Õnne Eesti sünnipäeva puhul ja tahet iseseisvust hoida!

 

Eesti Vabariik alustas oma 98. aastat. Sel puhul soovin kõigile õnne! On erakordne, kui miljoniline rahvas saab elada oma riigis. Aga iseseisvus nõuab igapäevast hoolt ja tahet seda hoida. Meil on juba kurb kogemus, kuhu viivad väikese rahva puhul ebademokraatlik juhtimine ja ühiskonna lõhestatus. Viiskümmend aastat okupatsiooniaega peaksid olema meid õpetanud, et väike rahvas peab hoidma kokku ning ajama oma naabrite suhtes läbimõeldud ning tasakaalukat poliitikat.

Kahjuks on valimiste eelsel ajal ilmunud liialt paljude poliitikute kõnepruuki rahvust lõhestavad noodid. Juba enne valimisi püütakse osade kodanike tahe ellimineerida. Kasvanud on sõjahüsteeria ja naaberriigiga hirmutamine. Jah, me peame olema valmis end kaitsma, ent me ei tohi agressiooni ise välja kutsuda. Väike rahvas peab olema teistest targem.

Vabariigi aastapäeval mõtlesin, mida saan mina teha, et meie maa oleks parem ja inimesed rahulolevamad. Leidsin vaid ühe vastuse – tehes oma igapäevast tööd, milleks on Tallinna tasuta ühistranspordi arendamine. See on saanud otsekui osaks minust enesest. Kõike, mis Tallinna ühistransporti puudutab, nii rõõme kui muresid, võtan isiklikult. Õnneks on viimasel ajal rõõme muredest rohkem.

Tallinnas hakkab sõitma 59 uut bussi.

Tallinna tasuta ühistransport astub kolmandasse aastasse hea tervise ja suurepärase perspektiiviga. Muutmaks sõitu bussides linlastele veelgi mugavamaks, kuulutasime välja hanke 24 hübriidbussi muretsemiseks. Lisaks soetame aasta jooksul veel 20 uhiuut diiselbussi ja 15 mõne aasta vanust vähekasutatud bussi. Kokku hakkab aasta lõpuks pealinna tänavail vurama 59 uut sõidukit, ehk siis sellel aastal vahetame välja ca 15% bussipargist. Sellise tempo juures jõuaksime oma pargi uuendada keskeltläbi 6-7 aasta jooksul. Selle näitajaga oleme jõudnud arenenud riikide pealinnade tasemele.

Hübriidbusse pole Eestis varem sõitnud, ent julgen kinnitada, et nad kujutavad endast linnatranspordi tulevikku. Hübriididel lülitub diiselmootor sisse alles kiirusel 28 km/h. Pidurdamisel muundub bussi kineetiline energia elektriks, mis salvestatakse ja kasutatakse elektrimootori käitamisel peatustest väljumiseks ning fooride tagant sõidu alustamiseks. Eelkõige tuleb hübriide eelistada keskkonnasõbralikkuse ja madalamate kasutuskulude tõttu. Kuigi sõidukite hind on tavabussidest poole võrra kõrgem, siis tasub kulutus end väiksema kütusekulu arvel ära. Boonusena lisandub puhtam linnaõhk.

20 bussi, mis lisaks hübriididele hangime, vastavad muidugi Euro-6 saastenormatiivile. Peale nende saabumist võime vanemaid busse selle arvelt maha kanda. Taas võidame nii linnaõhu puhtuses kui ka käibekuludes, sest uued mootorid on märksa säästlikumad. Ka 15 väikese läbisõiduga pruugitud bussi peavad vastama vähemalt Euro-5 normidele. Osa neist on juba kohal ja praegu käib nende kohandamine vastavalt meie vajadustele.

Kus on tossavad bussid, millest sotsiaalmeedias räägitakse?

Tallinna linnatranspordi AS teeb omalt poolt kõik, et ühistransport oleks mugav, logistiliselt põhjendatud ja loodussäästlik. Ometi kasutatakse ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias järjekindlalt mingit „tossavate busside“ kujundit. Olen alati tahtnud küsida, kus taolisi tossavaid busse viimati Tallinnas nähti. Millest käib üldse jutt, kui meie bussipargis praktiliselt puuduvad madalama kui Euro-3 saastenormidele vastavad sõidukid, pool pargist on aga Euro-5 või Euro-6 saastenormiga ülimoodsate mootoritega linnasõidukid. Bussid pole enam ammu põhilised linnaõhu saastajad. Meid ohustavad pigem moraalselt vananenud sõiduautod, mille arv Tallinnas on ülemäära suur ning mis tagant musta tossu välja ajades läbivad kummalisel kombel tehnilise ülevaatuse. Praegu moodustavad linnaõhku sattuvast transpordisaastest  ühistranspordi poolt atmosfääri paisatavad gaasid vaid 4%. Kümnendi lõpuks tahame vähendada ühistranspordi osakaalu õhusaastes kuni viiekordselt, jäädes seega kogusaastes alla 1% piiri.

Miks Moonika pole juba liinil?

