Hangunud mõtlemisest ja isehakanud ekspertidest

 

18. märtsi Õhtulehes võis lugeda artiklit, mis käsitles moraalselt vananenud trollibusside väljavahetamist hübriidbusside vastu. Kuigi minuga tehtud intervjuu käigus selgus, et ajakirjanik Mattias Tammet on teema endale suhteliselt hästi selgeks teinud, lipsas artiklisse siiski üleliia palju emotsionaalset ja kallutatud infomüra, mis tähelepanu põhiküsimuselt kõrvale juhtis. Karuteene osutas ajakirjanikule end transpordieksperdiks tituleeriv Hannes Luts, kelle seisukohad tulenevad hangunud mõtlemisest, mis ei võimalda aduda tänapäevaste urbanistlike lahenduste olulist erinevust kasvõi viie aasta tagustest seisukohtadest.

Arengu kiirus ja innovatiivsus, millega seni on paistnud silma peamiselt IT valdkond, on jõudnud tänapäeval paljudele elualadele, sealhulgas ka autoehitusse, mille üheks osaks on linnatransporti teenindavate lahenduste väljatöötamine. Kui veel kümme aastat tagasi võis hübriid- ja elektribussidest rääkida kui tehnoloogilisest veidrusest, siis aastal 2015 on kõigi edumeelsete linnatranspordi arendajate pilgud pööratud just sellele tehnoloogiale. Rasked trollibussid vahetatakse paljudes linnades välja kergete hübriidlahenduste vastu, teadmises, et küllap suureneb lähiaastatel hübriidide ja elektribusside läbivus ning kallitele kontaktliinidele projekteerimisele pole mõtet enam vahendeid kulutada. Õhtuleht toob ise välja faktid, kus meile siiani eeskujuks olevas hea taristuga ja äärmiselt pika perspektiiviga urbanistlikke lahendusi soosivas Helsingis loobuti trolliliikluse arendamisest juba 2009. aastal, sest põhjanaabrid pidasid seda põhjalikel uuringutel baseeruvate eksperthinnangute kohaselt perspektiivituks. See, et lõunanaabrid Riias ei suuda trollibussidest loobuda, nagu Õhtuleht kirjutas, ei pane mind veel neid oma aja ära elanud sõiduriistu imetlema. Rasked ja kohmakad trollid on eilne päev. Linnaruum vajab paremaid lahendusi.

Kõige targemad on need, kes asjast tuhkagi ei taipa.

Elus võib sageli kohata äärmiselt tarku inimesi, kellel iga asja kohta oma arvamus. Võtame või tervishoiu. On ju üldteada, et kõige vähem teavad haiguste ravimisest arstid, kes kohe üldse ei saa ravimisega hakkama. Palju moodsam on minna posija juurde, küllap need juba teavad, mis inimesele hea. Niisama teadajad ollakse ka arhitektuuri vallas. Kui keelata aastaid arhitektuuri õppinud arhitektidel majade projekteerimine, kaoksid meie linnaruumist kohe kolemajad ja jääks vaid harmoonilised ja kaunid ehitused. Isehakanud eksperdid teavad surmkindlalt, et arhitektid nagu arstidki ei mõista linnaruumilistest lahendustest tuhkagi. Taolisi eksperte kohtab õnnetuseks ka ühistranspordi vallas. Neile võib tutvustada uuringuid, mis toovad esile hübriidbusside head omadused ja vaieldamatu arengupotentsiaali, võib rääkida euro-6 normatiividele vastavate mootorite keskkonnasõbralikkusest või sellest, et kogu Tallinna linnasaastest toodab ühistransport alla 4%. Vastuseks kuuleb kangekaelselt korratavat mantrat, et trollid on siiski toredad sõiduriistad, sest neil on sarved, mida on mõnus vastu õhuliine sügada. Igaüks, kes püüab rääkida viimaste aastate arengutest linnatranspordis, on nende jaoks vaenlane ja lollpea, kellele tuleb koht kätte näidata. Nii hooplevad tagurlased edumeelsusega, mida nende kopitanud arusaamades juba ammu pole. Sarnast käitumismalli järgides suudab ka end millegipärast eksperdiks nimetav vanameelne Hannes Luts, kelle jaoks suurim teaduslik saavutus on eelmise sajandi kuuekümnendatel esimese trolliliini rajamine, sogada vett nii korralikult, et teda kuulates hakkab muidu arukas ajakirjanikki trollide järele nostalgitsema. Aga see, kui kellelegi meeldivad sarved, ei peata veel arengut.

Tramm pole troll ja vastupidi.

Jutuks tulnud artiklis avaldatakse ka harrastusekspert Lutsu kummaline järeldus, nagu eelistataks Tallinnas tramme trollidele seetõttu, et trammiteede areng ja uue veeremi soetamine makstakse kinni saastekvootide müügist saadavast rahast. Esimene loogika viga on selles, et saastekvootide raha kasutamise otsust ei tehta uisapäisa ning see vajab korralikku majanduslikku põhjendatust, mida trammitransport suurte sõitjatehulkade parima edasitoimetajana omab. Kindlasti oleks Keskkonnainvesteeringute keskus valmis finantseerima ka trolliprojekti, kui sellel oleks vettpidav põhjendus ning veenev tulevikuperspektiiv. Kahjuks see puudub ja nii pole tõepoolest võimalik trolliliikluse arendamiseks toetust saada. Tegelikult kinnitab see veelkord, et trolli ja trammi ei saa käsitleda kui ühtset elektritransporti.

Vahepeal on aga Moonikale jõudnud seltsiks teine tramm Paula ja juba ka kolmas sõsar Anna. Lähipäevil saabub tehasest nende hulka neljas kaunitar Liidia. Nii see Tallinna trammiliikluse tänapäeva jõudmine edenebki.