Bussijuht mõtleb ohutusele

 

Olen alati püsinud arvamusel, et ühistransporti saab paremaks muuta. Selle nimel on ka viimastel aastatel kõvasti tööd tehtud. Tallinna ühistranspordis on hetkel huvitavad ja head ajad. Oleme saanud linnalt ja riigilt piisavalt tuge, et tulla toime trammiliikluse põhjaliku uuendamisega ning üha paremate moodsate busside ja hübriidide liinile toomisega. Kui kasutada IT terminoloogiat, siis riistvara osas pole ettevõte kunagi varem nii heas seisus olnud. Aga kuidas on tarkvaraga, ehk siis inimfaktoriga? Tuleb tõdeda, et ka siin on toimunud tubli edasiminek ning nii bussi- kui trammijuhtide kutseoskused ja töössesuhtumine on jõudsalt paranenud. Valdav osa meie juhtidest on vastutulelikud, tähelepanelikud ja viisakad. Ometi kohtab sotsiaalmeedias säutse nahaalsetest bussi- ja trammijuhtidest, kes ukse sõitja eest kinni panevad ja peatusest, inimest otsekui kiusu pärast maha jättes, minema sõidavad. Samuti laekub meile kaebusi, kus süüdistatakse juhte räpakas sõidus, mille tulemuseks on reisijaid jalust niitev äkkpidurdus. Milles siis asi, kas tõesti on juhid nii kiusakad, et rõõmustavad, kui saavad järjekordse reisija nina eest ukse kinni lüüa või piduripedaali tallates pikali paisata? Kindlasti mitte! Iga TLT AS-i bussijuhi soov on reisijad võimalikult ohutult ja mugavalt kohale toimetada, ent praktikas ei laabu kõik alati parimate soovide kohaselt ja seda põhiliselt mitte juhtide süül.

Miks võivad uksed bussile tõttaja ees viimasel hetkel sulguda?

Pahased kodanikud on kurtnud, kuidas nad viimasel hetkel peatusesse kiirustasid ja ühissõiduki uksed nende nina ees suleti. Juhi tegevuse kirjeldamisel ei hoita kokku musti värve ning oma pahameelt väljendades süüdistatakse kõiki TLT bussijuhte tähelepanematuses. Bussist mahajäänud inimest võib ju mõista, sest tema arvates pole midagi lihtsamat, kui juba liikuma hakanud sõiduk peatada ja uksed uuesti avada. Arvatakse, et mida see siis juhile ikka maksab? Kui end aga bussijuhi kohale asetada, selgub, et ega hilinenud bussiletõttaja pealevõtmine polegi niisama hõlbus nagu näib.

Ohutu sõit nõuab ülimat tähelepanu. Peatusest väljumine on protseduur, kus korraga tuleb jälgida väga mitut olulist asja. Esmalt tuleb juhil veenduda, et kõik soovijad on jõudnud väljuda ja peatuses seisjad peale tulla. Alles siis tohib uksed sulgeda. Sõitmist peab alustades veenduma, et näiteks vanemad või liikumisvaegusega reisijad on endale leidnud ohutu koha ning ei kaota bussi liikuma hakates tasakaalu. Vasakust küljepeeglist tuleb jälgida, et on võimalik peatusetaskust välja pöörata, samas tuleb paremast peeglist vaadata, et keegi pole otsustanud end viimasel hetkel suletud ustest hoolimata bussile pressida. Peatusest väljumine paneb iga bussijuhi oskused proovile, sest mängus on reisijate ohutus. Selliseid väljumisi teeb juht ühes vahetuses sadu, aastas sadu tuhandeid. Kui arvestada, et TLT AS-i veerem läbis eelmisel aastal 28,6 miljonit kilomeetrit, mis teeb 715 ringi ümber maakera, siis saab igaüks aru, milline vastutus meie juhtidel lasub.  

Millest tekivad äkkpidurdused?

Teine patt, milles bussijuhte süüdistatakse on äkkpidurdused. Tuleb tunnistada, et need on suureks probleemiks, ent pidurdusi täielikult välistada on meie närvilise liikluse juures võimatu. Äkkpidurduste peamiseks põhjuseks on sõiduridade vahel sõeluvad piloodid, kes sooritavad teinekord täiesti ettearvamatuid manöövreid. Kui mõni selline suunatuld näitamata bussile ette keerab ning seejärel autol pidurid blokki vajutab, tuleb ka bussijuhil avarii vältimiseks sama teha. Pidurdamist põhjustavad ka ootamatult teele jooksvad jalakäijad ning vöötrajale kihutavad jalgratturid. Peatustes võib tekkida olukordi, kus sujuv seisutaskusse sisenemine ja väljumine ei õnnestu, kuna bussiootajad seisavad kõnnitee äärele liiga lähedale või siis lisab mõni tagant tulev auto väljuvat bussi nähes selle läbilaskmise asemel hoopis kiirust. Liikluses juhtub pidevalt ja et äkkpidurduste mõjude eest kaitstud olla, peaks iga reisija, kes salongis seisab, käepidemetest kinni hoidma. Sellele tarkusele pöörab tähelepanu ka kampaania „Hoia ennast! Hoia kinni!“ mille koos Piirivalve- ja Politseiametiga käivitasime.

Nagu eelnevast selgub, pole ühistranspordis kõiki häirivaid olukordi alati võimalik vältida, ent meie juhid püüdlevad selle poole.

Ilmekas näide positiivsetest hoiakutest on ühe meie bussijuhi vastus sotsiaalmeedias avaldatud postitustele, kus reisijad kiitsid 752 TAK juhti selle eest, et ta vajadusel rooli tagant välja tuleb ja lapsevankritega emasid bussi sisenemisel aitab. Bussijuhi vastus kõlas nii: „Kui peate silmas 752 TAK-i, siis täna sõitsin sellega küll ja tõepoolest juhtusin aitama Pirita ja mingites peatustes veel lapsevankritega siseneda ja väljuda soovivaid reisijaid. (See ei ole meil bussijuhi kohustus.) Aitasin selle pärast, et saaks kiiremini ja turvalisemalt kõiki peatuses olevaid reisijaid peale võtta, kuna olin sõidugraafikust maas ja hommikuti inimesed liiguvad veel aegluubis. Mu kogemus näitab seda, et kiiremini saab siis, kui aitad ise ja ei jää ootama kui kellelgi teisele lõpuks kohale jõuab.

Üritan olla alati abivalmis, positiivne ning viisakas, sest just bussijuht on see, kes kujundab TLT näo. Vastutasuks palun ka reisijaid näiteks bussist väljumisel kasutada STOP nuppu, olemasolul ka siniseid vankriga/invatooliga tähistatud nuppe, mitte juua alkoholi, süüa hamburgerit jm toitu bussis ning hoida sõiduajal kinni.“

Rohkemat pole midagi lisada. Püüame omalt poolt juhtidele väärikat palka makstes tõsta motivatsiooni, et pakkuda tallinlastele parimat teenust.