Veel ühe ebapädeva linnamüüdi tahan ümber lükata. Viimasel ajal on punutud igasuguseid vandenõuteooriaid, miks uus Moonikaks ristitud CAF tramm pole veel regulaarsõite alustanud. Linnalegende produtseerivatele ajaviiteväljaannetele ei jõua kuidagi pärale, et tramm ei sarnane pereautoga, millega võib kohe peale poest koju toomist maale vanaema juurde kihutada. Trammi tuleb katsetada ning osa katsetustest peavad toimuma samadel liinidel, kus tramm tulevikus sõitma hakkab. Moonikal ilmnesid Tallinna katsetustel puudujäägid tasakaalustuses, mida polnud eelnevate tehasekatsetuste käigus võimalik tuvastada. Et hoiduda järgnevate trammide juures samadest vigadest, tuli Tallinna katsetuste perioodi pikendada. Nüüd on see lõppemas. Moonikal on pisivead kõrvaldatud ning järgnevate trammide lahenduses on Tallinna eripäradega juba arvestatud.

Me vastutame sõitjate ohutuse eest ja selle ohutuse nimel tuleb teinekord ohverdada paikapandud ajagraafik. Edasi kulgeb kõik plaanipäraselt. Juba selle aasta lõpuks sõidab liinil 15 uut trammi, järgmisel aastal lisandub neile veel 5.   

 

 

 

Sõitjate rahulolu ja ilusad nimed

 

 

Linlasi teenindava ettevõttena korraldab Tallinna Linnatranspordi AS perioodilisi sõitjate rahulolu-uuringuid, mis võimaldab meil saada ülevaadet ühistranspordiga seonduvatest ootustest ja tulemuslikumalt suunata arendustegevust.

Sõitjad on meiega rahul.

Neil päevil valmis Turu-uuringute ASil uus põhjalik uuring, mille tulemused kinnitavad, et oleme õigel teel ning meie püüdlusi ühistransporti mugavamaks muuta on ka rahva poolt tunnustatud. Uuring viidi läbi 26.11-30.12. 2014 ning sellega olid hõlmatud enam kui 500 linlast, vanuses 15-74 eluaastat. Suurima osakaal oli 30-39 ning 60-74 aastastel vastajatel.

Ühistransporti kasutus on viimase kahe aastaga kasvanud 9% ning 84% tallinlastest kasutab busse, trolle, tramme igapäevaselt linnas liikudes. Eriti rõõmustab tõsiasi, et sõitjate rahuloluhinnangus teenisime viie palli süsteemis tugeva 3,94. Nii kõrge pole inimeste rahulolu ühistranspordiga veel kunagi olnud. Koguni 74% küsitletutest oli ühistranspordiga rahul või väga rahul. Keskmisest suurem oli rahulolu 15-19 aastaste noorte ja vanemate kui 60 aastaste seas. 41% sõitjatest kinnitas, et sõiduplaanidest kinnipidamine on oluliselt paranenud, 34% märkis, et ühissõidukid on muutunud puhtamaks. Võrreldes 2013. aastaga on tõusnud keskmised hinnangud nii bussile, trollile kui trammile. Hinnangud bussile on tõusuteel juba alates 2011. aastast ning sellele aitab kaasa uute ja mugavate sõidukite kasutuselevõtt. Kunagi varem pole Tallinnas muretsetud sellisel hulgal uusi busse, nagu viimastel aastatel. Pool meie pargi 400 bussist vastab Euro-5 normidele. Tasuta transporti pakkuvas Tallinnas on Baltimaade pealinnadest kõige uuem bussikoosseis.

Uuringu tulemused näitasid veelkord, kui populaarseks on muutunud tasuta ühistransport. 82% vastajatest tervitab tasuta ühistranspordi rakendumist kodulinnas ja vaid 13% jääb neutraalseks. Äärmiselt populaarsed on reaalajas infotablood. Nende kasutuselevõttu hindab positiivseks koguni 93% vastanutest. Kindel märk, et tabloode paigaldamist tuleb jätkata. Infoga peatustes on aga rahul 79% vastanutest, mida on taas tublisti rohkem kui varasematel aastatel.

Trammitee remont polnud linlaste jaoks probleem.

Suvel püüdis ajakirjandus näidata trammiteede kapitaalset renoveerimist tõelise katastroofina, väites, et see häirib oluliselt linlaste elu ning on suisa väljakannatamatu. Lõppenud küsitlusega püüdsime selgitada, kuidas linlased tegelikult suvistesse töödesse suhtusid ja tulemus lükkab ajakirjanduse hädakisa üheselt ümber. 59% küsitletutest ei lasknud end remondist mingil viisil häirida, vaid 6% vastanutest tundis end häirituna. Niipalju siis meie sensatsioonimaia ajakirjanduse objektiivsusest ja kursisolekust argieluga.

Trammide nimedest.

Aga nüüd ka veidi ilusatest tütarlapsenimedest, mida uued trammid kandma hakkavad. Väljakuulutatud nimekonkursile saabus pakkumisi lausa sadade kaupa. Me ei uskunud, et inimesed uute trammide tulekule nii tuliselt kaasa elavad, kuid selgub, et trammid on olulised nii tallinlastele kui inimestele kaugemaltki. Meile nimepakkumistega saabus üle Eesti ja isegi raja tagant.

