Ohutu liiklus algab juhtide vastutustundest

 

Augusti keskpaigas peetud Paide arvamusfestivalil toimus liiklusküsimustele spetsialiseerunud juristi Indrek Sirgi vedamisel arutelu teemal, kas Eestis tuleks langetada piirkiirus seniselt 90km/h märksa rahulikumale 80km/h. Arutelu algataja tunnistas, et viljakat diskussiooni pärssisid väärarusaamad, otsekui oleks kiiruse alandamine juba iseenesest piisav meede liiklusohutuse tõstmiseks, ja kartus, et piirkiiruse alandamine sunnib ka kõikidele ohutusnormidele vastavatel linnadevahelistel magistraalidel senisest aeglasemalt kulgema. Lisaksin siia veel kolmanda väärtõlgenduse, mis kipub taolisi diskussioone juba eos surmama. Nimelt on küllaltki levinud kinnisidee, et kui piirangutega 90/50 võib veel kuidagi leppida, siis näiteks 80/40 oleks juba selge alandus ja vaat ei inimõiguste rikkumine.

Mida arvab Maanteeamet?

Piirkiiruse alandamine teatud lõikudel, pole aga pelgalt mitteformaalsete aruteluklubide teema, vaid seda on üha tõsisemalt hakanud käsitlema ka riigi Maanteeamet.

„Eesti riigimaanteede kogupikkusest 89 protsendil on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h või rohkem. Soomes võib sama kiirusega sõita vaid 13,6 protsendil ning Norras 4,3 protsendil teedest. Tänu kõikjal kehtivale ühesugusele piirkiirusele on Eestis ka hukkunuid rohkem. Kui Rootsis ja Norras hukkub iga miljardi autokilomeetri kohta kuni neli inimest, siis Eestis suisa 10. Teisisõnu on meie teedel läbitud autokilomeetrite kohta liialt suur liiklusõnnetuste risk," leiab Maanteeameti liiklusohutuse strateegialoome juht Alo Kirsimäe. Ja tal on õigus. Kui ikka Tartu maanteel ja Kükametsa kruusastes kurvides kehtib sama piirkiirus, pole sellest midagi head loota, sest meie harrastussohvrid kipuvad rooli haarates käituma enesetapjalikult. Mind on alati hämmastanud, kuidas muidu tasakaalukas eestlane autoroolis otsekui ümber sünnib ning hakkab kogu maailmale tõestama, et ka vana opeliront võib arendada ferrarilikku kiirust.

Valdavas osas EL-i liikmesriikides oleneb lubatud sõidukiirus tee geomeetriast ja liiklustingimustest antud lõigul. Maanteeamet leiab, et ka meil tuleb minna üle kiiruste tsoneerimisele ja riskivabadele baaskiirustele, sest ohutu sõidukiiruse eiramine on suurmaks liiklusõnnetuste põhjuseks. Muidugi on sõidukiirusest tulenev oht seotud ka juhi kogemuste ning oskuste, liiklus- ja ilmastikutingimuste, joobes juhtimise, piiratud nähtavuse ja muude faktoritega.

Kas piirangud ja keelud lahendavad olukorra?

Tegelikult on ka praegu kõigil Eesti maanteedel võimalik ohutult liigelda, Tuleb vaid järgida liiklusseaduse seda sätet, kus on soovitatud valida oludele vastav juhtimiskiirus. Kõik on ju kinni juhi mõtlemises. Kui mõni mees arvab heaks käänulisel metsateel üritada ralliässa kombel riski piiril kihutada, siis ei peata idiooti ükski piirangumärk. Kuna suur osa autojuhtidest arvab, et maanteedel kehtestatud piirkiirus pole nende jaoks, siis praeguse puuduva liiklusjärelvalve tingimustes ka vastavalt käitutakse.

Tehke lihtne katse. Pange maanteel püsikiirusehoidja 95km/h peale ja vaadake, mis juhtub. Õige! Teist sõidetakse mõõda  nagu häda tegevast kassist, teie ise aga jõuate järele vaid mõne hädisema juhi roolitud masinale. Eesti teedel sõidavad valdavalt ässad, kes tunnistavad vaid gaasi ja pidurit, ning peavad stabiilset sujuvat liikumist punktist A punkti B ning piisava pikivahe hoidmist jobude veidruseks.

Kuidas siis edasi?

Kuni politsei koosseisu ja rahalisi vahendeid edasi retsitakse, pole lootustki, et maanteedel olukord paraneks. Piirkiirus – ena  mul asja! Kui arrogant haistab karistamatust, muutub ta ülbeks anarhistiks. Nii elataksegi oma haige ego välja maanteel sigatsedes ja seda ei muuda ükski liiklusseaduse parandus. Ilma piisava järelvalveta võib olukord vaid halveneda.

Mõeldes viimase aja ränkadele õnnetustele just noorte juhtide süü läbi, tuleks kaaluda ka liiklusõpetuse senisest mahukamat sisseviimist üldharidus- ja kõrgkoolide õppekavadesse. On see ju elu ja surma küsimus.

Samuti tuleks luua riiklik töögrupp, mis analüüsiks eestlaste enesehävituslikku käitumist liikluses ja kaardistaks selle peamised põhjused. Ehk peaksime pöörama suuremat tähelepanu inimeste tõrjutusele sotsiaalses- ning tööelus, probleemidele, mida loob vähetegusa valitsuse süül toimunud majandusliku ebakindluse süvenemine ja katastroofiline ääremaastumisele. Süvenevas liiklusanarhias peegelduvad meie ühiskonna valupunktid ja kahjuks pole neid võimalik parandada üksnes diferentseeritud kiirusepiirangute kehtestamisega. Aga alguseks hea seegi.