Jäägem endaks

 

Kõigepealt tahan kõiki õnnitleda sel puhul, et Eesti kuvand on nüüd tänu väärika rahvuslooma valikule märksa jõulisem. Kui seni ajasime läbi üksnes suitsupääsukese ja rukkilillega, siis nüüd on meil naabrikarudele ette näidata va metsahirm ise. Aga tsiteerides klassikut, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mõne aja eest kohtusin ühe oma tuttava Eestis elava USA kodanikuga. Muu jutu seas õnnitles ta mind esimese naispeaministri ametisse asumise puhul. Jäin mehele arusaamatuses otsa vaatama, sest minu jaoks ei jäta praeguse peaministri maskuliinne olemus mingit kahtlust. „Noh too Kaja Kallas, kelle valisite,“ tuli vestluskaaslane mulle appi. Selgus, et vaevaliselt, aga seda hinnatavamalt eesti keelt purssiv välismaalane, oli lehelugudest, kust Kallast kui tulevast peaministrit esitleti, aru saanud nagu olekski valimised juba toimunud ning oravate uus iidol Toompeal. Võttis aega, enne kui mees taipas, et on kallutatud ajakirjanduse ohvriks langenud. „Avalik meedia peaks siiski faktitäpsem olema, püüdis ta ennast kaitsta!“. Aga ega ma ameeriklast süüdistanudki. Ka kohalikul on meie nn peavoolumeedia uudistes enam kui keeruline orienteeruda.

Millal lõpeb demokraatia ja algab kõverpeeglimaailm?

Just sellise küsimuse esitasin endale peale ameeriklasega kohtumist. Pole ju ammu enam saladuseks, et meie arvamuste paljusust kiitev press kipub maailma näitama just sellisena nagu mõnedes poliitsektides soovitakse, mitte nagu see tegelikult toimib. Kaja Kallasest aasta enne valimisi peaministri tegemine on osa uudisjadast, mis peab lugeja viima järeldusteni, kuivõrd ajutine on ühe valitsema harjunud erakonna tõrjutus ning kuidas tänu uuele hakkajale meeskonnale kriisist mängeldes välja tullakse. Eesti inimesele öeldakse otsesõnu, keda usaldada ja keda mitte, keda peab armastama ja keda vihkama, milliste arengute pärast muret tundma ja millesse mõistvalt suhtuma. Ikka enam elame maailmas, mille mootoriks on vaenlaste otsimine, rumala rahva alavääristamine ja juhtide (muidugi vaid peavoolumeediale sobivate) tarkuse kiitmine.

Võib ju küsida, et mis selles siis halba, kui targemad ja poliitikas paremini orienteeruvad ajakirjanikud ning arvamusliidrid meid ullikesi õpetavad. Las ütlevad kuidas elada ja mida mõtelda, ongi endal lihtsam. Aga kuhu jääb vabadus ise otsustada, arvamust avaldada, väidelda, ka eksida? Kui argumenteeritud väitlust asendab käibetõdede leierdamine ja iga väiksemagi eksimuse puhul nõutakse avalikku hukkamist, on midagi valesti, ja seda mitte valitsuse tegevuses vaid avalikkuse väärtushinnangutes. Eestlane on läbi aegade kippunud paavstist paavstim olema, jätkuks vaid neid, kelle sõnadele kaasa kiita ning kelle näpunäiteid järgida.

Igapäevaste probleemide asemel hirm ja vähemuste diktaat.

Eesti on väike riik ja eelnenud seisakuaastatel on kuhjunud mägedena igapäevaseid probleeme, mida peame lahendama nii perekonna, kodupaiga kui ka riigi tasandil. Tegijal juhtub ja mitte alati ei õnnestu leida parimaid lahendusi, ent tähtis on, et seda sooviksime ja lahenduste poole vähemalt püüdleksimegi. Ei saa ju lihtne inimlik elu taanduda vaid exeli tabelile ja peenhäälestamisele, kübeke tunderuumi peaks igasse päeva ometi ära mahtuma. Seda on osa järgmise aasta valimisteks valmistuvaid poliitikuid mõistnud ning meeleldi mängitakse inimeste tunnetel, kuigi kremlist lähtuv oht, rahvuse väljasuremine ja islamiseerumine on vähemalt tänases kontekstis Eesti jaoks pigem kirjanduslikud konstruktsioonid, lähevad need teatud osale rahvast hästi peale ning küllap toovad ka edu.

Samasse silmakirjalikkuse kategooriasse lahterduvad poliitikud teevad panuse vähemustele. On valus näha, kuidas rünnatakse kirikut selle eest, et sajandeid traditsioone kaitsnud institutsioon juhib tähelepanu tõigale, et suures vähemuste kaitsmise tuhinas on hakatud üha räigemalt tallama jalge alla enamuse huve ning paljudele inimestele tehakse lihtsalt haiget.

Usuleigus ja ateistlike loosungitega vehkimine on saanud paljudele arvamusliidritele leivanumbriks. Piinlik, kui nii madalale laskutakse! Jätkem neile, kes seda vajavad vabadus jumala poole pöörduda. Nad ei sega meid, pigem aitavad argipäeva headust tuua. Ma pole religioosne, aga mind muudab õnnelikuks teadmine, et igal pühapäeval tulevad üle Eestimaa kirikuisse inimesed, kes paluvad meie maale ja rahvale õnnistust. Igatahes on nad rahumeelsemad ja mõistvamad nii mõnestki end targaks ja tolerantseks pidavast võitlevast ateistist.

Aga mida inimesed siis tegelikult tahavad?

Arvan, et lihtsa töötava ja oma pere eest hoolitseva inimese soovid on küllaltki tagasihoidlikud – ihatakse ausust, järjepidevust, kindlustunnet tänaseks ja homseks. Kõike seda püüab ka praegune valitsus ilma suuri sõnu tegemata pakkuda, ent nagu tihti juhtub, jääb tulemuslik töö piisava tähelepanuta ning avalikkuse huvi pälvivad põhulõuad, kisakõrid ja veiderdajad. Ent inimesed pole rumalad. Tänaste arvamusküsitluste tulemused, kus maksja tellib muusika, ei näita, keda eesti inimesed tõeliselt toetavad ja suurte väljaannete soov panna meid mõtlema üksnes ühes suunas, ei kanna vilja. Inimhing on keeruline materjal ja need, kes üritavad seda primitiivsete vahendite abil kalestada, ei pruugi pälvida ihaldatud populaarsust.

Parim viis kaitsta Eestit uusideoloogide eest on jääda iseendaks, mitte lasta end mõjutada poliitilistel tõmbetuultel.