Ebaõiglased süüdistused näitavad meedia küündimatust

 

Tallinna Linnatranspordi ASi suguses suures ettevõttes töötab erineva ellusuhtumisega inimesi. Kindlasti leidub ka neid, kelle töös esineb kitsaskohti, millele vajadusel ka tähelepanu juhime. Vahel pole korduvatest korralekutsumistest kasu ja siis tuleb töödistsipliini rikkunuga töösuhe lõpetada. Ent alati peab pretensioon olema põhjendatud, mitte õhust võetud.

Põhjendamatu rünnak.

Mõne nädala eest leidis meedias laialdast vastukaja noore ema süüdistus bussijuhi aadressil, kes olevat ta koos lapsega ühissõidukist maha tõstnud. Intsidendile olevat eelnenud bussijuhi poolne toorutsemine ja oh mis kole, venekeelne valimatu sõim. Juhtunu kirjeldamisel ei hoitud musti värve kokku. Kurjalt nõuti bussijuhi kohest vallandamist ja avalikku häbiposti naelutamist.

Aga õiglase kättemaksu nõudjad polnud arvestanud sellega, et sündmusel oli mitmeid pealtnägijaid, kes asja sootuks vastupidiselt kirjeldasid ning noore ema väljakutsuvat käitumist taunisid. Juhtunu on salvestatud ka bussi salongikaameraga, mis kinnitab juhi väidete õigsust ja noore ema ebaobjektiivsust.

Mis siis õieti juhtus? Bussi sisenenud noor naine, kes kandis kandelinas seitsmekuist beebit, keeldus istumast nii peale bussijuhi ettepanekut, kui ka kaasreisijate kinnitust, et jonnakalt püsti seistes paneb ta ohtu imiku elu. Vahepeal bussi sisenenud isa ei teinud samuti midagi abikaasa korrale kutsumiseks. Peale korduvaid meeldetuletusi istumise vajalikkusest, pidas noor ema paremaks bussist lahkuda. Mõne päeva möödudes süüdistas neidis bussijuhti jämedas käitumises ja tema eraellu sekkumises, pidades ennast ainupädevaks otsustamaks, kas tuleb tagada lapse ohutus või mitte. Ajakirjandus nägi võimalust intriigi tekitamiseks ja valas õli tulle, näidates noort ema vaese kannatajana ning bussijuhti ja teisi reisijaid verejanuliste pereidülli häirivate barbaritena.

Mis oli pildil valesti?

Enesekeskne noor daam ja intsidenti võimendanud ajakirjanik lähtusid läbini väärast eeldusest, nagu oleks lapse ohutus vaid ema eralõbu. Tegelikult vastutab bussis reisijate ohutuse eest juht. Me ei eelda ju, et võiksime autos sõidutada imikut ilma turvatoolita. Miks siis arvame, et bussis võib ohutusse suhtuda kuidagi lodevamalt? Kui ema ohustab lapse tervist või elu, tuleb sekkuda ning teha kõik lapse heaolu kaitseks. Hooletu vanem tuleb korrale kutsuda ja lapse ohutus tagada nii ühistranspordis, liikluses, kui koduvägivalla juhtumites. Kodanikena oleme kõik selleks kohustatud.

Siin jääbki üle küsida, millisest moraalselt väärastunud loogikast lähtus ajakirjanik, kes asus ründama oma ameti- ja kodanikukohust täitnud bussijuhti ning kaitsma hooletut ema? Kas järgmisena võime kuulda süüditusi politseiniku aadressil, kes peatab purjus ema juhitud sõiduki, et kaitsta autos viibivate laste ja teiste liiklejate turvalisust?

Naeruväärne on antud loos ka püüe kujutada juhtunut mingi rahvustevahelise arveteklaarimisena. Eestlasest bussijuht, keda süüdistati reisija vene keeles sõimamises, valdab antud keelt väga halvasti ning on vaevalt võimeline pikemaks mõtteavalduseks. Milleks oli tarvis veel seda valet, teavad üksnes kaebaja ja nn ajakirjanik.

Kuhu jäid ajakirjaniku ja reisija poolne vabandus?

Oma last ohustanud ema nõudis juhilt avalikku vabandust. Peale asjaolude selgumist sellest loobuti ja lugu oleks otsekui lahenduse leidnud. Kuid siinkohal tahaksin küsida, kuhu jäi bussis ülbitsenud noore ema vabandus enda ebakohase käitumise eest, ja mis kõige tähtsam, kuidas vastutab ajakirjanik, kes teadlikult valet levitas? Noore emaga on asi selge. Kõrgendatud enesehinnanguga inimene valas oma viha välja teenindaja peale. Seda juhtub ju iga päev. Aga ajakirjaniku näol on ju tegemist professionaaliga. Kui palgaline ajakirjanik esitas avalikult nõudmise, et bussijuht peaks ametist lahkuma, siis peale uute asjaolude selgumist, tuleks sama eeldada temalt. Mõelge kui tervendavalt mõjuks see kodumaisele ajakirjandusele, kui ametialaste möödalaskmiste eest ka vastutada tuleks. Aga küllap on seda meie üha amatöörlikumaks muutuvalt pressilt palju oodata.

Pooldan veapunktide süsteemi.

Meie halvenevas liiklusolukorras pooldan veapunktide süsteemi kasutuselevõttu, mis paneks ehk nii mõnegi vastutustundetu liikleja mõtlema. Sama põhimõtet võiks rakendada ka muudes valdkondades, näiteks ajakirjanduses. Kui kolmel korral avaldad kallutatud või valeväiteid esitava artikli, siis ongi toimetusest minek. Endise ajakirjanikuna arvan, et ettepanekut võiks kaaluda.