Tallinna ühistransport vajab arengukava

 

2009. aastal algatati Tallinna ühistranspordi arengukava 2011-2020. Valmis esialgne tööversioon, mis pidi läbi täienduste ja avalike arutelude saavutama küpsuse ning päädima selge visiooniga, kuhu pealinna ühistransport järgmisel kümnendil jõuab. Kahjuks töö soikus ning tänaseni on arengukava asendanud vajaduspõhine praktika ning jooksvalt kogutud teave muutustest sõitjatevoo liikumises, mis on küll olukorda ühistranspordis märgatavalt parandanud, suutmata siiski asendada põhjalikult läbitöötatud ja linna kui tervikliku urbanistliku süsteemi vajadusi arvestavat tulevikuvaadet.

Tallinna ühistranspordi areng 2009-2018.

Vaadates täna tagasi 2009. aasta arengukava tööversiooni eesmärkidele, siis valdav osa neist on saavutatud. Kui tolles alusdokumendis fikseeritakse, et Tallinna õhusaastest veerandi põhjustab ühistransport ning soovitakse selle vähendamist, siis tänaseks on linnatranspordi osa saastes langenud 2% piirimaile. Seda on loodetust märksa enam. Kui toona taotleti ühistranspordis energiakulu kärpimist aastaks 2020 ligi 20%, siis tänaseks oleme ka selle piiri tänu uutel euro-5 ja euro-6 saastenormatiividele vastavatele ökonoomsetele mootoritele ja hübriidtehnoloogia üha julgemale kasutamisele saavutanud. Kui toona ületas busside keskmine vanus 10 aastat, siis tänaseks on see langenud 8 piirimaile. Tramminduses on toimunud tõeline uuestisünd ning nii taristu kui ka veeremi areng ületanud 2009. aasta julgemadki unistused. Edasiminek on vaatamata arengukava puudumisele olnud muljetavaldav ning see paneb küsima, kas meil ongi arengukava tarvis, kui kõik niigi hästi toimib? Vastus on üks. Me siiski vajame pikemaajalist perspektiivi, et leppida kokku ühistranspordi prioriteetides, kõige tõhusamates, keskkonnasõbralikumates ning linnaruumi vähem koormavates lahendustest, et me ei unustaks ühistranspordiga katmast ühtki juba tekkinud või lähitulevikus tekkivat logistilist telge, et lisaks „pargi ja reisi“ meetmele suudaksime pakkuda mõjusaid lahendusi uuslinnastumise käigus kerkinud ääreasumite sidumiseks ühtsesse logistikavõrku.

Linna planeerimisprotsessid vajavad kiirendamist.

Praktilistest vajadustest lähtuvalt on Tallinna järgmiste aastate arengu peamine küsimus planeeringuprotsesside ja arenguloogikate väljatöötamise kiirendamine. Ajal, mil kübertõelisus viib meid sekunditega andmemahtude juurde, mille abil võime teha otsuseid ükskõik millises maailma otsas toimuvate sündmuste kohta, pole vastuvõetav, kui urbanistika aluse moodustavad planeerimismenetlused ja arengukavade koostamised kestavad aastaid, kui mitte aastakümneid.

Pädevat ühistranspordi arengukava pole võimalik koostada kohvipaksu pealt ennustades, protsess peab olema tihedas seoses linnaliste arengutega, ehk siis alusdokumendiks saab olla tegelikkust peegeldav kaasaegne linna üldplaneering. Selles osas on aga seis kurvavõitu. Tallinna üldplaneeringut peavad värskendama linnaosade üldplaneeringud, neid aga on menetletud aastaid ning näiteks 2001 algatatud Nõmme üldplaneering on tänaseni kehtestamata ja 2006. algatatud Põhja-Tallinna üldplaneering samuti alles menetluses. Need linnaosade arengu alusdokumendid, mis tänaseks kehtestatud, on aga moraalselt vananenud, ega kajasta tegelikke vajadusi. Neis ei sisaldu täpset informatsiooni täna toimivate ja homme tekkivate tõmbekeskuste sidususe ning logistiliste sõlmpunktide kohta. Meid ei aita edasi ka olulised teemaplaneeringud nagu näiteks Kõrghoonete teemaplaneering, mis peaks muuhulgas kaardistama tuleviku transpordivajaduse taolises megakeskuses nagu Maakri kõrghoonete piirkond. Ala areng on takerdunud just planeeringu mitmetitõlgendatavuse ja määramatuse taha. Linnaliste planeerimisdokumentide aeglane menetlemine, mille käigus andmed vananevad, nurjab tõsised katsed teostada olulisi linnalisi võrgustikke arvestavaid arengukavasid.

Kuidas edasi?

Kui me ei soovi (ja mina kindlasti ei taha), jääda lõputult selgitama, et vaatamata arengukava puudumisele pole Tallinna ühistranspordi liinid enam ammu 1980. aasate logistika peegeldus ning enne Lasnamäe, Viimsi, Rae ja muudes suundades kümnete kilomeetrite pikkuse trammitee rajamist võiks veidi arutada ka selle vägeva ettevõtmise maksumuse, liinikilomeetri ja reisijate arvu suhte ning kogu ettevõtmise otstarbekuse üle, tuleks meil ikkagi koostada ühistranspordi arengukava 2020-2040. See töö tuleb teha ära kaasates juba algfaasist alates nii opositsiooni kui erinevaid kodanikeühendusi, sest nii jõuame parima tulemuseni.

Aga et menetlus taas lootusetult venima ei jääks, tuleks arengukava koostamine delegeerida vajalikku pädevust omavale projekteerimisfirmale. Aeg on lõpetada avalikus halduses hambad ristis punnitamine kõike ise teha. Julgemalt tuleb kasutada võimalust delegeerida linnaplaneerimise ja arengukavade koostamisega seonduvat tegevust. Poleks paha vaadata üle ka nõudmised planeerimis- ja arengudokumentide kooskõlastustele ja avalikele väljapanekutele, mis hetkel on kinni IT-arengu eelses ajas, venitades protsessi lootusetult pikaks ning blokeerides halbade võimaluste kokkulangemisel kogu töö. Me vajame arengukava, et saada ühistranspordi osas selgemad sihid silme ette.