Lähtusime nimevalikus sellest, et kõige rohkem sobivad uutele saledatele ja graatsiliselt liikuvatele trammiiludustele tütarlaste nimed. Ka neid oli meil sadades, aga tegime siingi valiku. Niisiis uued trammid hakkavad kandma järgmisi nimesid:

Anna – Populaarne nimi paljude rahvaste juures. Ka meie rahva hulgas oli ja on kauneid ning esiletõstmist väärivaid Annasid.
Annika – Kes siis ei teaks Annikat? Populaarses laulus istub ta üksi köögis. Anname Annikale võimaluse tänavale tulla ja inimestega kohtuda.
Eerika – Kõlav ja vokaalne nimi, mida hea lausuda ning laulda.
Eliise – Samuti suupärane ja veidi saladuslik.
Jaanika – Läheb riimi juba olemasoleva Moonikaga. Hõlbus luuletusse panna ja muidu kah kõlav ning uljas.
Kadri – Kadril on kalendris lausa oma päev, miks ei võiks siis lisanduda oma tramm?
Karmen – Ühtaegu karm ja põhjamaine, samas tõmmu ja päikeseline. Selline see meie Karmen on.      
Katariina – Katariina sõidab Kadriorgu, sest elab sealkandis.
Koidula -  Pool luuletusest on Koidula
Liidia - ... ja teine pool Liidia. Milline kooslus!
Linda – Põline eesti nimi. Nii vana, et ulatub eepose aega.
Maarika – Taas vokaalide mäng, mis trammitüdrukute seltskonda oluliselt täiendab.  
Maria – Rahvusvaheline nimi, millel lausa piibellik tagapõhi.
Paula – Paula sobib oma poisipeaga hästi ülejäänud seltskonnaga. Esimene naistrammijuht Tallinnas oli Pauliine. Eks kõla sarnaselt!
Teele – Kes siis Teelet ei teaks? Kevades oli koos Arnoga, aga hiljem pidas plaani hoopis Tootsiga. Selline tüdruk siis.
Tiina – „Tõest ja Õigusest“ marmelaadikompvekini on Tiina omal kohal. Eks sobib siis ka trammile.
Triinu – Tubli ja sõbralik, töökas ja nobe, sellise nimega ja omadustega juba hätta ei jää.
Viivika – Segu romantikast ja igatsusest. Sobiv nimi seegi.
Moonika – Sellise nime sai esimene Tallinna saabunud CAF Urbos tramm.

Nagu märkate on siin 19 nime, tramme aga hakkab sõitma 20. Ühe nime jätsime veel valimata. Aeg võib tuua uusi ja ootamatuid sündmusi ja seepärast võtsime viimasena liinile tuleva trammi ristimiseks veel aega.

Tänan südamest kõiki, kes vaeva paljuks ei pidanud ja nimekonkursile oma eelistuse pakkusid!

 

 

Punane tuli

 

Fooris põlevast punasest tulest pole võimalik mitmeti aru saada. Masin tuleb peatada ja oodata rohelist. Ometi näeme liigagi sageli, kuidas keelava märguande süttides foori juurde jõudnud auto korraga kiirust lisab ja noore punase alt läbi lipsab, või siis lubavat märguannet ootava läbematu juhi kannatus korraga katkeb ja jalg veel enne kollast gaasipedaali tallab.

Taolised viimase vindi peal läbisööstud on äärmiselt rumalad ja taunitavad. Pannakse ohtu mitte üksnes enda ja autos viibivate kaassõitjate elud, vaid kõigi nende tervis, kes hetkel rikkumispiirkonnas viibivad. Sootuks hull on aga lugu siis, kui taolise rullnokaliku teoga saab hakkama professionaalne juht, kelle vastutusel on kümnete bussis viibivate reisijate elu ja tervis. On tõeliselt piinlik, et ka Linnatranspordi ASis leidub juhte, kes foori keelavat tuld miskiks ei pea. Õnneks on taolisi piloote meie 1200 juhi seas kaduvväike osa, ent ka piisk tõrva rikub meepoti.

Protsentuaalselt on busside poolt toimepandud liiklusrikkumisi üldises liiklusstatistikas vähe, ent need torkavad silma. Piisab juba mõne juhi nahaalsest käitumisest, et taas saab ajakirjandusest lugeda või telest vaadata lugu, kuidas linnaliinibussid ohustavad pealinna muidu turvalist liiklust. Ilma soovita õigustada neid kerglasi mehi, kes bussijuhi ametiaule vilistavad, tahaksin arutleda mõningate põhjuste üle, miks ka head juhid teinekord eksivad.

Tallinna liiklus on närviline ja enesekeskne. Kahjuks kohtab vastutulelikkust harvemini, kui võiks. Viimasel ajal antakse peatusest väljuvatele bussidele siiski meelsamini teed, kui veel mõned aastad tagasi, kuid piisavalt on neid uljaspäid, kes kasvõi bussile küljelt sissesõidu hinnaga, püüavad maksku mis maksab peatusest väljujast mööda tuhiseda. Hiljem veel kurdetakse sotsiaalmeedias, et bussijuhid on ülbed ja suruvad väikesele autole jõhkralt peale. Aga bussi peatusest väljalaskmine on ju elementaarne liikluskäitumine, mis ei nõua mingit erilist pingutust.

Palju on linnaliikluses sõelujaid, kes ühest sõidureast teise viskudes oma osavust demonstreerivad. Süüdimatult tõmmatakse ilma igasuguse intervallita suurele bussile ette ja bussijuhil jääb valida, kas sõita sõelujale tagant sisse või sooritada äkkpidurdus. Mõlemad variandid on ühtviisi halvad. Avariid ei taha ju keegi tekitada, pidurdus võib aga lõppeda mõne reisija jaoks kukkumisel saadud kehavigastusega. Ole siis mees ja otsusta sekundi murdosa vältel.

