaks on majanduslikult otstarbekas linnapiirest väljuvaid liine venitada, ent hea tahtmise korral on kõik tehtav. Naabervaldadesse ulatuvate liinide loomist pärsib eelkõige valdade suutmatus ühisliini finantseerimisel koostööd teha. Kahjuks puudub ka riigil huvi taolisele regionaalsele ettevõtmisele õlg alla panna. Jätta aga vallaliinide kulu üksnes Tallinna maksumaksja kanda, oleks mõeldamatu.

Tallinna ühistransport on alates selle linlastele piletivabaks muutmisest jõudsalt aremenud. Kasvanud on sõitjate hulk, mis räägib selget keel, et nii praegune liinivõrgustik, kui suund võimalikult uute ja mugavate busside kasutusele, end õigustab. Nagu linn ise kunagi lõplikult ei valmi, nii ka linna ühistransport areneb vastavalt muutustele linnaruumis. Me oleme alati teel nagu on ka meie bussid ja trammid. Kindlasti ootame nii ajakirjanikelt kui linlastelt häid ettepanekuid.

Sõitjate soovide väljaselgitamiseks tellisime läinud aastal turu-uuringu, mille järeldusi igapäevaselt töös arvestame. Uuringust selgus, et 80% tallinlastest tervitab tasuta ühistranspordi rakendumist kodulinnas, 60% hindab Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi kui arenevat ja innovatiivset firmat. Aga nostalgiast Ikaruste järele polnud uuringus sõnagi.