Õnne Vabariigi aastapäevaks!

 

98. aastat tagasi, sündis Eesti Vabariik. Tolleaegsed rahvajuhid kasutasid ära soodsa poliitilise olukorra ning I Maailmasõja ja Oktoobrirevolutsiooni järgse segaduse ning viisid täide rahva ammuse unelma, elada iseseisvas riigis. Kuid vaevalt oleks õnnestunud kahe võimsa vaenlase, saksa Landeswehri ja punavenega vastamisi seistes, oma iseolemist säilitada, kui poleks olnud rahvuslikku üksmeelt ja ennastohverdavat kaitsetahet. Just rahvuse koondumine ühise eesmärgi nimel rebis Eesti välja kaosesse langevast impeeriumist. Eesti Päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik mõistsid, et iseseisvust võib taotleda vaid ühtselt tegutsev rahvas ja sellepärast kandiski olulisim riikluse alusdokument nimetust „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Esmakordselt peale seitsmesaja-aastast orjapõlve kirjeldati demokraatlikke põhimõtteid, millel püsib väikese iseseisva riigi tugevus. On hämmastav, et neli aastat väldanud maailmasõja ja Vene revolutsioon järel, kui kaosesse langenud Euroopa minetas demokraatia põhitõed, adusid Eesti juhid, kui oluline on demokraatlike põhimõtete mööndusteta järgimine. „Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees,“ kuulutas manifest.

Ajalugu tõestas, et demokraatial on relvana väikese rahva käes tohutu jõud, sest vabaduse, võrdsuse ja vendluse põhimõtteid austavat riiki on keeruline põlvili suruda. Samas on demokraatia minetamine äärmiselt lihtne. Tähelepanu kõrvalejuhtimiseks tõelistelt probleemidelt leitakse välis- ehk sisevaenlane, kellega võitlemise vajadusele viidates piiratakse inimeste põhiõigusi, ja demokraatia moondubki hirmuks ning iga peavooluga vastanduva mõtte taga nähakse salasepitsust. Demokraatiast taganemise enesetapjalikku olemust kinnitab kahjuks ka Eesti Vabariigi käekäik. 1934. aastal alanud „vaikiv ajastu“ pärssis riigi arengu ja hävitas rahva kaitsetahte. 1939. aasta baaside leping avas piirid võõrvägede sissemarsiks. Eesti anastati ilma vastupanuta, sest rahvas polnud ühtne ja Riigikogu töö oli katkestatud. 50 aastat väldanud okupatsioon oli käputäie poliitikute võimuiha kibe vili.

Läinud sajandi 80. lõpul koondunud Rahvarinne suutis ebaõigluse lõpetada ja omariikluse taastada. Tol ajal lootis kogu rahvas, et elu läheb paremaks ning igale Eesti inimesele avanevad tulevikus võrdsed võimalused. 25. aastat uut iseseisvust on meid aga toonud tagasi „vaikivasse ajastusse“, olukorda, kus üksikute poliitiliste rühmade võimuvõitlus varjutab riigi tõelised probleemid ning rahva vajadused. Riigi kokkuhoiupoliitika, samas allaheitlikus väljastpoolt tulevatele käskudele, on meid tõuganud sügavasse usalduskriisi.

Kuid olgu ajad millised tahes, eesti rahvas on jäänud töökaks ning osanud enda eest seista. Kui meil puudub täna üleriigiline kava, kuhu soovime lähiaastatel jõuda, siis Tallinnas on see olemas. Linn on loonud eeldused demokraatliku kogukonna edukaks toimimiseks ühiste eesmärkide nime, milleks on ettevõtluskeskkonna järjekindel parandamine, inimkeskse ja loodussõbraliku linnaruumi arendamine, parima hariduse ja internetivarustusega kogukonna kasvatamine, agulite teket välistava ühistranspordi edendamine ning rahvusvaheliste suhete edendamine nii lääne kui ida suunal. Tallinnas on riigi väikseim tööpuudus, kõrgeim keskmine palk ning parim kindlustatus eluks vajalike teenustega nagu arstiabi, kooli ning lasteaiakohad, sotsiaalsed tugimeetmed. Just sellise Eesti eest koguneti kunagi öö laulupidudele ja lubati vajadusel taluda majanduslikku kitsikust. Aeg on ka muu Eesti Tallinnale järele aidata!

Pidupäeva puhul lõpetan Iseseisvusmanifesti sõnadega, mis ka 2016. aastal kõlavad innustavate ning värsketena: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Su üle Jumal valvaku

Ja võtku rohkest õnnista,

Mis iial ette võtad sa,

Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisev demokraatline Eesti Vabariik!“