Kolmas suur probleem on bussijuhtide jaoks bussiradadel kihutajad. Kuna enamus autojuhte on bussiradade suhtes korrektsed, ega kipu neil sõitma, on üksikutel kivipeadel tekkinud harjumus kasutada bussiradasid möödasõiduks kogu eesliikuvast kolonnist. Gaas tallatakse põhja, kiirus kasvab suureks. Taolised automürsud on ohtlikud nii bussidele kui ka kõigile teistele liiklejatele. Kahjuks ei pööra politsei viimasel ajal linnaliiklusele piisavalt tähelepanu ja enamus liiklusrikkumisi jääb fikseerimata. Liiklushuligaanid tunnetavad karistamatust, ega löö millegi ees risti ette.

Kui siia lisada veel viimasel hetkel peatuses bussile tormavad reisijad, kes püüavad oma elu ohtu pannes end juba sulguvate uste vahelt sisse pressida, siis saame aru, kui kerge on bussijuhil närve kaotada. Me keegi pole ju rauast. Tund tunnilt kogunev pinge võibki ühel hetkel laheneda rumalas otsuses punast tuld eirates viimasel hetkel üle ristmiku tuhiseda. Kindlasti juht kahetseb hiljem, sest professionaali puhul ei saagi see teisiti olla, ent tegu on tehtud ja jääb üle vaid oma viga tunnistada.

Tallinna Linnatranspordi ASi juhid sõidavad valdavalt sujuvalt, ohutult ja mõistlikult. Nendega, kelle peale tuleb kaebusi, vestleme, püüame arutada põhjusi, mis rikkumisteni viisid ja kui sellest ei aita, lähevad meie teed lahku.

Kõigile liiklejatele tahan aga südamele panna, et oleksime üksteise vastu lugupidavamad ja hoolivamad. Ja veel! Teles näidati ühte autosse paigaldatud liikluskaamera salvestust, kus oli näha punasega üle ristmiku sõitev liinibuss. Paarikümne sekundi pärast võis samas näha, et bussijuhi tegu sügavalt hukkamõistnud autoomanik kihutas ise punase alt läbi. Lõpetaksingi tähendamissõnadega sellest, et kes teise silmas pindu märkab, peaks enne oma silmas palki nägema.

 

 

 

Kes tellib Delfis muusika?

 

5. jaanuaril üllitas üha kollasemaks tõmbuv netisein Delfi anonüümse loo „Tramm number 3 tuleb liinile veebruari keskel“. Artikkel tsiteerib Tallinna Linnatranspordi ASi avalike suhete nõuniku Sirje Rohti selgitusi, miks uus tramm peab enne reisijateveo alustamist katsetused läbima ning kui kaua see aega võtab. „Kuna uue trammi katsetused otsustati läbi viia Pärnu maantee lõigul Vineeri peatusest Tondini, ei ole võimalik lubada sinna samal ajal liiklema sõitjatega liinitramme. Tegemist on peamiselt trammi tüübikatsetustega, mis kujutavad endast erinevaid pidurdamise stsenaariume, kiirendusi ja elektromagnetilise ühilduvuse kontrollimist," selgitas meie pressiesindaja. Lisades, et trammil tuleb läbi teha katseperiood, mis peaks arvestuste järgi lõppema veebruari esimeses pooles või kõige hiljemalt veebruari keskpaigas, ning et seejärel läheb tramm liinile juba koos sõitjatega.

Lihtne, selge ja arusaadav, aga mitte Delfi vandenõuskeeme kahtlustava seltskonna jaoks. Et ikkagi jätkata vana head negatiivset joont Tallinnas toimuva suhtes ning panna kogu trammirenessans kahtluse alla, lõppeb artikkel kummalise üleskutsega: Hea lugeja, kui sul on infot, millistel põhjustel Tallinn tegelikult trammiliiklust korda ei saa ja miks ei suudeta paralleelselt katsetada uusi ning hoida käigus vanu tramme, kirjutage aadressil vihje@delfi.ee. Anonüümsus on garanteeritud.

Kulla ajakirjanikud, mul on teist tõepoolest kahju. Sel ajal, kui mina veel ajakirjanikuametit pidasin, käis sellega kaasas eetikanormide järgimine ja faktidega arvestamine. Nüüd pole ausus enam moes. Ilma igasuguse südametunnistuse piinata lauldakse just seda meloodiat, mille omanik ette kirjutab. Võib muidugi aru saada, et leivaisale, kes väiksemagi allumatuse eest võib ust näidata, ei soovita vastanduda, ent mingi eetikalävi peaks ju ikkagi eksisteerima. Või ongi Eesti Vabariigi neljanda võimu arvates kõik müügiks? Aga hästi, eks igaüks püüa just nii hakkama saada, kuidas südametunnistus lubab ja küllap on ajakirjanduseetika üle arutlemine vähemalt Delfi kaastööliste jaoks täiesti tarbetu teema.

