Bussijuht mõtleb ohutusele

 

Olen alati püsinud arvamusel, et ühistransporti saab paremaks muuta. Selle nimel on ka viimastel aastatel kõvasti tööd tehtud. Tallinna ühistranspordis on hetkel huvitavad ja head ajad. Oleme saanud linnalt ja riigilt piisavalt tuge, et tulla toime trammiliikluse põhjaliku uuendamisega ning üha paremate moodsate busside ja hübriidide liinile toomisega. Kui kasutada IT terminoloogiat, siis riistvara osas pole ettevõte kunagi varem nii heas seisus olnud. Aga kuidas on tarkvaraga, ehk siis inimfaktoriga? Tuleb tõdeda, et ka siin on toimunud tubli edasiminek ning nii bussi- kui trammijuhtide kutseoskused ja töössesuhtumine on jõudsalt paranenud. Valdav osa meie juhtidest on vastutulelikud, tähelepanelikud ja viisakad. Ometi kohtab sotsiaalmeedias säutse nahaalsetest bussi- ja trammijuhtidest, kes ukse sõitja eest kinni panevad ja peatusest, inimest otsekui kiusu pärast maha jättes, minema sõidavad. Samuti laekub meile kaebusi, kus süüdistatakse juhte räpakas sõidus, mille tulemuseks on reisijaid jalust niitev äkkpidurdus. Milles siis asi, kas tõesti on juhid nii kiusakad, et rõõmustavad, kui saavad järjekordse reisija nina eest ukse kinni lüüa või piduripedaali tallates pikali paisata? Kindlasti mitte! Iga TLT AS-i bussijuhi soov on reisijad võimalikult ohutult ja mugavalt kohale toimetada, ent praktikas ei laabu kõik alati parimate soovide kohaselt ja seda põhiliselt mitte juhtide süül.

Miks võivad uksed bussile tõttaja ees viimasel hetkel sulguda?

Pahased kodanikud on kurtnud, kuidas nad viimasel hetkel peatusesse kiirustasid ja ühissõiduki uksed nende nina ees suleti. Juhi tegevuse kirjeldamisel ei hoita kokku musti värve ning oma pahameelt väljendades süüdistatakse kõiki TLT bussijuhte tähelepanematuses. Bussist mahajäänud inimest võib ju mõista, sest tema arvates pole midagi lihtsamat, kui juba liikuma hakanud sõiduk peatada ja uksed uuesti avada. Arvatakse, et mida see siis juhile ikka maksab? Kui end aga bussijuhi kohale asetada, selgub, et ega hilinenud bussiletõttaja pealevõtmine polegi niisama hõlbus nagu näib.

Ohutu sõit nõuab ülimat tähelepanu. Peatusest väljumine on protseduur, kus korraga tuleb jälgida väga mitut olulist asja. Esmalt tuleb juhil veenduda, et kõik soovijad on jõudnud väljuda ja peatuses seisjad peale tulla. Alles siis tohib uksed sulgeda. Sõitmist peab alustades veenduma, et näiteks vanemad või liikumisvaegusega reisijad on endale leidnud ohutu koha ning ei kaota bussi liikuma hakates tasakaalu. Vasakust küljepeeglist tuleb jälgida, et on võimalik peatusetaskust välja pöörata, samas tuleb paremast peeglist vaadata, et keegi pole otsustanud end viimasel hetkel suletud ustest hoolimata bussile pressida. Peatusest väljumine paneb iga bussijuhi oskused proovile, sest mängus on reisijate ohutus. Selliseid väljumisi teeb juht ühes vahetuses sadu, aastas sadu tuhandeid. Kui arvestada, et TLT AS-i veerem läbis eelmisel aastal 28,6 miljonit kilomeetrit, mis teeb 715 ringi ümber maakera, siis saab igaüks aru, milline vastutus meie juhtidel lasub.  

Millest tekivad äkkpidurdused?

