Kuidas nina, nõnda hais

 

Mõni aeg tagasi tõsteti Delfis taas kord üles teema haisust Tallinna ühissõidukites. Selles pole ju midagi uut ning ei saa salata, et meie bussides, trammides ja trollides sõidab tõesti ka neid inimesi, kes vee ja seebiga just sinasõbrad pole. Ühistransport pole mingi ühiskonnast eraldatud saar ja meie reisijad on läbilõige rahvast, alates korralikest tööinimestest ja lõpetades kodutute heidikutega. Tegeleme jõudumööda haisuprobleemiga ning meie juhid püüavad tagada reisijatele parimad tingimused, kuid esiplaanil on siiski ohutu sõit ning graafikus püsimine. Juhiistmelt pole võimalik kõike bussis toimuvat näha, saati siis haista, kas tagaistmel kössitav eluheidik lehkab talutavalt või suisa väljakannatamatult. Sõitjad peaksid ise julgemalt käituma ja enda heaolu eest seisma, olgu siis haisukott bussist peletades või olukorrast juhti informeerides.

Tegelegem põhjuste mitte tagajärgedega

Teisi sõitjaid häirivate asotsiaalide teema pole ainuomane vaid Tallinnale. Piisab veidigi internetis ringi vaadata, et leida selle probleemi käsitlusi nii Euroopa kui Ameerika ajalehtedest ning internetiväljaannetest. Mitte kusagil pole suudetud ühiskonna allakäinud osa ühistranspordist eemaldada. Arenenud riikides tegelevad eluheidikutega valitsusametid ja sotsiaalkeskused. Meil kahjuks on sotsiaalne rehabilitatsioon jäetud valdavas osas omavalitsuste kohustuseks ning vahendite vähesusest tõttu on sotsiaalteenused sageli väheefektiivsed ning ennetav tegevus puudub sootuks. Seda kummalisem tundub valitsuse soov tuua pagulastena riiki vöörtööjõudu, kui pikaajaliste heitunud töötute ja kodutute näol on potentsiaal töökäte lisandumiseks olemas ning enda asotsiaalide järje peale aitamine ei kujuneks oluliselt kallimaks pagulastele kulutatavatest summadest. On viimane aeg suunata Kreeka abistamisel haihtuvad miljonid ning pagulaste ootel eurotoetused oma inimeste aitamiseks ning ümberõppeks. Kui väheneb eluheidikute arv, muutuvad ka Tallinna ühissõidukid mõnusamaks. Oleme teinud piisavalt oma bussipargi, trammiveeremi ja trollide kaasajastamiseks, aga meie võimuses pole parandada ühiskonda ega pakkuda sotsiaalabi.

Kes mida haistab

Kõigile pole kunagi võimalik meelepärane olla. Kui enamus ühissõiduki kasutajaid peab pelutavaks just pesemata ja higisest kehast lähtuvaid aroome, siis leidub neidki, kelle ääretud piinad on tingitud liiga suurtest kogustest kallitest parfüümidest. Sirvides artikleid, mis meedias ühistranspordis leviva haisu teemal avaldatud, jäi mulle silma 2012 aastal üllitatud lugu sellest, kuidas parfüümihais sõitjal südame pahaks ajab. Loo autor väidab tõsimeeli, et teda viib endast välja naiste lõhnavee aroom ja mida kallim ning peenema tekstuuriga, seda jälgimalt see mõjub. „Igatahes enne, kui pool sõitu läbi oli, oli mul süda paha ja ausalt öeldes oleks hea meelega natuke mõnda joodikut nuusutanud, et süda jälle tahedamaks läheks,“ viriseb too friik, süüdistades oma hädades Tallinna Linnavalitsust ja Linnatranspordi AS-i, kes pole keelustanud Chanel 5 järgi haisevate reisijate ühissõidukisse sisenemist. Vabandage väga, aga minu käsi küll taolise käskkirja allkirjastamiseks ei tõuse!

Kriitika ja hüsteeria

Okupatsiooniaastatel tunti eestlasi tasakaaluka ning väärika rahvana, kes võtsid sõna vaid siis, kui selleks oli ilmne põhjus. Vabaduseaastatel on tavad ja kombed muutunud ning valitseb mentaliteet, kus väikseimgi ebameeldivust kajastatakse lausa hüsteeriliselt, solvanguid ja ülivõrdeid pildudes. On tekkinud terve grupp ajakirjanikke ning netikommentaatoreid, kes peavad pühaks kohuseks maksku mis maksab diskrediteerida tasuta ühistransporti. Kodutud ei haise mitte sellepärast, et neil pole peavarju ega sissetulekut, mille abil saunapiletit osta, vaid seepärast, et tallinlased kasutavad tasuta ühistransporti. Uusi busse ja tramme hangitakse ning trolle renoveeritakse aga üksnes selleks, et kodutud neid lagastada saaksid. Taolist jama aetakse aastast-aastasse ja kuigi hüsteeritsejaid ei võeta enam ammu tõsiselt, pole nende tarmukus raugenud. Kuidagi peab ju kommunaalmuredest kogunenud sapi välja elama ja ühistranspordi alusetu sarjamine on selleks mõnus võimalus.

Seisame koos parema teeninduse eest

Pole tarvis kahelda, et Tallinna Linnatranspordi AS soovib pakkuda oma klientidele parimat teenust. Ka meid, juhtkonnast alates ja juhtidega lõpetades, huvitab, et kõik reisijad tunneksid end võimalikult hästi. Haisuprobleemi oleme enda jaoks ammu teadvustanud ning tegutseme selle nimel, et ühissõidukisse pääseks võimalikult vähe sobimatuid isikuid. Siin tahame teha reisijatega koostööd, sest ei maksa jätta kõigi ebamugavate olukordade lahendamist üksnes juhi hooleks. Nagu mujalgi avalikus ruumis pole põhjust loota vaid politseile ning kodanikel tuleb ilmutada omaalgatust, on ka bussis tarvis julgemalt oma õigustatud nõudmiste eest seista. Meedias aeg-ajalt avaldatavad hüsteerilised lood ei vii meid aga kuhugi.