Kasutan siis ära võimaluse vastata artikli lõpus esitatud üleskutsele. Aga palun garanteerida mulle täielik anonüümsus, sest tegemist on täiesti konfidentsiaalse, salastatud ja ainult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud infoga, mis on minu käskkirjaga 75. aastaks riigisaladusega kaetud. Niisiis, uue trammi liinile jõudmine veebruari keskpaigas ongi seotud trammi katsetustega, nagu meie pressiesindaja väitis. Trammiga pole niisama lihtne, kui poest ostetud autoga, et istud rooli ja vajutad gaasi. Trammi kõik süsteemid vajavad töös katsetamist, alles siis võib sellega hakata regulaarset liinivedu teostama. Põhjus miks ei saa katsetusi teostada samal ajal vanade trammide liinil viibimisega on aga proosaline, vanade trammide sõitmisel tekkivad elektrikõikumised raskendavad oluliselt uue trammi elektrisüsteemide töö jälgimist tundlike diagnostikasüsteemide abil. Trammi katseteekonna pikkus on 1000 kilomeetrit ja see tuleb läbida. Niisugune on valmistajatehase nõudmine ja siin pole meil midagi vastu kobiseda. Nii ongi. Ei mingit vandenõud, salaplaani, nurjatut eesmärki. Lihtsalt töö inimeste ohutuse tagamiseks.

Kui nüüd Delfi sensatsioonikütid tunnevad end huvitavast teemast ilmajäetuina, siis püüan neid lohutada. Vaadake eelarvamustevaba pilguga ringi. Otsige teemasid, kus tõesti probleem peidus ja püüdke neid analüüsida. Kui soovite, tulge ja tutvuge lähemalt ka trammi katsetustega, aga jätke naeruväärsed ponnistused igal võimalusel ja ka selle puudumisel kõige ja kõigi tegevust mustata. Käsk mängida selle muusikat, kes maksab, on lõpuks läbinähtav ja teid ei võeta enam tõsiselt.

Aga kõigile neile, kes uut trammi liinile ootavad, luban, et veebruari keskel alustavad Moonika ja ka teine selleks hetkeks kohale jõudnud tramm, tööd.

Lootusrikkalt uude aastasse!

 

Rahulik jõuluaeg, enne aastavahetuse pidu ja pillerkaari, on hea võimalus mööduvale aastale tagasi vaadata ning kordasaadetule hinnang anda. Teen seda minagi ja paraku uhkustundega südames, sest 2014 kujunes tõeliselt edukaks. Nii palju pole Tallinnas ühistranspordi arendamiseks tükil ajal tehtud.

Meenutan siinkohal kõigepealt ettevalmistusi trammiliikluse uuestisünniks. Trammitee remondi algus oli keeruline. Tuli õppida, kuidas ehitajaga parem koostöö saavutada, pidi käima kohapeal nii rööpaid tootvas Austria tehases kui tramme meisterdavate hispaanlaste juures, ikka selleks, et silmast silma rääkides leida ühine sünergia, mille mõjul hilisemas meilivahetuses või telefonivestlustes midagi olulist vastastikku mõistmata ei jääks. Samas oli olukord kodus ärev. Meediaväljaanded kruttisid üles tavapärast hüsteeriat, väites, et suvi kujuneb trammitee remondi tõttu tallinlastele tõeliseks põrguks. Kahtluse alla pandi ka Pärnu maantee uue liiklusskeemi pädevus ning CAF trammide töökindlus. Ühesõnaga käituti eesti pressile omase mudeli kohaselt, otsides linna tegemistes eelkõige halba ning jättes sellega seonduva hea rahumeeles märkamata.

Tänaseks on olukord õnneks muutunud. Tänu pidevale ja avatud suhtlemisele ajakirjanikega suhtutakse trammirenessansi nüüd sootuks heatahtlikumalt ning uue CAF trammi teekonda Zaragozast Tallinna valgustati juba heale ajakirjandustavale toetudes erapooletult ja objektiivselt. Aga äkki on Eestis alanud üleüldine sõbraliku suhtlemise ajastu, kus nii press kui poliitikud loobuvad tasapisi poriloopimisest ning kiuslik mustamine jääb vaid üksikute reliktide pärusmaaks. Oh, kui see vaid tõsi oleks!

Ent räägime edasi lõppeva aasta edusammudest. Teise olulise positiivse nihkena toimus muutus suhtumises tasuta ühistransporti, mille ründamisel varem lausa puusalt tulistati. Enam ei julge keegi tasuta ühistransporti naeruvääristada. Tallinna eeskuju on leidnud järgimist paljudes riikides ja eestlasele on ju omane uskuda, et kõik, mida välismaal tehakse on in. Nii on rajatagused matkijad aidanud tasuta ühistranspordi mõiste „Tallinna Linnavalitsuse populistlik propagandaüritus“ alt tõsta lahtrisse „uus innovatiivne urbanistlik lahendus“. Praegu pole enam ühtegi analüüsivõimelist poliitikut, kes tasuta transpordi ideed ummisjalu ründama tormaks. Mitmed Eesti omavalitsused on ettevõtmisest tõsiselt huvitatud, ent kahjuks ei võimalda riigipoolne näljapajukil pidamine väikesi omavalitsusi algatusega kaasa tulla. Olukord võiks muutuda peale 1.märtsi valimisi, kui stagnantliberaalide asemel võtaksid valitsuses ohjad arengusse panustavad jõud, kes riigireformi läbiviimise käigus vabastavad ülepaisutatud valitsusaparaadi poolt raisatud vahendid inimeste heaolu tõstmiseks, sealhulgas ka üleriigilise tasuta ühistranspordi käivitamiseks, milleks on tarvis vaid 13 miljonit eurot lisaraha.