Teine patt, milles bussijuhte süüdistatakse on äkkpidurdused. Tuleb tunnistada, et need on suureks probleemiks, ent pidurdusi täielikult välistada on meie närvilise liikluse juures võimatu. Äkkpidurduste peamiseks põhjuseks on sõiduridade vahel sõeluvad piloodid, kes sooritavad teinekord täiesti ettearvamatuid manöövreid. Kui mõni selline suunatuld näitamata bussile ette keerab ning seejärel autol pidurid blokki vajutab, tuleb ka bussijuhil avarii vältimiseks sama teha. Pidurdamist põhjustavad ka ootamatult teele jooksvad jalakäijad ning vöötrajale kihutavad jalgratturid. Peatustes võib tekkida olukordi, kus sujuv seisutaskusse sisenemine ja väljumine ei õnnestu, kuna bussiootajad seisavad kõnnitee äärele liiga lähedale või siis lisab mõni tagant tulev auto väljuvat bussi nähes selle läbilaskmise asemel hoopis kiirust. Liikluses juhtub pidevalt ja et äkkpidurduste mõjude eest kaitstud olla, peaks iga reisija, kes salongis seisab, käepidemetest kinni hoidma. Sellele tarkusele pöörab tähelepanu ka kampaania „Hoia ennast! Hoia kinni!“ mille koos Piirivalve- ja Politseiametiga käivitasime.

Nagu eelnevast selgub, pole ühistranspordis kõiki häirivaid olukordi alati võimalik vältida, ent meie juhid püüdlevad selle poole.

Ilmekas näide positiivsetest hoiakutest on ühe meie bussijuhi vastus sotsiaalmeedias avaldatud postitustele, kus reisijad kiitsid 752 TAK juhti selle eest, et ta vajadusel rooli tagant välja tuleb ja lapsevankritega emasid bussi sisenemisel aitab. Bussijuhi vastus kõlas nii: „Kui peate silmas 752 TAK-i, siis täna sõitsin sellega küll ja tõepoolest juhtusin aitama Pirita ja mingites peatustes veel lapsevankritega siseneda ja väljuda soovivaid reisijaid. (See ei ole meil bussijuhi kohustus.) Aitasin selle pärast, et saaks kiiremini ja turvalisemalt kõiki peatuses olevaid reisijaid peale võtta, kuna olin sõidugraafikust maas ja hommikuti inimesed liiguvad veel aegluubis. Mu kogemus näitab seda, et kiiremini saab siis, kui aitad ise ja ei jää ootama kui kellelgi teisele lõpuks kohale jõuab.

Üritan olla alati abivalmis, positiivne ning viisakas, sest just bussijuht on see, kes kujundab TLT näo. Vastutasuks palun ka reisijaid näiteks bussist väljumisel kasutada STOP nuppu, olemasolul ka siniseid vankriga/invatooliga tähistatud nuppe, mitte juua alkoholi, süüa hamburgerit jm toitu bussis ning hoida sõiduajal kinni.“

Rohkemat pole midagi lisada. Püüame omalt poolt juhtidele väärikat palka makstes tõsta motivatsiooni, et pakkuda tallinlastele parimat teenust.

2017 on bussi ja trammi aasta

 

2017.  aastal täitub 95 aastat päevast, mil Tallinnas väljus liinile esimene buss. Bussiliiklusel Tallinnas on aga pikem ajalugu.

Kuidas esimene buss liinile saadi.

1914. aastal pööras Tallinna linnavalitsus tülli hoburaudtee omanikega. Kuna tüli ei näidanud vaibumise märke ja hoburaudteelesed kasutasid ära monopoolset seisundit, hakkas raad kaaluma võimalust avada konkureerivad bussiliinid. Algasid ka läbirääkimised busside ostmiseks, aga maailmasõda tõi uued mured ja plaan bussiliikluse alustamiseks pandi kalevi alla.

Ent mida edasi, seda selgemaks sai, et ainuüksi trammidega kasvavat linlaste väge ei teeninda. 1921. aastal alustati inimeste vedu Piritale, Kosele ja muudesse väljasõidu kohtadesse. Kuid polnud seal glamuuri ega mugavust, sest sõiduvahendeiks olid lahtised veoautod. Samuti polnud pidevat graafikut, ja veokid käisid nagu jumal juhatas. Sõit mõnikord ära jääda põhjusel, et autojuhil polnud lihtsalt tuju mootorit käivitada.

