Kuus väärt meest

 

Ülemöödunud aasta oktoobris alustas Tallinna Linnatranspordi AS Eesti Vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud projekti retrotrammide toomiseks Kadriorgu läbivale liinile. Vastavalt lepingule AS Ühinenud Depoodega alustati kuue läinud sajandi esimese poole ühissõidukite välisilmet ning interjööri jäljendava, ent moodsa tehnoloogiaga varustatud trammi ehitust. Tänaseks on viis retrotrammi valmis, kuues lisandub juba lähiajal. Valmistaja garanteerib, et trammid läbivad plaaniliste tehnohooldustega vähemalt 500 000 kilomeetrit. Eraldi garantii kehtib korrosioonikindluse, kere värvkatte, toitemuunduri, veoajami, kliimaseadme ja põrandakatte kohta. 

Mis aga eriti tähelepanuväärne, kõik retrotrammid said endale esimese iseseisvusaja väärikate poliitikute ning ühiskonnategelaste nimed. Esimene tramm Konstantin sai nime meie riigi ühe rajaja ja esimese presidendi Konstantin Pätsi auks. Jõulude eel esitlesime retrotramme Jaan ja Julius, mis said nime Jaan Poska ja Julius Kuperjanovi järgi. 22. veebruaril, Vabariigi aastapäeva eel, alustavad sõite neljas ja viies retrotramm Jüri ning Johan, mis nimetatakse Jüri Vilmsi ja Johan Laidoneri auks. Retrotrammidest viimasena tuleb liinile Ernst, Ernst Jaaksoni meenutuseks. Lisaks nimele trammi küljel, leiab salongist trammile nime andnud ajaloolise tegelase lühitutvustusega infokleebised.

Meenutagem siinkohal, millega paistsid silma need kuus väärt meest, kelle mälestus on nüüdsest jäädvustatud meie retrotammides:

Konstantin Päts (1874-1956) oli Eesti riigi üks rajajaid, Eestimaa Päästekomitee esimees, Eesti Valitsuse I koosseisu esimees ning II ja III koosseisu peaminister, neljakordne riigivanem, riigihoidja ja Eesti Vabariigi esimene president.

Läbi okupatsiooniaja kujutas Päts endast eesti rahvale vabaduse ja omariikluse sümbolit. Selleks on ta jäänud tänaseni, kuigi mitmed ajaloolased on pannud kahtluse alla tema tegevuse riigis korra taastamisel 1934. aastal ning hilisema demokraatia piiramise, eesmärgil säilitada stabiilsus. Mitmeti on käsitletud ka 1939. aastal Pätsi poolt Nõukogude Venemaaga allkirjastatud baaside lepingut, mis avas piirid 100 000 võõrsõduri sissemarsiks ja sai 1991. aastani kestnud okupatsiooni alguseks.

Kuigi arvamuste paljusus on pannud Pätsi tegevust mõnevõrra ümber hindama, jääb ta vabadustarmastavatele eestlastele tuntuimaks ning hinnatuimaks esimese iseseisvusaja suurmeheks.

Jaan Poska (1866–1920) oli esimene eestlasest Tallinna Linnavolikogu esimees ja linnapea ning Eesti Vabariigi välis- ja kohtuminister. 1919. sai Poska Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks. Tema teeneks loetakse läbirääkimistel Eestile soodsa lõpplahenduse saavutamist Tartu rahu näol, mis kindlustas omariikluse järgnevaks 20 aastaks. Tartu rahu oli ka iseseisvuse taastamise alusdokumendiks läinud sajandi lõpuaastail.

"Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“ ütles Jaan Poska rahulepingu sõlmimise järel. Väärt sõnad väärt mehelt!

Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov (1894–1919) sündis 11. oktoobril 1894 Pihkvamaal. 1915–1917 võitles ta I maailmasõjas, teenides vapruse eest mitmeid sõjalisi teenetemärke. Haavatasaamise järel asus Kuperjanov Tartumaa Kaitseliidu juhiks. Vabadussõja algul taganes ta viimase üksuse eesotsas Käreverre, seejärel Puurmani mõisa, kus moodustas partisanide salga. Salk tegutses bolševike tagalas ning vabastas soomusrongidega ühiselt rünnates 14.01.1919 Tartu linna. Seal täiendas Kuperjanov oma pataljoni ja liikus edasi Valga suunas. Linna vabastamisel toimunud Paju lahingus 31.01.1919 sai leitnant Julius Kuperjanov raskelt haavata ning suri mõned päevad hiljem.

