Kaitseme linnaloodust

 

Tallinn on üks neist haruldastest ja õnnelikest linnadest, kus on säilinud olulisel määral loodust. Taolisi terviklikke linnalooduse kooslusi leidub Pirital, Nõmmel, Mustamäel, Haaberstis ning Põhja-Tallinnas. Paljassaare kaitseala ja Merimetsa roheala võib pidada lausa unikaalseteks. Erakordne, kui linnalises keskkonnas, intensiivse inimtegevusega hõlmatud piirkonna vahetus läheduses, asub niivõrd looduslähedasi paiku.

Tallinna Linnatranspordi AS-i juhi, Linnavolikogu Keskkonnakomisjoni esimehe ning endise pikaajalise Põhja-Tallinna linnaosa vanemana, on loodushoiu teemad mulle südamelähedased. TLT AS on allkirjastanud Ülemaailmase Autovedajate Assotsiatsiooni kliimakokkuleppe toetusakti. Meie bussipark on muutunud üha keskkonnasõbralikumaks. Oleme oma arenguperspektiivides näinud ette hübriidtehnika ja elektritranspordi eeliskasutuse. See kõik on vähendanud õhusaastet ning koormust linnakeskkonnale. Volikogus on mul õnnestunud kaasa rääkida linnakeskkonna ja rekreatsiooni- ning rohealade kaitsetingimuste täpsustamisel, mis välistaksid arendustegevuse rohealade arvelt. Üheks suurimaks võiduks sellel rindel saan uhkusega pidada volikogu keskkonnakomisjoni ja linna keskkonnaameti poolt ettevalmistatud eelnõu „Merimetsa roheala kaitse alla võtmine ja kaitse eeskiri“.

Üle kümne aasta võitlust.

Unikaalse roheala saatus oli kaitse alla võtmiseni ebaselge. Vaatamata sellel, et kohalikud elanikud ja linnaosa valitsus taotlesid juba ammu Merimetsa kaitse alla võtmist, leidus jõude, kelle jaoks pea linnasüdames asuv hoonestamata maa, tähendas võimalust uuteks suurt tulu tõotavateks kinnisvaraarendusteks. Samuti kaaluti korduvalt võimalust rajada Merimetsa Sõle tänavat Paldiski maanteega ühendav liikluskoridor. Õnneks pole kaasavat valitsemist tunnustavas Tallinnas võimalik elanike soove eirata ning linnavõim suutis elanike huve kaitstes ka kõige ägedamad arendajate poolsed rünnakud tõrjuda.

Ettepaneku Merimetsa roheala kaitse alla võtta, tegid Põhja-Tallinna Valitsus ja Pelgulinna Selts juba 9. septembril 2005. aastal. Järgmisel aastal tunnistas Tallinna Keskkonnaamet ettepaneku põhjendatuks ning koostöös botaanik Tõnu Ploompuuga asuti teostama ekspertiisi loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Ometi venis lõppotsuseni jõudmine aastaid. Aprillis 2017 võime aga öelda, et Merimetsa loodust ei ähvarda enam miski ja ka tulevikus võib seal kuulata linnulaulu ning hingata täiel rinnal lopsaka taimestiku ja kevadõite järele lõhnavat kosutavat metsaõhku.

Merimetsa – linnalooduse pärl.

Merimetsa roheala südameks on vana palumets ning liivaste rannavallide vahele jäävad soometsa tukad. Sealsed soostunud niidud on toitumiskohaks arvukatele lindudele ning kasvukohaks kaitsealusele roosale merikannile. Paljude linnuliikide ja kahepaiksete koduks on Merimetsa raskesti ligipääsetav lodumets. Merimetsas elutseb kaitsealune kanakull ja kaheksa kaitse alla kuuluvat kimalase liiki. Liigirikkus ja koosluste mitmekesisus on ala kasutuskoormusele vaatamata tervikuna säilinud. Kaitse alla võtmise järel on Merimetsa inimtegevuse tagajärgede eest paremini hoitud.

Merimetsa säilitab oma eripära.

Merimetsa kaitse alla võtmine aitab säilitada looduskeskkonda ja liigirikkust. Kaitserežiimi kehtestamisega ei kaasne ulatuslikke liikumispiiranguid, samas pole enam võimalik teha ilma keskkonnaameti nõusolekuta maakorraldustoiminguid ega muuta katastriüksuste sihtotstarvet, kehtestada planeeringuid, väljastada ehituslubasid ja projekteerimistingimusi. Kaitserežiim välistab võimaluse käsitleda Merimetsat arendustegevuse objektina.

Väljakujunenud looduskeskkonna säilitamiseks on pool-looduslikel aladel vajalik niitmine ja põõsarinde kujundamine. Külastuskoormuse suunamiseks on tarvis jalgteed rekonstrueerida ning mõned käigurajad looduslikul viisil sulgeda. Loodumetsas tuleb reguleerida veetaset ning taastada looduslik veerežiim.

Merimetsas on algamas uus ajastu – linnud laulavad, konnad krooksuvad, lilled õitsevad, puud kohisevad ning tänu kaitsemäärusele, mille volikogus vastu võtsime, jääbki nii.