Sai selgeks, et vajadus regulaarsete bussiliinide järele on karjuv, ent praktilise lahenduse otsimise asemel andis raad välja dokumendi "Sunduslik määrus autobusside liikumise kohta Tallinnas", mis kehtestas busside maksimaalseks kiiruseks 15 km/h ja pileti hinnaks 10 marka/km. Sama määrus selgitas, et iga autobuss peab oma konstruktsiooni poolest sõiduks kohane olema, mehhanism peab tasase käiguga olema ja mootori töötamise ajal ei tohi suitsu tekkida. Samuti nõuti, et bussid peavad olema kinnise ehitusviisiga, kindlate seinte ja katuse ning klaasist akendega. Veoautode kasutamine ühissõidukitena oli sellega lõppenud.

Kes teab, kui kaua oleks tallinlased veel bussiliinide avamist oodanud, kui mitte tubli ettevõtja Fromhold Kangro poleks asja enda kätte võtnud. 22. mail 1922 sai Kangro linnavalitsuselt loa viie bussiliini avamiseks Tallinnas. Need olid: Vene turg – Tartu maantee, Vabaduse plats – Seevald, Vene turg – Kalamaja, Vene turg – Pirita ja Vene turg – Kose. Kahel viimasel liinil ei tohtinud busspeatused asuda seal, kust kulges trammitee.

Suurpäev Tallinna arengus jõudis kätte 27. mail, kui avati esmalt liiklus liinil Vene turg – Tartu maantee. Käigus olid Saksamaalt ostetud viis üsna vana kahekorruselist Daimler bussi, mille ülemine korrus enne liinile lubamist lammutati, sest linnavalitsuse hinnanguil poleks Tartu maantee sillutis nii suurt koormust talunud. Teine põhjus peitus tõigas, et amortiseerunud bussid poleks niikuinii täisarvu sõitjaid ära vedanud. Intervall oli liinil 10 minutit, pileti hind 15 marka.  27. maid võibki pidada Tallinna bussiliikluse sünnipäevaks.

TLT AS hindab oma ajalugu.

Püüame omalt poolt bussiliikluse 95. aastapäeva vääriliselt tähistada. Kõigepealt muidugi sellega, et jätkame tallinlastele aasta läbi kvaliteetse, mugava, ohutu ja mis peamine, tasuta bussisõidu pakkumist.

Aprillis presenteerime Vabaduse väljakul 30 uut euro-6 normidele vastavat linnabussi, mis täiendavad meie bussiparki, samuti 20 uut Volvo hübriidi, mis asendavad päevinäinud trolle Sõle tänava liinil. Peale seda langeb meie busside keskmine vanus 8-le aastale, millega oleme edukamate hulgas mitte üksnes regioonis vaid üle Euroopa.

Mais toimuvad mitmed tähelepanuväärsed sündmused, meenutamaks Fromhold Kangrot ja tema busse ning 95. aastat, mil bussid on tallinlasi vedanud. Mis toimub, jäägu esialgu saladuseks, sest soovime linnarahvast meeldivalt üllatada.

August on trammikuu.

Vaatamata sellele, et aasta põhiraskus on bussiliiklusel, ei jää ka trammid vaeslapseossa. 2017. aasta augusti võib liialdamata nimetada trammikuuks. Kuu viimasel nädalal toimub korraga kolm põhjapanevat sündmust, mille olulisust on võimatu ülehinnata. Esmakordselt sõidab tramm lennujaama ning Tallinnast saab nähtavasti kõige kiirema ja mugavama lennujaama ja kesklinna ühendusega pealinn maailmas. Samal ajal avame liikluse Kopli liinil, mis selleks ajaks on teinud läbi taassünni ning on võimeline vastu võtma ka uusi Urbos tramme. Ajaloohuviliste ja turistide jaoks on oluline see, et alates augusti lõpust hakkavad Kadriorgu sõitma eelmise sajandi keskpaika meenutavad retrotrammid. See lisab Tallinnale omapära ja annab võimaluse nii nostalgitsemiseks kui ka selfide tegemiseks.

2017 on TLT AS-ile taas tublide tegude ja kiire arengu aasta.