Kas Eestit valitsevad kivipallurid?

 

Huumorisõbrad mäletavad Kreisiraadio halenaljakat sketši, kus Peeter Oja kehastas ennastsalgavat kivipallurit. Peaga rasket palli vastu võttes, sai mängija traumasid ja viskles iga kord valudes maas. Aga mees oli õnnelik, sest kivipall tundus tema ajukapasiteediga sellile ainus eneseteostuse võimalus.

Reformierakond kui kivipallitiim.

Jälgides reformierakondlaste ennastsalgavat võitlust kütuseaktsiisi tõstmise nimel, jääb paratamatult mulje, et valitsuse palliplatsile, kus võiks pigem mängida intelligentset jalgpalli või kiiret ja kombinatsioonirohket kossu, on eksinud mühakatest kivipallimeeskond. Ei kuula nad nõuandeid, mida majandusspetsidest treenerid väljaku kõrvalt hõikavad, ega tee välja pealtvaatajate buu-hüüetest. Ühtse võitlusliinina sätivad nad oma pea suunda, kust kivi lendab ja ootavad silmi kinni pigistades, millal mats käib.

Eesti pole eraldatud saar.

Eesti pole eraldatud saar ookeanis. Meid mõjutab Euroopas, selle lähiregioonides ja kogu maailmas toimuv. Selleks, et teha õigeid otsuseid, mis perspektiivis tulemusi annaksid, töötavad arenenud riikide valitsuste juures kogenud analüütikud, kes suudavad aastateks ette prognoosida poliitilisi suundumusi ja nende peegeldust majanduses. Eestis taolised teadmamehed puuduvad, või õigupoolest neid ei kuulata. Nagu viimaste aegade sündmused näitavad, siis vähegi asisemad nõunikud või spetsialistid, kellel on õnnestunud ajutiselt ka ministritoolidele saada, pekstakse kivipallurite poolt minema. Ja õige ka, mida nad segavad mehist mängu!   

Otsus tõsta järsult kütuseaktsiisi, küpses Reformierakonna tagatoas hetkel, mil toornafta hind maailmaturul ületootmisest tingituna jõudsalt langes. Just neil päevil, kui mõnes bensiinijaamas murdis bensiinihind maagilise euro piiri, valmistusid reformi kavalpead riisuma kütusebisnisis OPECil ja teiste suurte naftatootjatel saamata koore. Arvestus oli õige, sest kui bensiini hind oleks veelgi alanenud, poleks aktsiisi tõus kujutanud endast mingit probleemi. Müütilise Sampona oleks see jahvatanud riigi ja mine tea kelle kaukasse veel, ihaldatud lisaraha. Aga roosa loogika kehtis vaid lühikeses perspektiivis. Täna on toornafta hind tõusmas uutele kõrgustele ja seda vaatamata ületootmise jätkumisele.

Reformierakonnale tehakse ära Lähis-Idas.

Seekord pole Reformierakonnal vaja vaenlaseid otsida mitte opositsiooniparteide ridadest, ega ähvarda riigieelarve nutikaks täitmiseks valmis nikerdatud vildakat äriplaani ka põlisvaenlane venest. Reformi aktsiisitõus nullitakse Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ärevates piirkondades, kus revolutsioonide kaoses vallandunud kodusõjas vastanduvad kohalike usutülid ja õhtumaade majandushuvid.

Liibüa kriis on praktiliselt peatanud naftatarned sellest oma hiilgeaegadel päevas 1,5 miljonit barrelit naftat pumbanud riigist. Kui olukord ei normaliseeru, milleks võimalused praktiliselt puuduvad, suletakse tootmine riigi idaosas sootuks.

Naftahinda tirib üles ka Jeemenis juba 2004. aastast miilanud kodusõda, milles Iraani poolt toetatud Houthi võitlejad jõudsid käesoleva aasta alguses pealinna Sana hõivamiseni. Nüüd on konflikti sekkunud ka Saudi Araabia, kelle naftatarneid on seni peetud stabiilseiks. Vastasseisust ei jää puutumata ka Omaan. Piirkonnas kujunenud plahvatusohtlik olukord pingestab ka teiste Lähis-Ida naftariikide tarneid, luues turul ebakindla ja hinnaskaalat ülespoole suunava olukorra.

Euroopat energiaga toitva Lähis-Ida amme maja on leekides. Kui lisada Liibüa ja Jeemeni kriisidele Süürias eskaleeruv vastasseis, Iraagi ebastabiilsus, Islamiriigi pealetung ja Al-Qaeda aktiviseerumine, saame pildi, millest lähtudes võib lähiajal oodata pigem toornafta hindade jätkuvat kasvu. Vastavalt sellele kasvab ka meie kivipallurite kavandatud kütuseaktsiisi protsentide rahaline väärtus, mis kandub üle igapäevastesse tarbekaupadesse ja kodukuludesse.

Kas tõesti ei taha Reformierakonna liidrid selle tõsiasjaga arvestada? Kas nad on pimedad nii omas kodus, kui laias ilmas toimuva suhtes?

Kuidas mäng päästa?

Kivipalluritel on võimalus aeg maha võtta ja treeneriga nõu pidada. Pole mõtet oma peaga valusais lööke vastu võtta, vaid tuleks kaaluda võimalust senistest tardunud põhimõtetest taganeda. Kütuseaktsiis pole tõusvate naftahindade juures mingi riiki päästev imerelv. Pigem tuleks astuda neid samme, mis ettevõtlust arendades ja tootlust tõstes kergitaksid pikki aastaid madalala püsinud palku ning tooksid läbi sisetarbimise kasvu kaasa ka oluliselt suurema maksulaekumise. Ka mõistlik riigireform, mis lõpetaks maavalitsuste ja muude süsteemi koormavate ning mõttetute sihtasutuste tegevuse, lisaks kena sendi kokkuhoidu. Kohti, kust riigieelarvesse probleemivaba raha teenida, ilma, et rahva elatustase langeks, on veelgi. Valitsusel tuleb vaid loobuda Eesti riiki kahjustavast põikpäisusest.