Tasuta ühistranspordi läbimurre

 

Tallinnas viie aasta eest algatatud tasuta ühistranspordi idee on ajanud vaikselt juuri ning tänaseks on sellest saanud maailmamõte. Saksamaal on alustatud ettevalmistusi tasuta ühistranspordile üleminekuks Bonnis, Essenis, Herrenbergis, Reutlingenis ja Mannheimis. Pikemas perspektiivis kaaluvad tasuta ühistranspordile üleminekut ka Berliin ning Hamburg. Ratsionaalne ja majanduslikule edule orienteeritud Euroopa on hakanud üha enam mõistma, et kõiki väärtusi pole võimalik üksnes kasumimarginaaliga mõõta ning investeeringud võivad end tagasi toota ka läbi sotsiaalsuse ning solidaarsete meetmete, mida tasuta ühistranspordi teema kindlasti on. Tasuta ühistranspordile üleminekuks on hakanud tegema ettevalmistusi ka Pariisis. Linnapea Anne Hildalgo on võtnud sihiks viia Euroopa kunsti ja kultuurimeka tasuta ühistranspordile aastaks 2020. Konkreetne tähtaeg kinnitab, et Prantsusmaa pealinnal on tasuta ühistranspordi klubiga liitumisega tõsi taga.

Tasuta ühistransport säästab keskkonda.

Saksamaa ja Pariisi jaoks on üleminek tasuta ühistranspordile seotud eelkõige vajadusega vähendada saastet, millest märgatava osa tekitab Euroopa suurlinnades autostumine. Olukorra leevendamiseks on erinevates metropolides ning ka riiklikult toetatud elektriautode arendust ja kasutuselevõtmist, katsetatud ummikutasude sisseseadmisega, kehtestatud sõidukeelde vastavalt auto numbrimärgile paaris ja paaritutel kuupäevadel ning proovitud muid vähem ja rohkem tõhusamaid meetmeid. Siiski on tänaseks jõutud äratundmisele, et tõhusaimalt hoiab linnakeskkonda puhtana tasuta ühistranspordile üleminek.

Eurooplased pole niivõrd tugevat autousku kui ameeriklased ning seepärast on vanal kontinendil tasuta ühistranspordi rakendamine märksa lihtsam. Seda tõestab ka Tallinna kogemus. Muidugi on kõigi nende viie aasta jooksul, mil tallinlased saavad bussides, trammides ja linnalähirongides tasuta sõita, leidunud fanaatilisi autopooldajaid, kes piletivaba bussisõitu kritiseerivad ning peavad õigustatuks, et tasuta ühistransporti käigus hoidev raha tuleks matta hoopis asfalti, et saaks edaspidigi uljalt gaasipedaali tallata. Kahetsusväärselt on neid „tänavad laiemaks ja sirgemaks“ liikumise paadunud pooldajaid toetanud ka aegunud maailmavaatega poliitikud. Ometi hakkab meiegi iseteadliku publiku teadvusesse jõudma, et linna peab lisaks magistraalidele mahtuma ka maju, parke, jalakäijatealasid ning kui soovime edaspidigi sõita uhkes üksinduses ukselt-uksele, ei mahu autod varsti enam linna ära ning tuleb elada permanentse ummiku tingimustes. Ainus lahendus on muuta ühistransport odavaks, kättesaadavaks, mugavaks, logistiliselt põhjendatuks ja täpseks. Sellega Tallinnas tegeletaksegi ja üha enam maailma riike ja suurlinnu hakkab oma tuleviku kindlustamiseks meilt mõõtu võtma. Tasuta ühistransport ja autode arvu piiramine on uusurbanistika üks väljakutseid, millega tuleb leppida, sest kasvavad linnad nõuavad suuremat kogukonnatunnet ja sotsiaalset empaatiat, et mitte ruumikitsikuses lämbuda.

Tallinn on ülemaailme tasuta ühistranspordi kompetentsikeskus.

Pärast Saksamaa ja Pariisi algatusi peaks olema selge, et puudub tagasitee vana mõttelaadi juurde, kus autoomanik oli kogu linna logistikat määrav jõud. Me liigume autostunud ühiskonnast euroopaliku ühistranspordikogukonna suunas ning soovime seda või mitte, meil tuleb keskkonnakaitseks mõeldud meetmetega üha rohkem arvestada.

Tallinn on tasuta ühistranspordi idee autor ja esimene praktikas rakendaja, ent Pariis on tasuta ühistranspordile sobiv keskkond juba praegu. Pariisis on neid, kes kinnitavad, et teevad oma sõidud üksnes autoga 25% ning ainult ühistransporti kasutab 60% elanikest. Tallinnas on siiski valdaval osal leibkondadest autod ning paljud sõidud tehakse ka linnasiseselt siiski ise rooli istudes. Ent trend on muutumas. Näiteks kesklinnas pole viimaste uuringute andmetel ca 30% leibkondadest autot. Sõidud tehakse ühistranspordiga. Mida enam me tõstame ühistranspordi mugavust, parandame logistikat ja toome liinidele uusi moodsaid linnasõidukeid, seda enam toetame liikumist puhtama ja inimsõbralikuma linnaruumi poole, sellise linnakeskkonna suunas, kus soovime elada.