Trollibuss kui püha lehm

 

Viimasel ajal kütab kirgi Tallinna Linnatranspordi ASi kava asendada Väike-Õismäe suunal sarvedega trollid juba tulevast aastast sarvedeta trollidega. Olen seda teemat käsitlenud nii Haabersti Sõnumites, kui ka mujal meedias. On piisavalt põhjusi, miks loobuda nostalgilistest sarvekandjatest moodsate hübriidide kasuks. Hea intervjuu andis trolliliikluse kaasajastamise teemal 15. mai Vikerraadio hommikusaates ka abilinnapea Taavi Aas. Kes asja vastu huvi tunneb, võiks usutlust järelkuulata. Sealt leiab vastused kõigile trollifänne huvitavatele küsimustele, iseasi, kas vastuseid soovitaksegi, sest tundub, et käputäiele paanikatekitajatele on sarvedega troll pühaks lehmaks ja iga innovatiivne muutus kuulutatakse juba ette pühaduseteotuseks, mida usufanaatiku kitsarinnalisusega taunida tuleb.

Trolliliikluse ajaloost

Trollibussi ajalugu on vaieldamatult sama pikk ja väärikas, nagu sisepõlemismootoriga varustatud sõidukitel. Juba 1882. aastal lisas saksa leidur Ernst von Siemens Berliinis neljarattalisele alusvankrile kaks elektrimootorit, lasi vedada õhuliini ja teostas kahe kuu vältel demonstratsioonsõite.

1900. aasta Pariisi maailmanäitusel oli aga vaikselt ning sujuvalt sõitev trolli meenutav riistapuu linna esimese metrooliini kõrval üheks suurimaks tõmbenumbriks.

Juba aasta pärast avas leidur Max Schiemann Dresdenis esimese reisijaid teenindava trolliliini. Sõidukitel oli esmakordselt kasutusel taoline vooluvõtusüsteem nagu seda ka tänapäevastel trollidel näeme.

1911 hakkasid trollid sõitma Leedsis ja Bradfordis. Suurbritannias vedasid sarvilised sõidukid reisijaid 1972. aastani, siis sai raha lugevatel inglastel kulukast trolliliiklusest villand ning liinid suleti. Uute sarvedeta hübriidlahenduste tekkimine on nüüd pannud Leedsi linnaisasid taas mõtlema võimalusele tuua elektrisõidukid uues kvaliteedis taas tänavaile.

Eriti suure võidukäigu tegid trollid kommunismi poole rühkivas NSV Liidus. Eks aitas tööliste ja talupoegade paradiisis trollide erakordsele populaarsusele kaasa Vladimir Lenini algatatud maa täieliku elektrifitseerimise plaan GOELRO.

Moskvas avati esimene trolliliin 1933. Trollid, kui maa industrialiseerimise kõrget taset demonstreerivad sõidukid levisid kiiresti paljudes vene suurlinnades. NSV Liidule kuulub ka rekord maailma pikima linnadevahelise trolliliini rajamises, mis ühendab Jaltat Simferoopoliga ja võimaldab trolliga läbida enam kui saja kilomeetrise vahemaa. Viiekümnendateks aastateks olid trollid muutunud NSV Liidus üheks eelisarendatavaks linnasiseseks transpordiliigiks ning uusi elamurajoone õnnistati juba projekteerimise käigus kahe postidevahel jooksva vooluvõtuliiniga.

Tallinnas alustati trolliliinide kavandamist juba 1946. aastal ning sarvilised sõidukid pidid plaanide kohaselt hakkama sõitma liinil Balti jaam-Pirita-Merivälja. Esimest trolli nähti Tallinnas siiski alles 1965. aastal, kui valmis trolliliin Estonia-Hipodroom.

Trolliliikluse tulevikust.

Võib täie kindlusega öelda, et elektritransport ei kao Tallinnast kusagile, ent nagu mujalgi maailmas, toimuvad ka meil selles vallas olulised muutused. Sarvedega ajaloolise trollibussi tõrjuvad tasapisi välja uued, kontaktliine mitte vajavad hübriidsõidukid. Trolliliiklus muutub paindlikumaks, odavamaks ning sõltuvuse kadumine kontaktliinist, tagab sujuvama ning elektrihäiretest sõltumatu liikluse. Vähetähtis pole ka linnapildi muutumine esteetilisemaks.

Esimestena kogevad sarvedeta trollide mugavusi ja võimalusi Haabersti elanikud. Juba järgmisel aastal alustab linn Haabersti ringi ümberehitamist eritasandiliseks pidevläbilaskega ristmikuks ning ehituse ajaks toome liinidele 6 ja 7 esimese põlvkonna hübriidid, mille hankeks on meil tootjatehasega leping juba sõlmitud. Peale ristmiku valmimist jäävadki sarvedeta trollid Haabersti elanikke teenindama.

Teistel liinidel hakkame sarvedega trolle uute autonoomsete sõidukite vastu vahetama vastavalt sellele, kuidas veerem amortiseerub. Arvestades, et viimati muretseti Tallinnale uusi trolle aastatel 2006-2009 ning trolli keskmine eluiga on ca 30 aastat, võib trollibusside väljavahetamise protsess kesta aastani 2040. Selleks ajaks peaksid kõik linnas ringisõitvad elektribussid olema „sarved maha jooksnud“.

Sarvesõpradele.

Tahaksin sarvedega trollide tulihingelistele kaitsjatele avaldada tunnustust nende järjekindluse ja retrovaimustuse eest. Aga aeg läheb edasi ja ühes muutuva maailmaga avarduvad ka ühistranspordi võimalused. Arenguga tuleb leppida, sest liigne konservatiivsus muutub ühel hetkel tagurluseks, tirides meid tagasi eilsesse ning nudides võimalusi kasutada uusimaid tehnikasaavutusi.

Volvo tehased alustavad järgmisest aastast teise põlvkonna hübriidide tootmist, mis kasutavad senistest veelgi moodsamaid lahendusi. Taoliste tehnika viimase sõna järgi ehitatud sõidukite päralt ongi Tallinna ühistranspordi tulevik. Trolliliikluse 50. aastapäevale läheme vastu kindla teadmisega, et trollid jätkavad ka tulevikus reisijate teenindamist, ent juba uues kaasaegses kvaliteedis.