Väike pilguheit lähiminevikku

 

Neil päevil sattusid mulle kätte fotod 2012. aastal Tallinna Linnavolikogu ees toimunud poliitilisest piketist tasuta ühistranspordile ülemineku vastu. Vaatasin pilte nukra nostalgiaga, mõeldes, et mis tunded valdavad neid viit-kuut krõbedate plakatitega välja tulnud aktivisti täna, kui Tallinna tasuta ühistransport on muutunud pealinna elu lahutamatuks osaks. Kas nad tunnevad väiksematki piinlikust demagoogia pärast, millega tallinlaste enamuse poolt soositud valikut ründasid, või leiavad poliitaktivistile kohase üleolekuga, et ei kanna enda poolt pea viis aastat tagasi korraldatud kometi eest väiksematki moraalset koormat.

Raiskamine või kokkuhoid.

Tasuta transpordile üleminekule eelnenud debati põhiküsimuseks sai, kas tegemist on eelarveliste vahendite raiskamise või kokkuhoiuga. Toonased tasuta sõidu vastased kinnitasid, et aastas ca 14 miljonist eurost piletitulust loobumine on kurjast ning need vahendid võiks kulutada lasteaiakohtade loomiseks ning pedagoogide palgatõusuks. Linnavalitsus vastas, et piletitest loobumine ei too kaasa tulude vähenemist, pigem vastupidi. Kaovad administreerimiskulud ja kontrolli vajadus, samuti loob autokasutajate arvu vähenemine eeldused kokkuhoiuks teede hoolduse arvelt ning lisanduvad linnaasumite sidususest ja töökohtade paremast kättesaadavusest tulevad kaudsed tulud. Linnavalitsus lubas, et lasteaiakohtadega kindlustatakse linlased tasuta ühistranspordile üleminekule vaatamata ning ka õpetajad saavad palgalisa.

Tänaseks on selge, et õigus oli linnavalitsusel. Sõitjaid on lisandunud 14%, ühistranspordi pidevate kasutajate hulk on tõusnud 74%-ni ja veerem ning taristu on uuenenud ennaktempos. Ka lasteaiakohad pole tänu linnavalitsuse viimaste aastate tõhusale tööle enam defitsiit ning õpetajate palgad on tõusnud kõrgemale, kui 2012. aastal julgesid nõuda ka kõige radikaalsemad oponendid.

Emotsioonidele vastandus kaine mõistus.

Hirmust linlaste pahameelt pälvida, ei julge täna enam keegi tasuta ühistranspordi vastu sõna võtta. Isegi kõige paadunumad tagurlased on taibanud, et tasuta transpordi sarjamine pole kaart, mida enne kohalikke valimisi lauda lüüa. Avatud meeltega inimesed suutsid aga tasuta ühistranspordi ideed hinnata juba ammu enne selle käivitumist.

Tasuta ühistranspordile üleminek polnud ametis oleva linnavalitsuse soolo. Ideed toetasid jõuliselt ka endised linnapead, Jüri Mõis ning Hardo Aasmäe. Kumbagi meest pole põhjust kahtlustada liigses Keskerakonna juhitud linnavalitsuse lembuses. Visionäridena pidasid nad oma kohuseks õiget algatust toetada.  

IRL-i liige Jüri Mõis arvas juba 2012. aastal:

„Tuleb arvestada, et niikuinii kogutakse piletimüügist ainult üks kolmandik ühistranspordi käigus hoidmiseks vajalikust rahast ja kui kaks kolmandikku tuleb linnaeelarvest, siis pole ka viimase kolmandiku katmine eelarvest mingi eriline jumalavallatus.“

„Pean Tallinna ühistranspordiradasid väga heaks projektiks. Seda laideti lihtsalt laitmise pärast. Kesklinna piirkonnas ei teki kunagi ummikuid. Ummikud on kesklinna ümbruses ja linna sissesõidul. Liivalaia tänavale või Tartu maanteele lennujaama juurde ei joonistatud ju bussiradu. Mul on hea meel, et ühissõidukiradade otsus rajanes teaduslikel uuringutel, mitte ei tehtud niisama. Ja ma hoian pöialt, et tasuta ühistranspordi projektiga läheks niisama hästi,“ lisas Mõis. Kuldaväärt sõnad, mis on tänaseks tõestanud oma paikapidavust.

2012. aastal Postimehes avaldatud artiklis ütleb Hardo Aasmäe:

„Piletiraha osatähtsus ühistranspordi rahastamisel on jäänud üha väiksemaks. Nii meil kui mujal. Kui piletitulu kättesaamiseks kulub sama palju raha, kui raha kogutakse, siis pole sellel enam mõtet.

Eksivad need, kes peaksid õigeks piletiraha kulutada uue veeremi ostuks. Seda pole tehtud juba issanda ajast, sest süsteemi igapäevaseks tööshoidmiseks tuleb 64 protsenti kuludest juba praegu peale maksta. Trammid, bussid, trollid ostetakse enamasti investeeringute kava alusel.

Piletirahast loobumine ei aita ka neid kriitikuid, kes ei näe selles ühtegi probleemi lahendust ühistranspordis. Neil on õigus, kuid see aitab kokku hoida kulusid väljaspool ühistransporti. Olgu selleks liigsed kulud ja töökohad piletilevis, halduses või autokasutuse vähenemine.“

Aasmäe oli tark mees. Nagu ta ennustas, ongi asjad Tallinnas läinud.