Mis selle suvega lahti on?

 

Ütlen kohe ausalt, et ega minagi tea, mis meie ilmaga lahti on, aga kord kipuvad päevad liiga soojaks muutuma, siis pihutab jälle taevast vihma ja läbilõikav tuul paneb lõdisema. No ei tule ega tule seda mõõdukalt sooja, päikesepaistelist ja lopsakat Eestimaa suve nagu lapsepõlvest mäletame!

Aga ehk polegi viga ilmas, vaid selles, et oleme muutnud liiga nõudlikeks nii üksteise kui maailma vastu laiemalt ning minetanud oskuse olla rahul hetkega, mis käes. Sellest kasvab vimm ja pidev kahtlus, et keegi kavatseb meil nahka üle kõrvade tõmmata – naabrimees, automüüja, end vahetusüliõpilasena riiki munsterdanud tööpõlgur, valitsus ja ülemaailmseid vandenõusid punuv Bildenbergi grupp. Meie rahvale omane alalhoidlikkus on asendunud umbusu ja vaikselt kääriva raevuga, mis võib ühel hetkel vallanduda ning panna halvemal juhul kurikaga autoklaase purustama või lahkhelide lahendamiseks püstolit haarama.

Suvi pole süüdi, et oleme selliseks kasvanud, et meid rõõmustab, kui naabril kehvasti läheb ja mõni avaliku elu tegelane purjuspäi roolikeeramise või siis vähemalt napakaid mõtteid sisaldava arvamusartikliga avalikkuse tähelepanu pälvib. Suvi jõuab vaatamata jahedalt alanud juulikuule piisavalt asfaldi sulatada ning linnas õhu põrgukuumaks kütta. Õitsemata ei jää lilled, ega leidmata sõnajalaõis, kui vaid maldame seda otsida.

Suvel peab oskama aega maha võtta, et sügisel ja talvel kogutud tusal minna lasta. Peab tundma rõõmu lihtsatest asjadest, sest maailm on korraga suurem ja elamusterohkem. Seda saame ju endale lubada kõik – nii need, kellele võimalus nautida lõunamaadel suvesoojust mitu korda aastas, kui needki, kelle liikumisvõimalused avardusid alles peale tasuta ühistranspordi tulekut.

Minagi olen juba mitu päeva puhkuse lainel ja mis seal salata, Eestist eemal. Kohe nii kaugel, et kui arvutit ei ava ja telefoni ei piilu, saab end kodutanuma mudamaadlustest priina kergelt ja nooruslikult tunda.

Olen mõelnud, et miks eestlased nii suured rännumehed on ja avastanud, et võõrastelke maadele ei minda mitte looduse ilu nautima, vaid kogema seda õnnistava anonüümsuse tunnet, mida väikses riigis, kus pooled kodanikud omavahel sugulased, kunagi olema ei saa. Ja meie rännukihul on veel üks põhjus – nimelt ilma Eestist lahkumata pole võimalik tajuda õnne, mis valdab koju tagasi pöördudes. Alles pikemalt reisilt tulles mõistad ühtäkki, kui ilus on meie maa ja kui rikkad tänu sellele oleme. Ei ülerahvastatust, ei taluvuse piiri ületavat pealetükkivust.

Olgem siis suve lainel ja virisegem vähem nii ilma kui inimeste üle; käigem kaugetel maadel ja pöördugem tagasi, sest kodus ootab töö ja uued väljakutsed. Ägedat suve ja rõõmsat meelt, sest suvi on ilus iga ilmaga!