Peagi oma õigustesse astuv 2015. aasta tuleb linnatranspordis kindlasti lihtsam. Jätkates trammiteede renoveerimise järgmist etappi, mille lõppeesmärgiks on kaasata rööbastranspordi ühendusse ka lennujaam, omame juba piisavalt väärtuslikke kogemusi. Samas hakkab tehtud töö üha nähtavamaks muutuma. Aasta lõpuks sõidab linnas juba 16 uut CAF Urbost ning usun, et nende trammide mugavus ei jää märkamata ka kõige sügavamate eelarvamuste kütkeis vaevlevaile oponentidele. Lõpuks tuleb leppida tõega, et Tallinn suudab pakkuda kvaliteetset ühistransporti ning veelgi enam, viia selle euronormidega vastavusse. Ei maksa ju unustada sedagi, et pool meie bussipargist vastab euro5 saastenormidele, novembrist alates sõidavad aga Tallinnas euro6 normidele vastavad MAN linnabussid. Ka tuleval aastal jätkame vanade busside väljavahetamist uute sõidukite vastu. Meie parki ilmuvad ka esimesed hübriidbussid, mis kujutavad endast täiesti uut sõna linnatranspordis. Eelnevast tulenevalt on kuidagi kummaline ja solvav lugeda internetist kommentaare, kus tänapäeva transpordiga absoluutselt mitte kursis olevad ja vanu Ikarus sõidukeid nostalgitsevad veidrikud ahastavad, et trollide asemele tahetakse tuua tossavad diiselbussid. Tahaks neilt vanameelsetelt hädaldajatelt küsida, kus nad Tallinnas viimastel aastatel mõnd tossavat bussivarakki on näinud? Kindlasti jääksid torisejad vastuse võlgu. Jah, tuleval aastal, kui algab Haabersti ristmiku renoveerimine mitmetasandiliseks pidevläbilaskega liiklussõlmeks ning trolliliinid töötsoonis demonteeritakse, toome selleks, et säilitada ühistransport eelnenud mahus, liinile hübriidbussid. Hakata siin ajama mingit jama keskkonnasõbraliku trolliliikluse ahistamisest on piinlikult võhiklik.

Nii nagu loo alguses mõtisklesin, hakkab ehk virisemine ja pahatahtlik parastamine uuel aastal asjaliku diskussiooni ja ühise eesmärgi nimel pingutamise ees taanduma. Minu eesmärgiks on parandada igati ühistranspordi kvaliteeti. Seda tööd teen koos Linnatranspordi ASi kogenud kolleegidega. Ühistranspordiga on nagu linnagagi – see ei saa kunagi valmis, ent paremaks muutub meie pakutud teenus pidevalt.

Head vana aasta lõppu ja rahumeelset uut aastat!

Tasuta ühistransport – kasulik linnale, soodus sõitjale

 

Mõned asjad muutuvad kiiresti niivõrd enesestmõistetavaks, et ei oskagi enam teisiti ette kujutada. Tallinlaste jaoks on selleks privileeg kasutada tasuta ühistransporti. Enam ei soovi keegi tagasi aega, kus iga sõidu eest tuli käia välja 1,6 eurot. Püsisõitjatele on praegune süsteem tõsine kokkuhoiuvõimalus, neid, kes varem oma jalga kunagi bussi või tammi ei tõstnud, peibutab tasuta hüvest osasaamisvõimalus samuti auto koju jätma ja vajalikud sõidud ühistranspordiga tegema. Võidavad inimesed, võidab linn.

Milles seisneb linna kasu?

Esmapilgul võib tunduda, nagu seda polekski, ent mõelgem veidi. Ka tasuta transpordile eelnenud perioodil moodustas valdava osa transpordikuludest ikkagi linna makstav dotatsioon. Vastasel korral oleks piletihind küündinud kusagile 7-8 euro kanti. On arusaadav, et ilma dotatsioonita oleks bussisõit Tallinnas olnud jõukohane vaid rikkamatele elanikele. Piletitulu moodustas kokku ca 20 miljonit eurot, millise kulu kannab nüüd linn. Samas on tasuta transport vähenenud oluliselt autode kasutamist ning seda eriti kesklinnas. Kahjuks pole seni peetud eraldi arvestust, kuipalju tasuta transpordi abil on hoitud kokku tänavate jooksva- ja kapitaalremondi vajadust, ent võib kindlalt väita, et kokkuhoitud summa on märkimisväärne, kattes nähtavasti suures piires tasuta sõiduga tekkinud lisakulu. Loodan, et keegi vaevub edaspidi ka vastavad arvutused tegema. Veelgi suurem, kui teede remondi arvelt võidetav tulu, on positiivne mõju, mida tasuta transport tänu väiksemale liiklusintensiivsusele linlaste tervisele avaldab. Pole ju saladuseks, et olulise osa linna õhusaastest annavad autod. Siin ei saa rääkida mitte üksnes heitgaasidest, vaid äärmiselt ohtlikud on ka mikroosakesed, mis lendavad autosõidul õhku nii rehvidest, kui teekattest. Eriti kurjad saastajad on naelrehvid. Õhku lenduvad mikroosakesed põhjustavad hingamisteede- ja kopsuhaigusi ning röövivad haiguspäevadest tulenevate kahjudega aastas miljoneid eurosid. Mida enam õnnestub meil veenda sõitjaid ühistransporti kasutama, seda väiksem on haigusrisk linlastele ning madalam majandusele tekitatud kahju. Tasuta ühistransport pole Tallinna Linnavalitsuse populistlik trikk, nagu mõned analüüsivõimetud poliitikud on väitnud, vaid hästi läbimõeldud ja praktiline meede vahendite kokkuhoiuks riigi äri-, tööstus- ja kultuurikeskuses, kus elab enam kui kolmandik eesti rahvastikust. Eesti praktika ongi kahjuks selline, et sageli suudavad kohalikud omavalitsused mõelda riigimehelikumalt, kui keskvõim, astudes samme, mis soodustavad oluliselt kogu Eesti arengut.

