Kes tahaks elada Kilplas?

 

Pajatatakse, kuidas kilplased ehitasid suure maja, ent unustasid aknad. Nii polnud tubades valgust ja et mitte päevad läbi pimedas konutada, otsustasid suured isemõtlejad päevavalguse kotiga tuppa kanda. Kui päikesepaiste tuppa tassimine ei õnnestunud, kolisid kilplased majast välja.

Umbes sarnaselt käitub ka meie valitsus. Selle asemel, et nuputada, kuidas elavdada majandust ning hoida kokku tarbetuid kulusid, mõeldakse välja võimalusi riigieelarve turgutamiseks kaudseid makse tõstes. Näiliselt tehakse tublisti tööd, taotakse peale väsitavat päeva endale rusikaga rinnale ning kiideldakse, kuidas sai terve päeva rahva õnne nimel rassitud, aga tolku pole sellest mitte kärbsemusta jagugi.

Kütuse aktsiisitõus.

Meie usuleiges riigis asendab jumalat exceli tabel. Kõik, mis tundub raamatupidamislikult OK, leiab valitsuskoalitsioonis heakskiidu. Keegi ei vaevu laiemat pilti nägema. Otsustajaid ei huvita, millised kahjud kaudsete maksude tõstmisega kaasnevad.

Kui koalitsioon tuli välja kütuse aktsiisitõusu kavaga, protesteerisid selle vastu nii Õliliit, autovedajad, põllumehed, omavalitsused kui tavakodanikud. Keskerakond korjas maksutõusu vastu 27 000 allkirja, mis Parlamendile üle anti. Aga ei kuulatud asjatundjaid ega tavainimesi. Aktsiisid tõusid ja keegi ei vaevu isegi seletama, kuhu suunatakse sellest laekuv tulu, milline osa jääb teede korrashoiule ning millised summad põletatakse poliitilisi ebaõnnestumisi ja möödalaskmisi siludes.

Õnnesärgis sündinud.

Meie valitsus on siiski õnnesärgis sündinud, sest läinud aastal alanud nafta odavnemine, on toonud kütuse hinnad enneolematult madalale ning selle taustal on aktsiisitõus jäänud oodatust märksa tagasihoidlikumaks. Muidugi on sellevõrra väiksem ka riigikassasse laekuv raha. Ent asi polegi selles, kui kõrgele mitme aasta peale planeeritud aktsiisitõus kütusehinnad lõpuks upitab, vaid põhimõttes, et esmatarbekulutusi maksustatakse, otsekui oleks tegemist luksuskaubaga.

Eestis on autokasutusele alternatiiv vaid suuremates linnades ning seepärast lööb aktsiisitõus eriti valusalt maainimeste rahakoti pihta. Maaelu on niigi muutunud äärmiselt kalliks hobiks ning kõiki neid, kes külakohtadel veel hinge sees hoiavad, tuleks pigem toetada, mitte maksutõusuga karistada. Aktsiisitõus muudab kallimaks nii laste lasteaeda või kooli viimise, tööle sõidu, perearsti, pangakontori, toidupoe ja vallavalitsuse külastamise. Mida on maainimesed halba teinud, et lisaks kulude optimeerimise sildi all toimuvale külaelu väljasuretamisele, muudetakse kallimaks ka eluliselt vajalike teenusteni jõudmine.

Tallinn maksab ühistranspordi hinnatõusu kinni.

Võib ju küsida, et mida mina, Tallinna Linnatranspordi ASi juhatuse esimees maainimeste pärast muretsen, et mis see linnamehe asi on! Aga me eestlased oleme maarahvas, ning meie kõigi juured asuvad külas. Sellepärast pole külade elujõud kellelegi jaoks võõras mure. Mul on Läänemaal isalt päritud maakodu, kus veedan kõik vähegi vabad hetked, mida viimasel ajal on kahjuks üha vähem. Seal näen naabrite ja sõprade muredele kaasa elades küla argipäeva vägagi lähedalt. Maaelu tundub kaunis vaid suvitajale. Kohaliku jaoks on ridamisi eksistentsiaalseid probleeme, mille lahendamine nõuab sitkust ja jõudu. Ja kõige selle eest premeeritakse tublisid inimesi järjekordsete koormistega.

Tallinnas on muidugi lihtsam, sest tasuta ühistranspordi tarbimist kütuse aktsiisitõus otseselt ei mõjuta. Ometi tuleb meilgi arvestada, et vaba raha, mida veeremisse investeerida, jääb vähemaks. Läbi kütuseaktsiisi pumpab riik omavalitsuse eelarvest raha oma kaukasse. Need vahendid on regionaalprojektide või linnataristu parendamise jaoks kadunud.

Et maja ei jääks tühjaks.

Mida teha, et loo alguses kirjeldatud akendeta maja tühjaks ei jääks? Küllap oleks õige seina avad raiuda ning valgus sisse lasta. Me peaksime seda tegema ka oma riigis. Aeg on mõelda oma inimestele ja nende vajadustele, mitte kooseluseadusele, pagulaste mugavustele või muudele pseudoprobleemidele. Alustada võiks aga lihtsast tõdemusest, et mootorikütus pole luksuskaup, vaid energiakandja, mis võimaldab maainimestel rahuldada igapäevaseid vajadusi, linlastel aga kasutada jätkuvalt soodsat ning moodsa tehnikaga opereeritud tasuta ühistransporti. Riigimehelikkus ei alga aruteludest, kuidas täita ülepaisutatud eelarve, vaid soovist parandada kodanike elujärge.