Ilusa suve varjupool

 

Suvi on mõnus! Ainuüksi juuni valgete ööde, juuli sumedate päevade ja augusti küpse looduse nimel tasub kannatada külmi talvekuid ja nukraid sügispäevi. Ent suvel on ka varjupool. Aastast aastasse kasvab suvekuudel liiklusõnnetuste arv. Selle üheks põhjuseks on muidugi see, et suveaeg kutsub inimesi rändama ja autode arv tänavatel ning maanteedel kasvab hüppeliselt, ent suure osa õnnetuste koguarvust annab siiski tõsiasi, et just suvel kiputakse kergemeelselt napsise peaga rooli istuma ning taevas särav päike ja head teeolud meelitavad tugevamalt gaasipedaali vajutama. Suve muretu meel paneb nii mõnegi autojuhi meeletult käituma, ja kurb, et selle eest tuleb sageli maksta teistel liiklejatel oma tervise ning mis kõige hullem, ka eluga. Viimase kümne aasta liiklusstatistika järgi on liiklusohutuses oluline paranemine toimunud, ent siiski ei saa me saavutatuga rahul olla, sest kuni liikluses hukkub inimesi, tuleb püüelda parema poole.

Liikluspilt 2005 - 2015.

Kõige troostitum aeg Eestimaa teedel jääb õnneks minevikku. Õnnetuste üldarv on võrreldes 2005. aastaga, mis oli liikluses üks mustemaid, kahanenud ligi poole võrra. 2005. aastal registreeriti 2341 õnnetust, milles jättis elu 170 ja sai vigastada 3027 inimest. Hullem oli vaid järgnev 2006. aasta, mille vastavad näitajad olid 2585, 204 ja 3508. Sellest peale algas õnnetuste ning neis kannatada saanute arvu pidev kahanemine. Läinud aastal registreeriti Eestis 1392 liiklusintsidenti, hukkus 67 liikluses osalejat ning vigastusi sai 1758 inimest. Alates 2010. aastast on õnnetuste koguarv püsinud alla pooleteise tuhande, 2012. aastast on hukkunute arv alla saja ning vigastatute koguarv pole tõusnud üle 1800. Ent ka seda on Eesti suuruse põhjamaise liikluskultuuriga maa jaoks ilmselgelt palju. Mida siis ette võtta? Nähtavasti on õigus neil, kes kinnitavad, et liikluskultuuri tõstmiseks pole esmatähtis mitte trahvide meeletu tõstmine, vaid läbi avaliku arvamuse juhtides õige suhtumise kasvatamine.

Ole inimene, ära kihuta!

Mõni aeg tagasi toimunud sümpaatne kampaania „Ole inimene, ära kihuta!“ pani ka mind mõtlema, kas ikka on mõistlik toetada eestlaste seas üldlevinud arusaama, et piirkiiruse ületamises pole midagi laiduväärset. Olengi püüdnud viimasel ajal Läänemaal oma suvekodu külastades kehtestatud kiiruspiirangust täpselt kinni pidada. Aga see on äärmiselt riskantne tegevus, sest kohe, kui 90 sõitma hakkad, tekivad auto taha piloodid, kelle ainus eesmärk on eessõitjat olematu intervalliga kiiremale liikumisele innustada. Kui vastutulev praamireisijate kolonn ei võimalda kiirustajale kohest möödasõitu, hakkavad närvilisemad tegelased ka tuledega märku andma, et mida sa venid seal ees, neetud seaduskuulekas, pane gaasi, või korista end maanteelt! Taoline takjana tagarippuja muudab ka eessõitja närviliseks, sunnib gaasipedaali vajutama, paneb oma piirkiirusest kinnipidamist häbenema. Ja kui sellele vaatamata jääd endale kindlaks, ega hakka vähemalt sajaga liikuma, näed, kuidas valdav osa autosid sinust kui hädalisest kassist mööda vuhiseb. Meie maanteedel on piirkiiruse järgijad seatud tõrjutud positsiooni, sest avalikkus aktsepteerib rikkujaid.

Et suvi ei muutuks kellelegi leinaajaks ning kaunimatel päevadel ei tuleks kümnetel ohvritel haigevoodis lamada, siis tuleks alustada massiivset kampaaniat, viimaks kiiruspiirangu vajalikkus ja eesmärk iga liiklejani. Kui tegijaks peetaks piirkiirusest kinnipidajat, mitte rikkujat, oleks õnnetusi vähem.

Ettevaatust roolijoodik!

Täiesti eraldi teema on aga need, kes kaasinimeste ohutusele sülitades joomase peaga rooli ronivad. Ometi ei tahaks ma nõustuda vanasõnaga, mis ütleb, et küürakat parandab üksnes haud. Roolijoodikute arvu järsuks ja koheseks vähendamiseks tuleb kasutada nii piitsa kui prääniku meetodit. Liiklusseadus võimaldab juba täna äärmiselt ränki karistusi, häid tulemusi on andnud roolijoodikute nõustamisseansid. Kuid need, kes vaatamata avalikkuse hukkamõistule ikka otse joomalaua äärest rooli ronivad, peaksid saama allutatud sootuks pikemale ja eesmärgipärasemale kasvatusprogrammile, mis finantseeritakse patustanu enda poolt. Ka need 67, kes eelmisel aastal liikluses oma elu jätsid, oleksid tahtnud näha uut suve. Et liiklussurmade ja vigastatute arv väheneks pole ükski meede liialdatud.

Soovin kaunist suve ja vastutustundlikku roolikeeramist!