Parastajad on vaikinud.

Kui mäletate, siis veel mõni aeg tagasi võis iga päev kuulda meediast ilkuvaid sõnavõtte Tallinna tasuta ühistranspordi aadressil. Tänaseks on parastajad vaikinud, sest pole võimalik jätta märkamata ühistranspordi edusamme. Olen viimasel ajal vestelnud nii mõnegi inimesega, kes on pihtinud, et andis Tallinna Linnavalitsuse korraldatud rahvaküsitlusel oma hääle tasuta ühistranspordi vastu. „Pidasin tasuta ühistransporti ummikteeks, kuid nüüd mõistan, et eksisin,“ on nad tunnistanud.

Tasuta transpordi vastastel oli kaks põhiväidet: Esiteks see, et piletitulu ärajäämise korral ei suudeta soetada uut veeremit ning teiseks, et tasuta teenus meelitab sõidukitesse hordide kaupa asotsiaale.

Esimese väite ümberlükkamine ei tekita mingit raskust. On tõsiasi, et veel kunagi varem pole Tallinnas muretsetud sellisel hulgal uusi busse, nagu viimastel aastatel. Pool meie pargi 400 bussist vastab Euro5 normidele. Tasuta transporti pakkuvas Tallinnas on Baltimaade pealinnadest kõige uuem bussikoosseis. Mõni nädal tagasi saabus meile järjekordne partii MAN linnaliinibusse. Sündmuse tegi erakordseks tõik, et need olid esimesed Euro6 saastenormide põlvkonda kuuluvad linnabussid Eestis. Just tasuta ühistranspordi tingimustes viisime läbi Tallinna trammirenessansi, mida linlased on pikisilmi oodanud. Renoveeritud rööbasteedel hakkab sõitma 20 XXI sajandi CAF Urbos trammi. Mida siis veel tahta?

Teise väite ümberlükkamine vajab veidi teemasse süüvimist. Kes on need asotsiaalid, kelle ilmumist bussidesse-trammidesse nii väga kardeti? Need on meie kaaskodanikud, kes mingitel põhjustel pole suutnud eluga hakkama saada ning on olematu riikliku sotsiaalsüsteemi ning tööpuuduse olukorras kaotanud koha ühiskonnas. Kas me peaksime neid kartma? Arvan, et neid tuleks pigem häbeneda, sest tegemist on samuti meie inimestega ja meid on siin riigis vaid 1,3 miljonit. Pigem peame küsima, mida teeme selleks, et asotsiaale oleks vähem?

Uued bussid muudavad sõitjad hoolivamaks.

Õnneks on Tallinna toetusmeetmed asotsiaalide arvu tublisti vähendanud ja tasuta transpordis pole nad muutunud probleemiks. Aga on veel üks põhjus, miks bussikeskkond tundub sõitjatesõbralikum – uut ja puhast bussi ei tõuse ka vandaalide käsi niisama lihtsalt rikkuma. Oleme kogenud, et uutes bussides on võrreldes vanema veeremiga oluliselt vähem korra ja puhtuse probleeme. Loodame, et see käitumismall kandub üle ka CAF trammidele, millest esimene peaks Vana-Lõuna depoosse jõudma juba lähipäevil.

Tasuta ühistransport kogub poolehoidjaid üle maailma. Välja on käidud mõte rakendada tasuta transport ka kõigil Eesti maakonnaliinidel. Selleks kuluks vaid ca 13 miljonit eurot, mis regionaalse meetmena end igati õigustaks. Siis ei pea Viljandi linnapea enam telekaamerate ees kurtma, et lubaks hea meelega Viljandi koolilapsed tasuta bussiga sõitma, aga raha napib. Eesti inimesed väärivad pideva õhukese riigiga ähvardamise asemel seda, et riigi poolt maksudena kogutud raha ei kaoks vastastikku ülesandeid dubleerivate ministeeriumite tegevuskuludeks ning väsimatult enestele tööd väljamõtlevate maavalitsuste ja üha uhkematesse hoonetesse kolivate ametite ülalpidamiseks. Aga see on juba hoopis teine lugu.

Tallinna Linnatranspordi AS on osaline urbanistikavallas aset leidvates positiivsetes protsessides ning seda liini tahame hoida ka peagi saabuval 2015. aastal.

Soovin kõigile jõulurahu ja meeldivaid sõite meie busside, trammide ja trollidega! Rahu ja õnne ka TLT tublidele töötajatele!