Täna tegutseb Kaitseväe koosseisus Kuperjanovi jalaväepataljon. Eesti mäletab oma kangelasi!

Jüri Vilms (1889–1918) oli Eesti iseseisvumist ettevalmistava Eestimaa Päästekomitee liige, Maanõukogu abiesimees, Eesti Tööerakonna asutaja ja selle esindaja Vene asutavas kogus. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Vilms töötas Päevalehe peatoimetajana ning käivitas ajalehe Vaba Maa väljaandmise. Päästekomitee liikmena on Jüri Vilmsil hindamatud teened Eesti Vabariigi väljakuulutamisel 24. veebruaril 1918.

Jüri Vilmsi surma aega ja kohta ei teata tänini. Ühe versiooni kohaselt langes ta Saksa okupatsiooni alguses Soome Eesti välisesinduse tööd korraldama suundununa sakslaste kätte vangi ning hukati Helsingis. Teine versioon kõneleb tema vangilangemisest Rootsi vabatahtlike kätte ning mahalaskmisest Hämeenlinna lähistel. Jüri Vilmsi saatus ja hauapaik on küll teadmata, ent Eesti ajalukku ja rahva südamesse on ta jätnud püsiva jälje.

Johan Laidoner (1884–1953) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik. 1908–1917 kuulus ta kõrgema ohvitserina Venemaa Keisririigi sõjaväkke, sõdides I maailmasõjas Galiitsias, Poolas ja Valgevenes Saksa ning Austria-Ungari Keisririigi vägede vastu.

1918 saabus Johan Laidoner Tallinna ja võttis üle I Eesti jalaväediviisi juhtimise. Sama aasta 23. detsembril nimetati ta Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhatajaks. Pärast Vabadussõja võidukat lõppu lahkus J. Laidoner 1920 omal soovil sõjavägede ülemjuhataja kohalt ning jätkas tegevust Riigikogu liikmena. 1924. aasta 1. detsembri riigipöörde katse ajal kujunenud ohuolukorras nimetati Johan Laidoner uuesti sõjavägede ülemjuhatajaks.

Laidoneril on oluline roll ka Eesti olümpialoos.  Aastast 1931 juhtis ta Eesti Olümpiakomiteed, viies meie sportlased 1936. aasta Berliini olümpiamängudel ajaloolise seitsme medalivõiduni.

1940 tagandasid okupatsioonivõimud Laidoneri ametist ja küüditasid Venemaale, kus ta 1941 arreteeriti ning hoiti järgmised 12 aastat Butõrka, Kirovi ja Ivanovo vanglates. Johan Laidoner suri 1953. aastal Vladimiri vanglas.

Eesti ja eestlaste jaoks esindab Johan Laidoner julgust ja alistamatust, mis muudab suureks ka arvult väikese rahva.

Ernst Jaakson (1905-1998) oli Eesti diplomaat, peakonsul saadiku ülesannetes Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal 1965–1991 ja esimene taastatud Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik USA-s 1991–1993.

Ernst Jaakson töötas Eesti välisteenistuses kokku 79 aastat, alates 1919. aastast. Ta alustas Eesti Riia saatkonnas jooksupoisina ning tõusis hiljem sekretäri ametisse. Aastatel 1927–1928 teenis ta aega Eesti sõjaväes ning naasis seejärel diplomaaditööle. 1929. aastal saadeti Jaakson tööle USA-sse ning uuesti sai ta Eestit külastada alles 1992. aastal.

1991. aasta lõpus, pärast seda kui Ülemnõukogu võttis 20. augustil vastu otsuse riikliku iseseisvuse taastamise kohta, nimetati Ernst Jaakson Eesti Vabariigi esimeseks erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ning alaliseks esindajaks ÜRO juures. Peagi sai ta USA-s resideeruva diplomaatilise korpuse vanemaks. 1993. aastal sai Jaaksonist taas Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikides ning ta jätkas diplomaaditööd kuni surmani.

Ernst Jaaksoni elu oli sillaks üle okupatsiooniaastate, tema töö pühendatud oma maale ja rahvale. Mida enamat võib saatuselt soovida!

Sellised nad olid – kuus väärt meest, kelleta poleks Eesti Vabariiki.