Kopli trammiliini tulevik

 

 Põhiosa selleks aastaks kavandatud töödest 3. ja 4. liini trammitee ümberehitusel on teostatud ning 20. novembril avati taas liiklus 4. trammiliinil. Mõne nädala pärast saabuvad katsesõitudele ka uued CAF Urbos trammid ning tuleva aasta esimestel kuudel saab nende tehniliselt ja mugavusklassilt maailma paremikku kuuluvate XXI sajandi trammidega juba igapäevasõite sooritada. Tallinna rööbastransport on tegemas läbi tõelist uuestisündi.

Muidugi võivad 1. ja 2. trammiliini kasutajad õigusega küsida, millal saabub trammirenessans Koplisse. Ajakirjanduses on levitatud pahatahtlikke kuuldusi, nagu poleks Põhja-Tallinna suund Linnatranspordi Aktsiaseltsi jaoks prioriteetne ja siinset trammiliiklust pole veel niipea kavas tänapäevasele tasemele viia. Nagu paljude Tallinna väärt ettevõtmiste puhul proovitakse ka siin linnavalitsuse tegevust kõverpeeglis näidata ning tekitada muljet, otsekui suhtutaks Põhja-Tallinna elanikesse mitte sellise tähelepanuga, nagu Kesklinna ja Kadrioru asukatesse. Tegemist on üksnes poliitilise vastandamise katsega, mis ei sisalda aga kübetki tõtt. Juba siis, kui 3. ja 4. liini rekonstrueerimine ja uue veeremiga varustamine oli alles esimeste arutluste objektiks, võeti vastu otsus, et uuenduskuuri teeb läbi kogu pealinna rööbastransport. Me mõistsime selgelt, et pole võimalik tekitada jätkusuutmatut olukorda, kus pool trammiliinidest töötaks XXI sajandi tehnoloogilistel lahendustel, teine pool aga logitaks edasi läinud sajandi keskpaiga väsinud trammidega. Tallinna trammiliikluse viimine kaasaega on kompleksne projekt, mis hõlmab kogu rööbasteed ning veeremit, mis tuleb läbi viia kindlas järjestuses. Muudatuste mastaapsuse tõttu võtab projekti teostamine mitmeid aastaid, kuid toimub pideva protsessina. Usun, et juba käesoleva kümnendi teisel poolel teostuvad vajalikud rekonstrueerimistööd ka 1. ja 2. liinil.

3. ja 4. trammiliini ehituse lõpetame täies mahus 2015. aastal. Seejärel viime rööpad lennujaamani. Kaalumisel on ka Kesklinna sadama kaasamine ühisesse rööbastranspordisüsteemi, kuid siin on veel rida küsitavusi, mis tuleb selgeks vaielda. Paralleelselt nende töödega algavad ettevalmistused Kopli tammiliini moderniseerimiseks. Meil pole kavas teha siin mingeid hinnaalandusi. Kopli liinid uuendatakse samu nõudlikke standardeid jälgides, nagu seda tehti Pärnu maanteel. Ettevalmistused selleks toimuvad suurima põhjalikkusega, et saavutada põhjatallinlaste vajadustele vastav tulemus. Muidugi ei toimu kõik üleöö. Tuleb leida parim logistiline lahendus, teostada eelnevad uuringud, võimaldamaks kiiret ja vigadeta projekteerimist, ning mis peamine, tagada optimaalseim rahastusvariant. Võin kinnitada, et kõik see toimub lähiaastatel, mitte kusagil kauges tulevikus. Meie eesmärk on viia Tallinna rööbastransport Euroopa tasemele ühtse tervikuna ning alles siis, kui Kopli poolsaare tipust Lennujaamani ja Kadrioruni saab reisida mugavas, müravabas trammisalongis, loeme oma ülesande täidetuks.

Uute trammide suurimaks eeliseks on müra ja vibratsiooni puudumine, mis peaks tulevikus tooma olulist leevendust rööbastee naabruses asuvate majade elanikele. Moodsad tehnoloogilised lahendused võimaldavad kuni 70 tonni kaaluvatel trammidel liikuda praktiliselt hääletult. Veeremi kulgemise muudab sujuvaks kindel betoonalus ning vibratsiooni ja uitvoole summutava isolatsioonimaterjaliga ümbritsetud rööpad.

Ühtne trammiliinide võrgustik jääb ka tulevikus Tallinna ühistranspordisüsteemi südameks, mille ülesandeks on teenindada linna kõige sõitjaterohkemaid logistilisi telgi. Kuigi linn areneb ning lisandub uusi tõmbekeskusi, säilitavad trammiliinid oma olulisuse, olles jätkuvalt populaarseim ja sõitjate arvates mugavaim transpordiliik.

Arvestades bussides kasutatavate uute Euro5 ja Euro6 normatiividele vastavate mootorite keskkonnasõbralikkuse ning võimaliku hübriidbusside kasutuselevõtuga, pole keskkonnahoid uute trammiliinide loomise põhjenduseks enam kuigi tõsine argument. Aga olemasolevad trammiliinid on meie linnaliikluse süda ja tuum, mida tuleb hoida ja arendada. Sellega me praegu tegelemegi, pidades silmas perspektiivi, et meie tööst sünniks kasu aastakümneteks.